Parkettide peal

Seda Ruja lugu ümisesin mõttes linnast tagasi sõites ja mõtlesin, et tegelikult nii ju ei ole. Kui Sa pärast kõiki neid parkette õpid kord mulla peal kõndima, siis parkettide peale enam tagasi ei taha. Vähemalt mina mitte. Kõndisin täna päev läbi mööda kõikvõimalikke kiviparkette ja jalad valutavad rohkem kui koduseid kilomeetreid läbides.
Kilekotid olid otsas ja pakketeip ka. Lainepapp oli sooduspakkumises ja nii veeretasingi Pakendikeskusest välja esialgsest oluliselt suurema kärutäie. Kaste ma õnneks veel ostma pole pidanud, täitematerjale ka, õnneks on häid sõpru, kes oma üleliigseks osutunud pakendimaterjali ära annetavad (kummardus siinkohal Tiile, kes selle peale tuli). Hakkasin juba kahtlema, et kõik planeeritu üldse peale mahub.
Kui ma juba Lasnamäel olin, suundusin Bauhausi. sealne tööriista- ja vidinaosakond on linna parim. Aiandusosakond on katastroof, aga seal ma käisin ainult minestamapanevaid hindu vaatamas. Ometi inimesed ostsid ka taimi...mina leppisin otsitud uue üherattalise aiakäruga ja veel mõne pudinaga. .
Futu postitusest ajendatuna otsustasin käia Kristiine Aianduskeskuses, paraku polnud minu muljed sugugi nii positiivsed. Ju olid minu kohalejõudmise ajaks osad sildid ära korjatud. Kliendisõbralikud olid küll hinnad, aga vähesed olemasolevad lipikud tulid tuttavad ette ja nende Volmary noortaimedest tükeldatud taimekesed erilist usaldust ei äratanud. Ma ise ei osta enam hulgi enam ühtegi Volmary asja ja paljud teised puukoolid ka mitte, sest kvaliteet on kohutav, seenhaigused on sees ja sordid ei vasta tegelikkusele. Sain eelmisel aastal oma õppetunni kätte ja rohkelt taimi komposti ja kahjumisse kanda.
Teenindus muutus möhh-tasemest sõbralikumaks siis, kui palusin endale 30-eurose lehise leinavormi eraldada, peale seda ärkasid müüjad ellu. Hindu ei teadnud keegi sellegipoolest, ja ma polnud taibanud ka veebilehelt üles kirjutada. Saagiks sain kanada tsuuga (kuidas ma siiani ilma tsuugata olla sain???), lehise "Puli", paar ebamaise õiega floksi Mystique Green ja Sherbet Blend, varjulille ja paar tiarelli ning ülejäänud nimekirjasoleva kohta ei osanud keegi vastata, kas neid taimi on ja kus nad olla võiks. Keegi pidi teadma, aga see keegi olla parasjagu ära läinud.
Viimase nostalgialaksu andsid ajalehte keeratud tomatitaimed, mille sordinimi oli muidugi kojujõudmise ajaks meelest läinud :). Edaspidi hakkan lisaks kruvikeerajate komplektile ja Swisscardile käekotis kaasas kandma ka silte ja veekindlat markerit.
Aga igaühele oma ja midagi ma igatahes sain.
Udupeen kohvimasin, mis pidi igavesti töötama, läks kahe ja poole kuu vanusena garantiiremonti. Remondi ajaks otsisin endale presskannu, käisin läbi viis poodi ja lõpuks ostsin Keilast Rõõmu Kaubamajast kõige odavama, sest sellist, nagu ma tahtnud oleksin, nagunii kuskil ei olnud.
Õhtul istutasin seenevihmas maha veel kurgid ja tomatid, mul on teod juba kaks korda ostetud kurgitaimed ära nullinud ja kolmandat korda ei taha. Hoolimata sellest, et päev läbi oleks nagu midagi sadanud, oli muld märg vaid millimeetrisügavuselt ja istutatu kastmisest ei pääsenud. Seega esialgne plaan veel midagi maha toppida, jäi ära, ei viitsinud selles nii-öelda vihmas veel kastekannuga õiendada.
No ja päris esialgses plaanis oli ka veel natuke toas koristada, aga enne sai päev otsa. Ja kui ma nägin, millisena päev läbi kondi- ja vorstipuid istutanud Jasmiiniõis tuppa saabus, ega vist poleks suuremat mõtet olnud ka...hommikul pühin lihtsalt öö jooksul mahapudenenud mulla kokku ja viskan peenrasse tagasi :).
Jahedamaksminemine aga mulle lausa meeldib, nagunii on vaja muid töid teha ja ega selles põrgupalavuses eriti midagi teha ei saanud.