30. märts 2010

Seemned vol.2

Pikk talv ja kevadeigatsus on mu ilmselt peast lõplikult sassi ajanud, igatahes olen endale viimase paari nädala jooksul suutnud veel seemneid soetada. Kõigepealt Seemnemaailma tellimus, mille puhul muutis mind karvaseks asjaolu, et pakenditel puudus igasugune eestikeelne teave. Esiteks, kas meil keeleseadus enam ei kehti? Teiseks, mu aiandusalane vene keel on nullilähedane ükskõik mitme palli süsteemis. Nende kodulehel on küll põhjalik info olemas, aga arvutiga ma tavaliselt aeda ei roni. See-eest seemned on põnevad:
Seitse sorti saialilli, lisaks tavapärastele värvidele veel valged, punased, roosad ja rohelised.
Veel kuus sorti peiulilli.
Neli sorti dekoratiivkapsast - hea pottides kasvatada, meeldib küll jubedalt tigudele, aga sügisel on väga ilus kuni hiliste külmadeni.
Kolm sorti pruudisõlge.
Kaks astrite segu.
Püsikud: südajas aktiniidia, ängislill ja laialehine seahernes.
Nagu sellest poleks veel piisanud, jäi mul täna veel Horteses igasuguseid pakke näppu, peamiselt püsikuid: kaukaasia tähtpea, missuuri kuningakepp, mets-lõosilm (valge, roosa ja sinise segu), püsiklina, mugul-askleepias ja kukesaba.
Suvikutest ainult basiilik, mingi põnevate punaste õitega sort (nagunii ma kodus basiilikut toidu sisse panna ei või, vingumist kõik kohad täis...) ja riitsinus, mis, kui kasvama suvatseb minna, on lõpmata ilus.
Nüüd peaks endale vist käratama, et käpad seemneriiulitest ja kodulehekülgedest eemale. Kui need asjad peaksid kasvama minema, siis peenraid nende jaoks nagunii ei ole. Aga eks siis on vähemalt midagi sõpradele ära jagada :).

27. märts 2010

Näpud mullaseks!

Millega keegi märtsi viimasel nädalavahetusel tegeleb, mina istutasin näiteks puid ümber. Tõsi küll, mitte õues vaid toas. Magamistoas.
Magamistoas ei olevat küll hea üldse taimi hoida, aga kuna tegemist on suhteliselt suure ruumiga, üle 30m2, siis mõned taimed mul seal siiski on ja siiamaani pole nad kogu hapnikku nahka pistnud. Uued potid ja uue mulla said täna siis:
Sokotra tarasarik (Polyscias scutellaria)
Ääris-draakonipuu (Dracaena marginata)
Lõhnav draakonipuu (Dracaena flagrans)
Käänd-noliina (Beaucarnea recurvata) muidugi mingi puu ei ole, aga ümberistutamist vajas seekord temagi, sest oli endale kolm jõmpsikat kasvatanud ja pott juuri paksult täis. Nii et nüüd on mul neli käänd-noliinat, millest ma kolm heameelega ära jagaksin. On soovijaid?
Ühesõnaga põrand mulda täis ja ise veel sealjuures õnnelik. Loodetavasti taimed kah.

26. märts 2010

Ajalooline hetk



Linnaelanikud naeravad end selle peale muidugi poolsurnuks, aga võrreldes sellega, et veel kaks tundi tagasi olid need näitajad vastavalt 0,23 ja 0,07, on edasminek märgatav. Nüüd õnnestub isegi mõne kaasblogija juutuubi linki või slaidirida ehk vaadata.
Kuidas see siis teoks sai...eks ikka läbi otsese väljapressimise. Eesti suurim sideettevõte tahab kangesti meie ettevõtet tagasi oma kliendiks saada ja me esitasime lisatingimusi. Ja saigi Wimax ka meie kodusse.

22. märts 2010

Kevade tulemine

Kevad tuli meil sel aastal mürtsuga. Laupäeval kella kahe paiku rebis teise korruse räästast alla sadanud jäähunnik küljest majaesise ukse varikatuse ja lahutas selle sekundi murdosa jooksul tükkideks - katuseplaat koos plekiga eraldi, kaks jämedast vinkelrauast kronsteini eraldi ja õu kümnesentimeetriseid kruvisid täis. Jääkamakaid jatkus ka igale poole.
Jääb üle kõrgemaid jõudusid tänada, et ühtegi inimest, koera ega kassi ei sattunud sel hetkel väljas olema. Lepatriinu jõudis poest koju vist vähem kui viis minutit hiljem, olin juba jope selga saanud, et minna vaatama, mis tegelikult juhtus, aga välja polnud veel jõudnud.
Sein jäi ka enam-vähem terveks, ühest voodrilauast on natuke tükke väljas.

Vaatasin eelmise aasta blogist, et 21.märtsil olid lumikellukesed väljas. Sel aastal pole isegi sellist kohta veel näha, kus mingi lilleke nina välja võiks pista. Maja lõunaküljel hakkavad kääbus-mägimändide ladvad välja paistma, aga maapinnani on veel tükk maad sulada. Kuigi hanged on kõvasti kahanenud, basseini juures seisvast kusagil 75cm kõrgusest haigrukujust ei paistnud vahepeal midagi, siis hakkas paistma pea koos nokaga ja nüüdseks on keregi nähtaval. Välja on ilmunud grill ja aiamööbel. Nendeni pääsemiseks ilmselt läheb veel aega.

Üleeile sai Lepatriinu sünnipäeva peetud ja eile laiseldud. Poolest päevast sadas ladinal vihma, mis hilisõhtul lörtsiks muutus. Kuna selg ja õlavööde on juba paar nädalat paraneda saanud, suutsin täna hommikul värsket lumekihti lausa positiivse pilguga vaadata, päike paistis ja ilus oli. Ning ilmateadet vaadates võis eeldada, et sulab ise ära, pole vaja lumelabidat käppida. Hómmikune temperatuur -3,3 kraadi lubas päevapoole plusspoolele pöörduda.

