25. juuni 2009
Jaaniralli
...no ei tahagi ära lõppeda. Kõigepealt muidugi fantastiline aiablogijate kokkusaamine. Ootamatute tagajärgedega. Pärast Muhediku võlumaailma ja teiste aedade külastust pidin ma oma õele, kelle peamine aiandushuvi senini piirdus kas imetlemise või torisemisega minu tuustide aadressil (pidavat niitmist segama), korraldama ekskursiooni meie enda aias...ja esmaspäeva õhtul kell pool üksteist tabasin ta lõhnava kuslapuu alust rohimas :DDD. Nii et nakkav.
Esmaspäeval maadlesimegi peamiselt umbrohu ja muu rohuga, mis oli meie äraolekul pikaks veninud. Siis saabus maruvahva jaanik koos naabritega, jaanituli oli vägev.
Kella kahe paiku öösel käisime jaaniusse otsimas. Leidsime ka, paraku polnud nad eriti fotogeenilised, sirasid niisama. Välja jõudsime mere äärde, kus oli üllatavalt soe. 
Osa taimi jõudis ikka kasvukohale ka, aga jaanipäeva pärastlõunal ma ikka lausa magasin kolm tundi. Siesta, noh. Kuigi ma lubasin, et eriti taimi kaasa ei kahmi, olen ikkagi suutnud soetada kaks nutsakat, mille liiki ma tuvastada ei suuda. Eks üritan nädalavahetusel pilti teha ja appi karjuda.
Aga nii nagu ma ennustasin, on külmast kevadest hoolimata esimesed roosiõied jaanipäevaks lahti:
Lubatud shokolaadikoogi retsept ka:
200 g suhkrut
300 g mõrushokolaadi kakaosisaldusega mitte alla 70%
5 muna
400 g vahukoort
4 cl konjakit või Grand Marnier-d (kasutasin konjakit)
ja originaalretseptis oli ühe apelsini riivitud koor. Kuna olen liigagi hästi teadlik, millise solgi ja mürgiga tänapäeval apelsine pritsitakse, siis ma ei taha seda süüa ja kasutasin selle asemel sukaadi.
Munakollased vahustada suhkruga, shokolaad sulatada veevannis ja segada munakollasesegu hulka. Munavalged vahustada kõvaks vahuks ja segada ettevaatlikult munakollase-shokolaadisegu hulka. Segu kallata fooliumiga vooderdatud ahjupannile ja küpsetada 180 kraadi juures 10-15 minutit. Jahutada. Vahukoor vahustada tibakese suhkruga, lisada konjak ja sukaad. Määrida jahtunud koogile ja üritada kolmeks murda (viimane oli kõige keerulisem :D).
Õuekaktuse loo aga leiab siit. Oma suureks rõõmuks sain talle Kähri juurest kaks sõpra ka.
Esmaspäeval maadlesimegi peamiselt umbrohu ja muu rohuga, mis oli meie äraolekul pikaks veninud. Siis saabus maruvahva jaanik koos naabritega, jaanituli oli vägev.
Kella kahe paiku öösel käisime jaaniusse otsimas. Leidsime ka, paraku polnud nad eriti fotogeenilised, sirasid niisama. Välja jõudsime mere äärde, kus oli üllatavalt soe. 
Osa taimi jõudis ikka kasvukohale ka, aga jaanipäeva pärastlõunal ma ikka lausa magasin kolm tundi. Siesta, noh. Kuigi ma lubasin, et eriti taimi kaasa ei kahmi, olen ikkagi suutnud soetada kaks nutsakat, mille liiki ma tuvastada ei suuda. Eks üritan nädalavahetusel pilti teha ja appi karjuda.Aga nii nagu ma ennustasin, on külmast kevadest hoolimata esimesed roosiõied jaanipäevaks lahti:
Lubatud shokolaadikoogi retsept ka:200 g suhkrut
300 g mõrushokolaadi kakaosisaldusega mitte alla 70%
5 muna
400 g vahukoort
4 cl konjakit või Grand Marnier-d (kasutasin konjakit)
ja originaalretseptis oli ühe apelsini riivitud koor. Kuna olen liigagi hästi teadlik, millise solgi ja mürgiga tänapäeval apelsine pritsitakse, siis ma ei taha seda süüa ja kasutasin selle asemel sukaadi.
Munakollased vahustada suhkruga, shokolaad sulatada veevannis ja segada munakollasesegu hulka. Munavalged vahustada kõvaks vahuks ja segada ettevaatlikult munakollase-shokolaadisegu hulka. Segu kallata fooliumiga vooderdatud ahjupannile ja küpsetada 180 kraadi juures 10-15 minutit. Jahutada. Vahukoor vahustada tibakese suhkruga, lisada konjak ja sukaad. Määrida jahtunud koogile ja üritada kolmeks murda (viimane oli kõige keerulisem :D).
