Aega endale ja aiale

võtsin ma täna toore jõuga. Lihtsalt oli müügitaimedest nii kõriauguni, et ei tahtnud sinnapoole vaadatagi. Lisaks äärmiselt ebameeldivad üllatused nagu nädavahetusel müügiplatsil külmakahjustusi saanud suurelehised ja kasvuhoones läbikõrbenud ja hukkasaanud püsikud, mitte õnneks palju, aga piisavalt, et tuju rikkuda. Täna oli temperatuur õnneks normaalne, hommikul +23 ja õhtul läks nii jahedaks, et niitmiseks panin fliisi selga.
Hommikul rohisin esinduspeenart, mis siin majapidamises pole mitte külalistelenäitamise peenar, vaid see, mida ma ise esimesena hommikul terrassilt näen. Paras körtpärtlisärk ja vajaks tegelikult uuenduskuuri, sest on vaat et esimene, mis püsikute jaoks tehtud sai.
Siis käisin massaažis ja viisin raha panka ära, toidupood ka veel, paar tundi päevast jälle nagu niuhti läinud, aga vähemalt massaaži osa oli mõnus.
Koju jõudes ajasin traktori käima. See,et esimene niitmine kipub hilja peale jääma, on viimastel aastatel pigem reegel kui erand. Seekord eriti, enne Türit nagu polnudki veel eriti midagi niita, nüüd aga lokkas võilill põlvini ja traktor suri nii mõnelgi korral seda haljasmassi järades lihtsalt välja.Tegelikult muidugi peaks sellise kõrguse puhul eelnevalt trimmeriga üle käima, aga kust see aeg ja jõud võetakse. Niigi on kevadel kõik asjad vaja teha kohe ja praegu ja kui kliendile ma saan veel öelda, et tema pojengitellimusega läheb veel natuke aega, siis võililledele on seda kaunis mõttetu rääkida.
Traktoriga niitmine on üldse kõige nürimeelsem ja igavam töö aias, ja ma usaldaksin selle heameelega kellelegi teisele. Aga kuna ma pole jõudnud kõiki oma nutsakaid ja tutsakaid tokkidega ära märgistada, siis ma lihtsalt olen sunnitud seda ise tegema. Niigi sõitsin pilbasteks kõrgesse rohtu peitunud mutilõksu, õnneks jäi vähemalt traktor terveks.
Siis rohisin veel natuke, mõned kohad hakkasid juba päris viisakad välja nägema. Kastsin kasvuhoonet ja müügiplatsi, viimasega on tõsine jama, sest nagu arvatagi, on kogu selle voolikunduse lõpus nüüd surve nullilähedane. Kui mul homme peale linnaasjaajamisi veel raasuke mõistust alles on, peab mõnest ehituspoest läbi minema ja midagi välja nuputama. Keila Bauhofis polnud midagi sobivat, see ei üllata mind.
Sääsed on väljas ja kui ei taha end paksult keemiaga üle valada, on õhtuti väljasolemine selleks kevadeks lõppenud.
Enne tuppatulemist tegin mõned pildid. Okkalised on pidukleidid selga tõmmanud. Acrocona

 Tilluke Daisy´s White

 Conica, mis pidi olema aeglasekasvuline ja on seitsme aastaga mulle ammu üle pea kasvanud

Osa tulpe õitses eilses põrgukuumuses vist ühe päevaga ära, õnneks on neid veel tulemas.

Suured hostad on ühe nädalavahetusega end ninakestest põlvekõrguseks visanud, sama on laanesõnajalgadega

Minu lemmik-kuutõverohi, Muhedikult saadud, nime ei tea (minusteisaakunagikollektsionäärieks)

Sel aastal tajun esmakordselt, et aiast hakkab mingisugune tervik kujunema. Püsikud hakkavad täiskasvanuks saama ja pole enam mingid kribud, mida võib kogemata välja rohida. Kopsurohtudel on tiigiäärepeenras täielik ball käsil

Kui ma nüüd iga päev natuke niidan, saab ehk nädalaga ühele poole ja võib uue ringiga alustada :). Täna tekkis oht,et bensiin saab otsa, kohalikus linnakeses käies polnud kanistrit meeles kaasa haarata ja ligi 200 kg kaaluva traktori kuurilükkamine mööda künklikku krunti ei tundunud üldse ahvatlev, seega paaki tühjaks ei sõitnud.
Homme tuleb nii vastik päev, et ma ei taha sellele isegi mõelda. Sorkimine vanades haavades. Aga see lihtsalt tuleb ära teha ja pärast seda on veel mitu-mitu päeva enese ja aia jaoks.