Sama olid paraku mõelnud ka ilmselt need tüübid, kes maanteedel libedusetõrjet teevad, et küll sulab ise ära. Igatahes mööda sellist kiilasjääd ma veel sel aastal pole pidanud tööle sõitma, päris vastik oli. Ilmselt on teehoolduse eelarved täielikult lõhki ja raha otsas.

13. märts 2010

Aed aknalaual

Ega mul neid valgusküllaseid aknalaudu eriti palju pole. Esimese korruse aknalaudadest ühel resideerib mu hiigelaaloe koos talve üle elanud loorberipuuga ja sinna ei mahu rohkem midagi. Teine näeb hetkel välja selline:
Esiplaanil siis vasakult seemnest külvatud kress-salat ja lehtsalat, juba ninad roheliseks saanud tippsibulad ja tärkamisjärgus till. Paremal ajatatuna poest ostetud Iris reticulata Harmony, mis jõudis juba ära õitseda, nartsiss Tete-a-tete, mis täna hommikul esimesed õied avas ja puhkemisjärgus tulp Freeman. Lilled leiavad hiljem koha aias, aga praegu pakuvad hingerõõmu arvuti kõrval.
Purualgajana tegin seemnest istutamisel alati selle vea, et ei taibanud mulda korralikult kinni suruda. Nüüd kastan mulla enne seemnete panekut korralikult läbi, surun hoolega kinni, riputan seemned näpuotsast peale ja siis sipsutan veelkord kerge mullakihi peale, seda viimast enam ei kasta. Ka tõusmete kastmine on omaette probleem, targad soovitavad isegi algul ainult pritsida, et õrnu taimehakatisi mitte kahjustada. Kuna mina pole suutnud välja mõelda, kuidas toas pritsida nii, et mitte rikkuda täispuidust aknalaudu ja mööblit, siis ma siiski kastan, aga hästi ettevaatlikult poti servast.
Valgust on aga ikkagi vähe, tõusmed venivad pikaks.
Tagaplaanil on aga aknalaua püsielanikud, kuukingad ja kaktused.

Postituvi aga tõi eile pakiga kolm imeilusat raamatut, Elle Ahse "Iiris" ja Aarne Kähri "Kevadlilled" ja "Päevaliilia". Iirisekasvatajat minust ei saa, mu enda aediirised on neli aastat ainult lehti kasvatanud (raamatust loetu põhjal kahtlustan, et meie muld on liiga aluseline, ükski hapulemb ei pea siin vastu), kuigi jah, siberlased meeldivad mulle järjest enam ja pole välistatud, et ma endale neid ka hankima hakkan. Pildid olid küll imeilusad. Kevadlillede raamatust sain nii mõndagi enda jaoks üllatavat teada näiteks sinilillede kohta ja ega ma sedagi teadnud, et võililli on üle saja liigi. Päevaliilia-raamat on veel avamata. Koht päevaliiliate peenra jaoks on mu peas planeeritud, näis, millal lumi sealt pealt lõpuks ära sulab ja enne, kui peenar valmis, ei soeta ma sinna mingeid taimi. Aitab Sarastro tellimusest ja Aiasõbrast sai songermaale ka puid-põõsaid tellitud, neid ma küll ei viitsi mööda Euroopat taga ajada. Kõigepealt aga on mulda ja turvast vaja. Ühesõnaga, nagu alati - enne kui midagi teha, on vaja ära teha midagi muud.

Teine postituvi aga tõi Apollo internetipoest kastitäie muud lugemist, nii et las see talv kesta. Natuke on küll rahutust hinges ja tahaks õue, aga kannatab ära. Terve järgmise nädala jooksul lubab ilmateade veel tõsiseid külmakraade ja lumesadugi.

10. märts 2010

Suured aiad, väikesed aiad

Mitte kunagi pole keegi rahul. Ei need, kelle krunt liiga väike,ega ka need, kellel liiga suur. Kui osadel pole enam ruumi, kuhu istutada, siis minul on järjekordselt tunne, et ükskõik mida ma ka ei istutaks, ikka näeb ta krundil välja nii, nagu oleks sinna juhuslikult lennuki pealt pudenenud.Krattisin Maa-ameti serverist ortofoto ja joonistasin natuke. Kollane joon on krundi piir. Roosaga ümbritsetud see ala, mida me meeleheitlikult ikka vähemalt niita püüame - kuna tegemist on täieliku kivikangruga, kus praktiliselt mitte kusagil sirgelt niita ei saa, siis võtab sellegi niitmine vähemalt kaheksa tundi aega. Maastikuplaneerimisest pole suurt tolku, sügisesese võsavõtmise käigus sai proovitud mõnda väiksemat kivi nihutada, aga selle asemele oleks siis sellistes kogustes mulda vaja, et see kujuneks elutööks. Pealegi mulle need rändrahnud meeldivad ja kogu krundi siledakslükkamine rikuks kogu loodusliku miljöö.
Kollasega viirutatud alad on need, kust sai sügisel võsa hävitatud. Ma pole kindel, et mu vastu veel sellepärast keegi väärteomenetlust ei algata, sest nagu kuu aega tagasi selgus, elame me valla detailplaneeringu järgi tiheasustusalal. Pildi pealt on ju näha ka, kui hirmtihe asustus meil on...lähema naabri väravasse üle saja meetri.
Sinisega viirutatud alad on kevadeti vee all ja kui praegust lumeuputust vaadata, siis jäävad sel aastal vee alla vist kogu suveks. Kunagised vee äravoolukraavid kasvasid umbe juba nõukaajal ja midagi eriti teha ei saa, sest meie krundi ja lähima maanteetruubi vahele jääb kakssada meetrit üle võõra krundi, mis on juba viiendat aastat müügis ja kuhu omanikud isegi jalga pole tõstnud. Rääkimata sellest, et keegi seda isegi buumi osta tahtnud oleks.
Hall ala on lihtsalt võsa ja võsastunud mets. Poolsoine pealekauba. Sääskedele väga meeldib.
Tavaliselt käibki istutamine nii, et ma käin põõsaga mööda krunti ringi ja püüan kuhugi auku sisse saada. Esimesel kolmel juhul üldiselt ei saa, sest kümnesentrimeetrise mätta all lesib järjekordne mitmetonnine rändrahn, mille olemasolu maapinnalt isegi mitte ei aima. Lugesin kusagilt blogist, kui suurt auku oleks mustika jaoks vaja - no sellise augu saaks meil maasse ainult dünamiidi abiga.
Tumelillaga värvisin ala, mille kordategemine mulle küll meeldiks, aga minust jääb vist tegemata. Õigemini on juba korra proovitud, aga kasvas paari aastaga uuesti võssa, seal on veel rohkem kive kui õue peal ja traktor lihtsalt ei mahu igale poole vahele.
Lepa- ja toomingavõsa ei sega kivid see-eest põrmugi.
Oehh.
Vahel oleks päris tore, kui oleks kena pisike mõnesajaruutmeetrine ridamaja aed. Seda suudaks vähemalt korras hoida.