Õuekaktuse loo aga leiab siit. Oma suureks rõõmuks sain talle Kähri juurest kaks sõpra ka.
14. juuni 2009
Tasuta asjad
Kui ma 1997.aastal vanavanemate talu pärisin (pehkinud seintega maja ja kolm hektarit võsa), polnud ka mul üldse raha. Esimese muruniiduki raha kogusin terve talve. Esimesed kolm aastat sai maja tati ja kleeplindiga parandatud. Mingil hetkel sain aru, et niimoodi enam edasi elada ei saa. Jätsin armsa, kuid vähetasuva oma firma maha ja kandideerisin tööle rahvusvahelisse firmasse. Võitsin konkursi ja elu muutus. Sissetulekud said pangalaenukõlbulikuks. Maja sai vähehaaval elamiskõlbulikuks remonditud. Panga ori olen kuni aastani 2012, seni ei tohi töötuks jääda :). Kuid selle eest on mul nüüd imeline koht, kus elada.
Kui ma hommikul fotokaga ringi käisin, leidsin päris palju asju, mille eest pole sentigi makstud. Kevadistest sinilille, ülaste ja siniliiliate väljadest olen pilte juba näidanud. Mets-lõosilmade ja tõrvalillede "peenardest" ka. Suvel puhkevad metsaveeres tuhanded karikakakrad ja kellukad. Mõned tegelased kasvavad peenrasse ka, seda karukella kiskusin algul välja, aga tema võitis ja nüüd on selline uhke puhmas:
Või mille poolest on üks uhke kobruleht mõnest peenest dekoratiivrabarberist kehvem?
Need laanesõnajalad on maja ees kasvanud juba kolmkümmend viis aastat. Olin vist neliteist, kui onuga need väikeste taimedena käruga metsast tõime. (taks on naabrite oma, nii et kah tasuta)
Need kadakad on kunagi mu enda istutatud ja keskel varsti õide puhkevad kuningakroonid heinamaadelt kokku korjatud.
Tamme tõime kolmveerandmeetrise vitsakesena metsast täpselt kümme aastat tagasi. Üldiselt meie kandis tamme looduses ei ole, ei teagi, kuidas see tõru männikusse võis sattuda.
Rannaroos ehk kurdlehine kibvits sai toodud mere äärest kaks aastat tagasi.
Kurekella helevioletsed õied on nii mõnestki sorditaimest kaunimad. 
Vaarikad on meil umbrohu eest, kust ma neid kõik välja rebinud ei ole...lillekastidest, roosidest...
Kui omal mõistus otsa saab, siis eelmisel aastal Maalehe kirjastuse poolt üllitatud Rein Sanderi raamat "Metsast aeda" on kindlasti abiks, ehk on raamatukogudes olemas. Päris võõra maa peale muidugi küsimata labidaga toimetama minna pole ilus, aga küsida ju võib. Kui keegi tahab meie võssa kaevama tulla, andku ette teada, me paneme koerad kinni :).
Nojah, ja meie paarsada kivimürakat toimetas viimane jääaeg ka kindlasti tasuta kohale.
Tänane metsik tuul just õuestegutsemist ei soosinud, kõik, mis maa küljest lahti tuli, lendas. Hommikul oli basseinis randunud valge laev.
Ja lõpetuseks romantiline "rõdustseen" - kass ei karda seda nähvitsat sendi eestki.
Kui ma hommikul fotokaga ringi käisin, leidsin päris palju asju, mille eest pole sentigi makstud. Kevadistest sinilille, ülaste ja siniliiliate väljadest olen pilte juba näidanud. Mets-lõosilmade ja tõrvalillede "peenardest" ka. Suvel puhkevad metsaveeres tuhanded karikakakrad ja kellukad. Mõned tegelased kasvavad peenrasse ka, seda karukella kiskusin algul välja, aga tema võitis ja nüüd on selline uhke puhmas:
Või mille poolest on üks uhke kobruleht mõnest peenest dekoratiivrabarberist kehvem?
Need laanesõnajalad on maja ees kasvanud juba kolmkümmend viis aastat. Olin vist neliteist, kui onuga need väikeste taimedena käruga metsast tõime. (taks on naabrite oma, nii et kah tasuta)
Need kadakad on kunagi mu enda istutatud ja keskel varsti õide puhkevad kuningakroonid heinamaadelt kokku korjatud.