6. märts 2010

Miinus kolmteist

...näitas kraadiklaas köögiakna taga, kui ma hommikul kell pool üheksa trepist alla tulin. Accuweatheri pikk ilmateade lubab järgmisel nädalal natuke sula, siis järgmisel nädalalõpul taas mitu päeva järjest kuni -11 ja ülejärgmise nädala algul veel lund kah. Iseasi, kui tõsiselt nii pikaajalist ilmateadet võtta saab.
Ei taha see talv järele anda.
Aga pole viga. Sees on soe, pliidi all pahiseb tuli, ime küll, aga me vist ikka tuleme puudega välja. Kõht on praemuna ja peekonit mõnusalt täis ja kohvitass lõhnab käeulatuses. Valgus akna taga on vägagi kevadine, kuigi päikest otseselt ei paista.
Loodetavasti saavad täna pottidesse eile Hortesest ostetud tilli- ja salatiseemned ning tippsibulad, väetatud orhideed ja muud toataimed. Kui õues midagi teha ei saa, siis teeme toas.
Vähemalt lund ei pea täna kühveldama :), saab natuke selga kosutada.

3. märts 2010

No suur tänu...

...nendele jõududele, kes täna jälle seda kena valget asjandust 15 sentimeetrit maha puistasid ja lubavad läbi ilmateadustuse sama tegevusega jätkata ka kahel lähemal päeval. Inglaste pikk ilmateade lubab sula alles järgmise nädala algul, vahelduseks rõõmustatakse nädalavahetuse öödel ka 15 külmakraadiga. Nii armas.
Nojah, oleks selliseid vihmaseid nädalavahetusi nagu viimane, veel olnud, oleks ju võinud juhtuda, et selg ja käed ei valutagi enam vahetpidamata. Ja siis oleks kevadel jälle tekkinud hirmus kihu hakata auke kaevama ja neisse midagi istutama.
Praegu, kui ma peale kaht tundi lumelükkamist jaksasin suure surmaga teisele korrusele dushi alla roomata, tekitab isegi labidasarnase eseme vari minus vastupandamatut tahtmist kuskile teise riiki põgeneda. Suveunistus aga on aianduse asemel pigem kusagil terrassil lösutada ja raamatut lugeda.
See-eest jõudis Ameerika Autos lõpuks terveks ravitud Lumehelbeke täna õnnelikult koju ja peab mainima, et neliveo, lukus diferentsiaali ja laiade rehvidega oli äraütlemata mõnus mööda libedat maanteed tuisata, isegi sellist tunnet ei tekkinud, et kuhugi kisuks. Bensiinikulu ma omaenese vaimse tervise huvides igaks juhuks ei vaadanud ja pidurdama hakkasin seda kahte ja poolt tonni igaks juhuks pea kilomeeter enne õiget teeotsa. Muidu oli mõnus ja kui raatsiks selle autoga tööl käia, poleks mingit traktorit vajagi ja prügiauto vaadaku ise, kuidas omadega hakkama saab.
Ahjah, ja siis oleks mul veel hädasti vaja inimest, kes teeks mõistliku tasu eest ammu valmisoleva kuuri mõõdistusprojekti. Minu joonestusoskus praagiti välja ja õigusega, ega mul seda eriti olegi. Kolm aastat tagasi öeldi vallast, et projekti pole olemasoleva kuuri renoveerimiseks vaja, nüüd siis äkki on. Kui kellelgi on töötu tuttav joonestaja või ehitustudeng, las saadab mulle meili.

28. veebruar 2010

Seemned

Panen enda jaoks kirja, milliseid seemneid suutsin endale jubaveebruaris kokku ahnitseda, et enda jaoks kusagil üleval oleks. Kasvuhoonesse ei pääse niipeagi ja selle ajaga suudan ammu ära unustada, mida ma juba ostnud olen.
Suvikutest on viis pakki erinevaid peiulilli, petuuniad jms. pika ettekasvatusajaga suvelilled on mõistlikum osta beebitaimedena, sest ettekasvatamiseks on meie maja liiga pime. Vaja oleks veel mõningaid mungalilli.
Kaheaastastest lebavad mu laual kirikakar (Bellis perennis) Pomponette ja verev sõrmkübar (Digitalis purpurea).
Kui on suur ja ikka veel tühi aed, on vahel põnev ka püsikuid enda jaoks ette kasvatada. Aeg-ajalt on midagi isegi välja tulnud. Selleaastased katsetused saavad olema:
Sügisene emajuur (Gentiana septemfida)
Kurekell, segu (Aquilegium)
Aubrieeta "Whitewell Gem"
Igihaljas ibeeris (Iberis sempervirens)
Kukekannus (Delphinium) Delight, värvide segu
Roomav kipslill (Gypsophila repens)
Krüsanteem (Chrysanthemum indicum).
Ja siis on veel kolm pakki lookleva mägimänni (Pinus mugo var.Mughus) seemneid. Pole kunagi üritanud puid seemnest kasvatada, küllap on see väga pikaajaline eksperiment. Aga põnev.
Püsikuid olen tellinud sel aastal ainult Sarastrost.
Küll midagi ka kohapealt näppu jääb, sünnipäevaks saadud Hortese, Hansaplandi ja Juhani kinkekaardid ootavad oma aega :).
Ühtegi tomati- ja kurgitaime ma sel aastal näha ei taha, toetan parem kohalikke väiketalunikke ja teen oma sisseostud Keila Aianduse ja Mesinduse seltsi poest.

Kuuri idapoolselt katuseosalt on lumi öö jooksul maha sadanud, õnneks hooga üle teeraja, mitte selle peale. Läänepoolne on veel paksu lume all.
Majakatused muutuvad ka ühe lagedamaks ja hanged kahanevad jõudsalt. Veel eile hommikul ei olnud seda terrassilauda üldse nähagi.

27. veebruar 2010

Igasugused imelikud mänguasjad

Nad on nüüd ikka täiega ja lõplikult hulluks läinud, sosistas Bella Sallale kõrva, kui ma hommikul otsustaval sammul teise korruse poole suundusin, kaasas lumelabidas, veel üks labidas, reha ja vana võsavikat. Kaks viimast seetõttu, et need olid kõige pikemate sabadega esemed, mis mul kuurist välja tuhnida õnnestus. Õnneks neid eriti vaja ei läinudki.
Kavasolev operatsioon oli terrassikatuse lumest puhastamine. Kus, nagu selgus, oli oluliselt rohkem lund, kui me algul arvasime. Ja järgmine, teiselt korruselt langev laviin rippus juba selle kohal. Algul sudisin labida ja rehaga aknast, aga siis otsustas Lepatriinu kui noorem ja kergem ikkagi riskida ja katusele ronida.
Ühesõnaga, enne oli selle kuhja koha peal jalgrada.Pärast oli ka. Selle vahele mahtus tunde järgi vähemalt paar tonni märga lund. Kusjuures Lepatriinu lubas juba neljapäeva õhtul, et tema enam lund ei kühvelda. Kühveldasime mõlemad. Algul lund katuselt alla ja pärast jalgraja pealt uuesti minema. No kui aus olla, siis Lepatriinu kühveldas natuke rohkem.
Aga jätkuks eelnevale diskussioonile sahkade ja freeside teemal. Olen seda asja siin talvel nii mõnelgi korral uurinud, ja üllatuslikult on nii murutraktori sahk, maasturi sahk ja lumefrees enam-vähem ühes ja samas hinnaklassis. Ning igaühel omad head ja vead. Kõige võimsam lumelükkaja oleks muidugi Lumehelbeke, aga selle miinuseks on kehv manööverdamisvõime, ligi kuuemeetrise dziibiga oleks võimalik küll lükata teid, aga garaazi taga ümber pöörama ei mahu, maja taha pääsemisest rääkimata. Ma tervet aeda ikka ei tahaks maha sahatada. Kui praegu ehk on ikka lootust, et midagi on alles, siis pärast Helbekesega üle käimist kindlasti mitte.
Lumefreese ma sügisel isegi vaatasin, aga avastades, et need riistapuud kaaluvad minimaalselt kolmkümmend kilo, rohkem ei vaadanud. Meil juba seisab kuuri all kasutult pildilolev riistapuu,iseliikuv bensiinimootoriga lattniiduk-lumesahk on selle asja nimi. Kaalub see kullake 50 kilo ja käike on tal täpselt üks, otse edasi. Seda siledal pinnal. Meie mättalisel pinnal tähendab see, et edasi küll, aga kas just otse. Me pole siin kumbki just papist tüdrukud, aga kahjuks peab tunnistama, et meie selle riistapuu juhtimisega hakkama ei saa, ei niites ega muru lükates. Nõuab tõsist meesterahva jõudu ja eriti hull on asi siis, kui juhtub kuhugi kinni jääma, kas põõsasse või hange. Ma olen peaaegu oma õlaliigese ära nikastanud teda välja tirides. Nii et kui kellelgi kodus on tehnikahuviline karujõuga meesterahvas, on selline riist sümboolse hinna eest välja pakkuda.
Kolmas võimalus on murutraktori sahk, aga ka selles ma kahtlen, sest märjal maal ei suuda meie traktor iseennastki vahel edasi vedada, rääkimata kärust või lumest. Siledaks silutud ja sajakordselt kinnirullitud maapinnal ta ehk midagi teeks, aga meie kallakutel ja kivide vahel...
Mulle endale meeldiks hirmsasti selline riistapuu, aga see käib kahjuks rahaliselt kaugelt ja kõrgelt üle jõu.
Parimad tänased uudised aga hoopis taimemaailmast. See opuntia-kõrvake reisis oktoobri lõpus mu reisikohvris kodusesse lillepotti Sahara äärest. Oli kuus päeva kohvris kilekoti sees ja ega ma eriti uskunud, et juured alla võtab. Sorti ei oska arvata, meie aias kasvavast Opuntia compressast erineb selle poolest, et tal pole okkaid. Kasvab umbes poole meetri kõrguseks või nats kõrgemakski, seda muidugi Tuneesias. Ning täna avastasin, et oi, kasvatame pojukest. Mul on ikka hirmus kiusatus see kupatus aeda istutada, kuigi jah, kõigepealt peaks teada saama, kuidas meie suur kaktus sõpradega talve üle elas...