Tamme tõime kolmveerandmeetrise vitsakesena metsast täpselt kümme aastat tagasi. Üldiselt meie kandis tamme looduses ei ole, ei teagi, kuidas see tõru männikusse võis sattuda.
Rannaroos ehk kurdlehine kibvits sai toodud mere äärest kaks aastat tagasi.
Kurekella helevioletsed õied on nii mõnestki sorditaimest kaunimad. 
Vaarikad on meil umbrohu eest, kust ma neid kõik välja rebinud ei ole...lillekastidest, roosidest...
Kui omal mõistus otsa saab, siis eelmisel aastal Maalehe kirjastuse poolt üllitatud Rein Sanderi raamat "Metsast aeda" on kindlasti abiks, ehk on raamatukogudes olemas. Päris võõra maa peale muidugi küsimata labidaga toimetama minna pole ilus, aga küsida ju võib. Kui keegi tahab meie võssa kaevama tulla, andku ette teada, me paneme koerad kinni :).
Nojah, ja meie paarsada kivimürakat toimetas viimane jääaeg ka kindlasti tasuta kohale.
Tänane metsik tuul just õuestegutsemist ei soosinud, kõik, mis maa küljest lahti tuli, lendas. Hommikul oli basseinis randunud valge laev.
Ja lõpetuseks romantiline "rõdustseen" - kass ei karda seda nähvitsat sendi eestki.
13. juuni 2009
Parim päev aukude kaevamiseks
Ilm oli hommikul ühtlaselt hall, aga ei sadanud. Sooja 13 kraadi, õhk niiskevõitu, sääsed undasid vaimustusest. Proovisin ära eile ostetud looduslikud sääseplaastrid eukalüptiõliga, uskumatu küll, aga toimisid. Seoses va sõrahirmuga olen äärmiselt ettevaatlik igasuguse mürgise keemia tarbimisel, aga see idee, et mina kaevan auke maasse ja sääsed minu nahka, ka ei meeldinud. Selles suhtes on igasugused looduslikud vahendid väga teretulnud.
Aukude kaevamiseks oli see ilm aga tõesti suurepärane, töö läks nagu lennates ja ühe hooga said maha nii eilne saak kui ka poputamisel olnud kaks viimast roosi ja tamarisk, mis kavatseb kohe õitsema hakata. Päikeselise koha ma talle leidsin, aga tuulevaikusega on meil siin poolsaarel üldiselt kehvad lood...
Lõpuks hakkas küll tibutama, aga see ei seganud.
Praegu aga kallab juba täitsa korralikult ja kusagil kaugel kõmistas ka. Õhurõhk on nii madal, et sauna korstnast tulev suits laskub maha ja teeb vaatepildi veel hallimaks.
Pilditegemiseks ilm ei kõlba, aga täna avasid esimesed õied idamagunad, esimene varane punane pojeng, kuldvihm ja kurdlehine kibuvits. Roosidel on nii suured pungad, et tundub, nagu saaks sel aastal jaanipäevaks juba õisi.
Panin foorumisse üles ka ühe äraandmiskuulutuse.
Aukude kaevamiseks oli see ilm aga tõesti suurepärane, töö läks nagu lennates ja ühe hooga said maha nii eilne saak kui ka poputamisel olnud kaks viimast roosi ja tamarisk, mis kavatseb kohe õitsema hakata. Päikeselise koha ma talle leidsin, aga tuulevaikusega on meil siin poolsaarel üldiselt kehvad lood...
Lõpuks hakkas küll tibutama, aga see ei seganud.
Praegu aga kallab juba täitsa korralikult ja kusagil kaugel kõmistas ka. Õhurõhk on nii madal, et sauna korstnast tulev suits laskub maha ja teeb vaatepildi veel hallimaks.
Pilditegemiseks ilm ei kõlba, aga täna avasid esimesed õied idamagunad, esimene varane punane pojeng, kuldvihm ja kurdlehine kibuvits. Roosidel on nii suured pungad, et tundub, nagu saaks sel aastal jaanipäevaks juba õisi.
Panin foorumisse üles ka ühe äraandmiskuulutuse.
12. juuni 2009
Anonüümsed aiahoolikud
Vot sihukest ühingut oleks mul vist kohe hädasti vaja. Kahjuks pole sellest midagi kuulda olnud.
Ma lubasin endale pühalikult, et ei mingeid uusi tuuste enne, kui kõrgpeenratagune vahejaam on tühjaks saanud. Ja ma peaaegu pidasin sellest lubadusest kinni, täna hommikul oli ootel veel vaid tamarisk, mis pole mulle veel öelnud, kus ta kasvada tahab, ja mõned hostabeebid, mis on istutamiseks ikka veel liiga tillud.