26. veebruar 2010

Kummalised lood

Eeskoja laest tilgub vett. Oleks veel kuidagi arusaadav, kui selle kohal oleks lumine katus, aga ei ole. Teine korrus ja tuba on. Kus ei ole mingit vett. Mingit toru laes ka pole. Müstika.
Vett imbub ka Lepatriinu toa aknapaledest. Sissepoole.
See, et meie sissesõidutee siiamaani lahti lükkamata on, on selle kõrval kökimöki. Vallast öeldi täna, et ups, ilmselt jäi meie ja veel kolme majapidamise sissesõidutee lihtsalt traktoristil kahe silma vahele. Homme lubati tulla ja lükkamata tee tõttu käimata jäänud prügiauto pidi tulema järgmisel nädalal. Kui aega saab.
Vahepeale jäi kaks tööpäeva ja seega kükitas Lepatriinu pisike prantsuse pesukott lihtsalt kaks päeva kuuri all, tööl käisime Hondaga. Ma pakkusin küll, et paneme CRV-le köie taha ja teeme Peugeot´-st kelgu, aga Lepatriinu miskipärast ei tahtnud. Selle asemel võttis labida ja lükkas ihuüksinda eile kakssada jooksvat meetrit autoteed labidaga puhtaks. Eesti naise jõud võrdub x hobujõudu. Sada viimast meetrit enne suurt autoteed sai aur otsa ja teele välja ikka ei saanud. Mismoodi ta ennast täna peale seda tundis, ma parem ei kommentaari. Hetkeseisuga on elus, aga magab.
Järgmiseks talveks katsun Lumehelbekesele saha hankida. Siis ei tule kindlasti siinkandis vähemalt kümme aastat lund maha. Seesamune sündroom, et kui sul on vihmavari kaasas, siis ei hakka ju iial vihma sadama. Ja vastupidi.

23. veebruar 2010

Ikka sellestsamusest

Ka sina, Brutus!, muigasin ma Trummi postituse pealkirja nähes. Praeguseks on vist enamikel lumelükkajatest siiber (oleks vähemalt kopp ees, saaks seda kasutada). Eilsest õhtust saadik on vähemalt 20 sentimeetrit seda WFS-i juurde sadanud ja praeguse seisuga oleme lumesajule kuulutanud lihtsalt boikoti. Köögi aknast väljavaatamine on rangelt keelatud (see on ainuke aken, millele ei saa kardinat ette tõmmata) ja Lepatriinu läheduses ei julge ma selliseid sõnu nagu lumi ja talv üldse kasutada, muidu hakkab midagi lendama. Hea, kui ainult sõnad :). Mitte ma ise autost välja või midagi raskemat minu suunas.
Aga ega me pääse, homme tuleb jälle kühveldama hakata, sest muidu ülehomme tööle ei pääse. Hea, et teeotsa siiski aeg-ajalt traktor lükanud on, see on üldse esimene talv, kui siinkandis mingisugustki traktorit näha on olnud. Varasematel talvedel tuli lihtsalt hoogu võtta ja neliveole loota, aga masuajal on vist vallaametnikele meelde tulnud, et nende palk tuleb elanike maksudest.
Olud muudavad arusaamist, kunagi ma ei saanud üldse aru, miks talvel siinelanud onu kunagi lund koristada ei viitsinud. Praeguseks on endalgi tunne, et kui tööl käima ei peaks, trambiks kah kuidagi tillukese jalgraja lähima maanteeni, küll sealt juba kuidagi poodi käima pääseks. Kasvagu see lumi mujal kasvõi üle pea, küll ta millalgi ikka ära sulab.
Aga ei pääse kuhugi, sest kahjuks pole meilt võimalik ühistranspordiga meie töö juurde pääseda ja nii tulebki käsitsi lahti ajada autoteed, maja ja kuuri vaheline ala. Pluss veel mõned hädavajalikud jalgrajad. Ikka ja jälle.
Rohkem ka ei jaksa lükata, kuigi vist oleks vaja. Koertel on seedehäired, sest neil pole kusagil jalutada. Isegi kass haiseb, sest ta ilmselt paksus lumes asjal käies väga proosaliselt laseb end täis.
Ise olen sellest lumelükkamisest, külmetamisest ja puudetassimisest nii metsikult väsinud, et ei taha isegi kevadisele aiale mõelda. Mitte miski ei huvita ja see mittehuvi ja ropp väsimus kasvavad iga päevaga. Need mõtted-tellimused, mis jaanuari algul olid, need sinnapaika ka jäid. Eks näis, mis edasi saab.
Midagi positiivset on ka, koerad hakkasid karva ajama. Kevad tuleb ikkagi :D. Ja seda karvamerd, mis nad endale sel aastal selga kasvatanud on...
Ja siis ma tellisin endale iiriseraamatu (suvel loodan autori autogrammi saada, khm), ja kaks Kähri raamatut, Päevaliilia ja Kevadlilled. Nii et päris surnud ma siiski ehk veel ikka pole.

14. veebruar 2010

Lemmikloomi jalutamas

Igal asjal omad head ja vead. Talve esimese poole kehv laesoojustus on ilmselt kaasa aidanud sellele, et meie katusel väga suurt lumeprobleemi pole, katuseharjad on suisa paljad ja tume plekk-katus läheb päikese käes ka kergelt soojaks. Hoolimata sellest, et täna näitas maja põhjaküljel kraadiklaas seitset külmakraadi, solisesid lõunaküljel räästad juba üpris rõõmsasti.
Lõpuks suutsid laiskloomad ka end kodunt välja venitada. Lemmikloomadest said kaasa sinine neljarattaline ja mustvalge neljakäpaline. Kauka ja kass jäid kodu valvama.
Aga kõik kohad olid kadunud. Talvetaat oli ära peitnud nii Vasalemma jõe:
Kurkse väina:


Harju-Madise vana kalmistu
Lahepere lahe:
Lepatriinu katsetas vahepeal lume sügavust ja läks omadega kraavi. Õnneks suutis ikka omal jõul välja ronida. Ilm oli imeilus ja sinistes sügavates varjudes aimus kevadet.
Posted by Picasa

12. veebruar 2010

See põnev genealoogia

Mu pea on nagu prügikast, iial ma ei mäleta, kuskohast ma midagi lugesin. Info jääb alles ja on teiste asjadega sassis nagu Kört-Pärtli särk, Seda ma siiski mäletan, et vihje geni.com -le leidsin Epu blogist. Kasutades mõned aastad tagasi Eesti Isikuajaloo keskuselt tellitud suguvõsauuringut, toksisin ühe õhtuga viis põlvkonda sisse, saades tulemuseks, et sugulasi mul peaaegu polegi. Või vähemalt selliseid, kellel mingisugune suguvõsauurimise huvi oleks. Ega see mind eriti üllatanud, tean niigi, et vanavanemate mitmelapselistest peredest on paljud läinud lastetult, samamoodi, nagu lähen ükskord mina ise.
Mõnenädalase viiteajaga hakkas siiski kokkusattumusi ilmuma, kuid päris veresugulasi siiski mitte. Seni.
Siiski on põnev olnud mööda suguvõsaharusid ringi uidata. Või niisama tuttavaid nimesid leida. Või tont-teab-milliseid sugulussuhteid. Näiteks Köögikataga:

Kadri is your grandfather's ex-partner's first cousin once removed's husband's niece's husband's uncle's wife's first cousin once removed.
või hoopis Lydia Koidulaga:
Lydia Koidula is your grandfather's ex-partner's first cousin once removed's husband's third cousin twice removed.
mis omakorda peaks tähendama, et ka Kata on Koidula sugulane :).
Et mis tähtsust sel peaks olema? Ega ei olegi. Lihtsalt üks ajaviitmise vorm kevade ootuses, kui töölt on võetud sandi enesetunde tõttu vaba päev ja õues sajab seda WFS-i aina juurde. Haige ma ei ole, lihtsalt sain kurva uudise tõttu magamata öö, pidin eile omaenese pea-laiali-oleku tõttu kaks korda liiklusõnnetuse põhjustama ja otsustasin renoveerumiseks nädalavahetust pikendada.
Vähemalt maja tundub nüüd soe olevat, isegi -15 kraadi juures ei langenud kojutuleku ajaks toatemperatuur enam alla +18 kraadi. Tänase -5,8 kraadi juures püsib eile köetud elutoas +21,4 ja enne õhtut uuesti kütta pole vaja. Vaat mis tähendab paar pakki vatti ja paar tublit meest.

7. veebruar 2010

Paverpol, seekord pronksikarva

Näpud sügelesid juba eelmisel nädalavahetusel, aga kuidagi ei jõudnud asjani. Nüüd on maja üles soojenenud ja saab teha muudki peale kolme teki all raamatu lugemise. Niisiis, katsetused värvilise, antud juhul siis pronksivärvi Paverpoliga (mis purgis on pigem kakaovärvi).
Lillevaasi materjaliks olid tühi laiakaelaline veinipudel ja kaks T-särgi varrukat. Aega läks kusagil 10 minutit.

Kujudega nikerdamine võtab rohkem aega , materjaliks endiselt valge trikotaaz, traat, lauajupike pingiks. Tulemus peale esimest ööpäeva kuivamist, lõplik kuivamine võtab nädala ja päris pronksihelgi saavutamiseks peaks ilmselt lakkima. Traat sai ka sellega otsa, kusagilt peab hankima ühesoonelist juhet, mis poleks liiga jäik ega liiga pehme, nii et sellega saaks kujude karkasse ehitada. .
See asi läks esialgu untsu, sest lisaks kingakarbile püüdsin kasutada oma aja ära elanud siniseid vahvelrätikuid. Selgus aga, et puhta puuvilla märgistust kandvad rätikud ei ole siiski puuvillased, sest materjal ei võtnud Paverpoli korralikult sisse (Paverpol ei nakku sünteetikaga) ja sinine värv jäi läbi kumama. Proovin veel üle pintseldada ja asja funktsioon saab olema ilmselt taimepottide ümbris.
Posted by Picasa

2. veebruar 2010

White f****ng s**t

Pealkiri siis Trummi eilsest kommentaarist ja tõesti pisut tõlkimatu. Just täpselt ma täna hommikul mõtlesin, kui köögiaknast kuuri ette tuisanud poolemeetrist lumehange nägin. Selleks, et kuur-garaazis ööbivateni autodeni pääseda, tuli sellest läbi kaevuda ja seda tegi põhiliselt Lepatriinu. Mulle käib suur käsisahk natuke üle jõu, labidaga võin vehkida. Ega ma pole arsti käest julgenud küsida ka, kas ma ikka võin puid tassida ja lund lükata, sest siiamaani on iga pärimise kohta end natukenegi füüsiliselt liigutada küllaltki kategooriline ei kõlanud. Samas nagu ise ei suuda paigal olla ja lödiks muutuda, pisut piinlik ka, kui ainult teine rabelema peaks. Viimasel kahel päeval siiski nats murelik, õmblused paistes ja veritsemas,stress, külmetamine, pingutamine, mis iganes.
Eilne seinaservade soojustamine vahuga kah eriti õnnelikuks ei teinud, sest seina lahti võtnud sellid fikseerisid fakti, et soojustust, mille paigaldamise eest ma 2004.aastal kopsakaid summasid maksin, lihtsalt ei ole. Kohati pole peale tuuletõkke üldse suurt midagi. Ja kui sein koosneb siseviimistluse vineerist, puitkarkassist, tuuletõkkest ja voodrilauast, siis vist tõesti ei ole mõtet loota, et ta 25-kraadise külmaga sooja peaks. Sellega ei saa praegu ka midagi teha, lund on liiga palju ja raha liiga vähe.
Tööle me siiski saime, suure teeni ulatuva 300-meetrise lõigu läbisin parketimaasturiga esimese käiguga, Lepatriinu pisikesel Peugeot-l, mis jälgedes tuli, olevat sellest hoolimata lumepilved üle katuse lennanud, õnneks kinni ei jäänud. Häda korral oleks tulnud Lumehelbeke tööle panna, aga selle oli meie kulul laiutav naabrinaine, kes ise lund lükata ei viitsi ja nahhaalselt meie parkimiskohti kasutab, kinni parkinud.
Näis, kuidas kojusaamisega lood, labida võtsin igaks juhuks kaasa.

1. veebruar 2010

Eestimaa talv

Muhediku tuisujuttu lugedes meenus, Lepatriinu leidis nädalavahetusel netis surfates sellise kena jutukese:
... ehk jutuke sellest, kuidas väliseestlane Floridast kolis Eestisse elama ning oma juuri otsima hakkas...

August
12.08 - Kolisime oma uude kodusse Eestis. Siin on nii ilus.
20.08 - Kõik on nii ilus. Ei suuda ära oodata aega mil saan lund näha.

Oktoober
14.10 - Eesti - kõige ilusam koht kogu maailmas. Lehtedel võib näha kõikvõimalikke värvide
kombinatsioone punaste ja oraanzide varjunditega.
21.10 - Läksin väiksele väljasõidule imeilusasse loodusesse linnast väljas ja nägin seal põtru. Nad on nii elegantsed. Kindlasti on nad kõige imelisemad loomad kogu maailmas. See siin peab olema paradiis. Oeh kuidas ma seda paika armastan.

November
11.11 - Algab põdrajahihooaeg. Ma ei suuda ette kujutada, et keegi tahaks tappa selliseid meeldivaid loomi. Loodan, et varsti tuleb lund. Mulle hirmsalt meeldib siin.
23.11 - Öösel sadas lund. Ärgates avastasin, et kõik on valge vaibaga kaetud. Kõik näeb välja nagu postkaardil. Läksime välja ja puhastasime trepi ning garaažitee. Mängisime lumesõda (mina võitsin). Kui lumesahk mööda sõitis, pidime garaažitee uuesti puhastama. Milline ilus koht. Ma armastan Eestit.
24.11 - Öösel sadas veel lund. Lumesahk ummistas jälle väljapääsu garaažist. Mulle meeldib siin.
25.11 - Veel lund. Ei saanud garaažist välja, ei saanud tööle. Siin on ilus, aga see kühveldamine hakkab ära tüütama. Kuradi lumesahk.

Detsember
22.12 - Veel seda valget jama. Mul on villid kätel ja selg on ka haige. Mulle tundub, et lumesahk peidab end senikaua nurga taga kuni ma oma kühveldasime lõpetan. Lollpea.
25.12 - "Merry **** Christmas!" Veel külma lund. Kui ma peaksin selle värdja kunagi kätte saama, kes lumesahka juhib, siis ma vannun, et tapan ta. Ma ei saa aru miks nad ei võiks rohkem soola teedele panna, et seda kuradi jääd ära sulatada.
27.12 - Veel seda valget s...tta läinud öösel. Olen kolm päeva toas kükitanud, välja arvatud lumekühveldamine garaažiteel peale lumesaha möödasõitu. Ei saa kuhugi minna, kuna auto jääb lumme kinni ja pealekauba on kuradi külm. Ilmatark ennustas, et veel kuni 30 cm lund võib täna öösel sadada. Kas teate mitu labidatäit on 30cm lund?
28.12 - See kuradi ilmatark eksis. Sadas hoopis terve meeter seda p...ska. Selline kogus ei sula kindlasti enne suve... Lumesahk jäi lumme kinni ja see värdjas tuli minu juurde ja palus, et ega ma ei saaks talle labidat laenata? Seletasin siis talle, et olen juba kuus labidat murdnud, loopides minema kogu seda lund, mida ta mu maja teele on lükanud. Ma peaaegu murdsin oma seitsmenda labida vastu tema lolli pead.

Jaanuar
04.01 - Lõpuks õnnestus majast välja saada. Läksin poodi toitu ostma ja üks kuradi põder jooksis teele ette. Kahju autol umbes 10 000.- Need kuradi värdjad tuleks maha lasta. Neid kuradeid on igal pool. Soovin, et kütid oleksid nad kõik novembris maha lasknud!

Mai
03.05 - Viisin auto linnas asuvasse töökotta. Lausa uskumatu kui ära roostetanud ta oli kogu sellest soolast, mis teedele laotati.
10.05 - Kolisin Floridasse. Ma ei saa aru, miks keegi täie mõistusega inimene peaks iialgi tahtma elada sellises jumala poolt hüljatud kohas nagu Eesti!
***
Maikuus ma just Floridasse ei koliks, aga praegu võtaks pileti küll, kui keegi pakuks. Tagasilennuga aprilli lõpus. Ja vabatahtlikud, kes vahepeal mu töö ära teeksid, oleksid ka teretulnud :).
Eile oli väljas nulli peal ja räästad tilkusid lustlikult. Sees 22 kraadi sooja ja tuli sai ahju tehtud alles õhtul. Vaata, mida tähendab natuke vatti ja aurutõket. Põrandad olid küll endiselt külmad, aga sellega juba alustati täna. Näis.

28. jaanuar 2010

Palju villa, vähe kära

Katusealune tehti ära ühe päevaga. Tulemus: Lepatriinu toas, kus eile õhtul oli 11 soojakraadi (2,7 kw huugava radika juures, tuba ise 12 ruutu) on praegu 19. Köögis ja toas neli kraadi soojem kui eile sama välistemperatuuri juures, ja seda tingimustes, kus enamus osa päevast polnud teisel korrusel poolt lage ja mehed käisid vatti tassides sisse-välja.
Raha läks rohkem kui paari saabaste peale, aga vähem, kui ma alguses hirmuga arvasin. Saapaid on mul nagunii liiga palju.
Fliisjakk on mul endiselt seljas, aga luku tõmbasin juba lahti :).
Tegelikke tulemusi näeb muidugi hiljem, sest praegu on veel nii maja kui mööbel maha jahtunud.
Külma lõõskavate seinaservade põhjus leiti ka üles. Mehed lammutasid väljas natuke ja fikseerisid, et maja alumise prussi ja vundamendi vahel on pea terve seina ulatuses tühi ruum. Mismoodi see maja niimoodi õhus ripub, jääb minu blondiinimõistusele arusaamatuks. Pragu nägin oma silmaga. Parandustehnoloogia koha pealt oli õigus nii Hilisel kui Trummil, ainult et seda tehakse väljaspoolt, alumine voodrilaud ja tuuletõkke serv võetakse lahti ja tühikud lastakse vahtu täis. Seda ei saa kahjuks teha seni, kui välisõhu temperatuur kümnest külmakraadist madalamal püsib. Kuna järgmiseks nädalaks lubab soojemat, siis saab isegi järgmisel nädalal ära teha.
Ja lõpuks on sama kamp lõpuks võimeline ära panema ka radiaatorid veesärgiga pliidi taha, sellele tööle olen ka vist viis aastat tegijat otsinud, tõsi küll, mitte väga järjepidevalt, kuna tol ajal selles majapooles keegi ei elanud. Elagu majanduskriis.
Nii et alati järgneb mustale triibule valge, aga aitäh kõigile lohutajatele. Vahel on tõepoolest väga vaja, et keegi natuke õlale patsutaks ja kõike ainult sissepoole ei saa ka elada. Pidavat tervisele hakkama.
Mis aga 2005/2006 aasta talve puutub, siis siinkandis pikalt külm ei olnud, jaanuar täies ulatuses nullilähedane. Ilmamärkmeid mul endal küll sellest ajast ei ole, aga kõikvõimsas netimaailmas on olemas selline koht nagu Weather Underground, kust saab iga kuupäeva kohta kohalikke temperatuure tagasi kuni aastani 1996. Fotode järgi saab samuti öelda, et meri oli kaldani lahti, tänavu on laht jääs. Ma pole seda varem vist näinudki, et põhimõtteliselt saaks otse üle lahe Laulasmaale jalutada. Mis ilmselt tähendab pikka ja külma kevadet, kuni kõik see jäämass ära sulada suvatseb.

27. jaanuar 2010

maeisuudaenam

Hommikul akna taga -27 kopikatega. Töölt koju jõudes köögis 11 ja toas ahju juures 8, taganurgas 3 kraadi. Ahi, seejuures täiesti soe alles. Enamike toalillede külmavõetud laibad võib pidulikult ära visata.
Elutuba on kasutamiskõlbmatu, sest ilma suusapüksteta ei saa enam ühelegi toolile ega diivanile istuda, nii mööbel kui seinad on niivõrd maha jahtunud ja jäised. Kabinetis pole olukord kuigivõrd parem. Köögis on temperatuur peale kahetunnist kütmist tõusnud 16 kraadini.
Nõud on mitmendat päeva pesemata, sest köögis pole sama kaua vett ja vee tassimiseks-soojendamiseks olen ma liiga apaatne.
Eile pidin maja põlema panema, ahju suitsutoru läheduses hakkas kahtlaselt kärsahaisu tulema. Jahutasin seina märgade käteratikutega ja ei saanud õieti magada. Meil on puumaja ja ma olen tulekahjude suhtes üsnagi paranoiline.
See, et sein kärssama läks, ei tähendanud sellegipoolest, et toas oleks soojaks läinud.
Aias tundub olukord ka kaunis katastroofiline olevat. Meretuuled on lumekihi õhukeseks ja kivikõvaks lihvinud ja lootust, et roosid selle temperatuuri juures ellu jäävad, eriti ei ole. Sama veigelate ja muu eelmisel aastal istutatud nänni suhtes, mille lumi on kõigele lisaks puruks muljunud.
Eesti Energia kella neljane pressiteade lubab kõigele lisaks elektrikatkestusi. Siis poleks meil enam ka vett ega kanalisatsiooni ja ülemine korrus on täiesti kütteta. Lisaks külmuvad ära kõik vee- ja kanalisatsioonitrassid, sest ilma dünamiidita meil neid sügavamale kui 80cm polnud võimalik paigaldada. Graniit või põldpagu, mis iganes, vahtis igast kraavist vastu. Praegu on kõigis trassides küttekaabel sees, muidu ei saaks siin üldse elada.
Detsembri algusest (varem oli elektrigagi piisavalt soe) on kulunud üle kümne ruumi puid ja tonn puitbriketti, seda lisaks kosmilisele elektriarvele. Radikaid juurde panna ei saa, peakaitse ei pea vastu. Brikett on praktiliselt otsas, kuivi puid on kusagil 2-3 m3. Kui need otsa saavad, läheb märg, midagi pole teha. Naabrid juba olevat selles staadiumis, et polevat vahet, kuiv või märg, peaasi et põlema läheb.
Millega me selle nuhtluse küll ära teenisime?
Kui ma praegu mõne mölaka kätte saaksin, kes siin vahepeal rahvusvahelistel konverentsidel rasket raha kulutades globaalsest soojenemisest leelotasid, topiksin ta ahju, ausõna.
***
Lisaks sain teada, et rootsi kolleegi ja hea sõbra maovähki ei saa ravida, kuna ta immuunsüsteem ei kannata keemiaravi.
Lisaks pean minema homme hommikul kohtusse vargaplikaga, kes nõuab kolme kuupalga ulatuses kompensatsiooni selle eest, et ta vargusega vahelejäämise eest töölt lahti lasti.
Hetkel on elu üksainuke must triip. Masendav.