Vahepeal aga jõudsin tatise nina ja valutava peaga Tartu Puukooliga meili teel läbirääkimisi pidada, üritades neilt rosa viridiflorat kätte saada, peaaegu oleks jälle ilma jäänud. Aga kuna Tallinnas esindab neid Haljastus- ja Teedekeskus, kelle müügiplatsilt on võimalik ka kaup kätte saada, siis ma ühe ikka lõpuks sain. No ühe roosi pärast polnud mõtet ju sõitma hakata, nii saidki saadetisse veel Rosa Mundi, Schneekoppe, Ulmer Munster, lisaks veigela Red Prince ja äädikapuu, mis eelmisel aastal ostmata jäigi.
Enne Tammepärja teele jõudmist aga jäi ette Hortes. Seal ronisid vägisi korvi pargiroosid Prairie Joy ja Morden Blush. No ja maranatel oli sooduspakkumine, neid ka kaks tükki. Viskasin pilgu ka sirelitele ja pidin pikali kukkuma, Saksamaalt toodud Sensation maksis 1700 krooni. Ei, ma ei eksinud ühe nulliga.
Veerand tundi hiljem ostsin Sensationi Juhani Puukooli Tallinna müügipunktist 206 krooniga ja see on seekord tõesti Sensation, õied on küljes. Kuna sirelitel oli 25% allahindlus, siis ühe kirjulehelise aecubaefolia ka. Helmikpöörise Lime Rickey, mille järgi tegelikult läksin :). Ja siis veel kaks veigelat ja kaks budleiat.
Auto oli täis ja kõige häbematum oli muidugi see, et rahast polnud üleüldse kahju.
Arvake ära, kes homme jälle auke kaevama hakkab...kui just lõunaeestlaste padusadu siia ei jõua. Meil on sel nädalal ainult kaks väikest sahmakat vihma tulnud, hädaga kastis peenrad ära.
Ma lubasin endale pühalikult, et ei mingeid uusi tuuste enne, kui kõrgpeenratagune vahejaam on tühjaks saanud. Ja ma peaaegu pidasin sellest lubadusest kinni, täna hommikul oli ootel veel vaid tamarisk, mis pole mulle veel öelnud, kus ta kasvada tahab, ja mõned hostabeebid, mis on istutamiseks ikka veel liiga tillud.
Vahepeal aga jõudsin tatise nina ja valutava peaga Tartu Puukooliga meili teel läbirääkimisi pidada, üritades neilt rosa viridiflorat kätte saada, peaaegu oleks jälle ilma jäänud. Aga kuna Tallinnas esindab neid Haljastus- ja Teedekeskus, kelle müügiplatsilt on võimalik ka kaup kätte saada, siis ma ühe ikka lõpuks sain. No ühe roosi pärast polnud mõtet ju sõitma hakata, nii saidki saadetisse veel Rosa Mundi, Schneekoppe, Ulmer Munster, lisaks veigela Red Prince ja äädikapuu, mis eelmisel aastal ostmata jäigi.
Enne Tammepärja teele jõudmist aga jäi ette Hortes. Seal ronisid vägisi korvi pargiroosid Prairie Joy ja Morden Blush. No ja maranatel oli sooduspakkumine, neid ka kaks tükki. Viskasin pilgu ka sirelitele ja pidin pikali kukkuma, Saksamaalt toodud Sensation maksis 1700 krooni. Ei, ma ei eksinud ühe nulliga.
Veerand tundi hiljem ostsin Sensationi Juhani Puukooli Tallinna müügipunktist 206 krooniga ja see on seekord tõesti Sensation, õied on küljes. Kuna sirelitel oli 25% allahindlus, siis ühe kirjulehelise aecubaefolia ka. Helmikpöörise Lime Rickey, mille järgi tegelikult läksin :). Ja siis veel kaks veigelat ja kaks budleiat.
Auto oli täis ja kõige häbematum oli muidugi see, et rahast polnud üleüldse kahju.
Arvake ära, kes homme jälle auke kaevama hakkab...kui just lõunaeestlaste padusadu siia ei jõua. Meil on sel nädalal ainult kaks väikest sahmakat vihma tulnud, hädaga kastis peenrad ära.
10. juuni 2009
Murelapsed
No see viimaste päevade kõige suurem murelaps, mina ise, hakkab vaikselt toibuma, palavik on alla läinud ja kuigi nina veel tilgub ja bronhides ragiseb, on vähemalt mõte liikuma hakanud. Enam ei viitsi diivanil lamaskleda ja peab end pooleldi jõuga toas hoidma. Isegi mõte rohimisest tundub ahvatlevana. Üritan täna siiski veel diivani ja meega teega leppida.
Mõte liigub sellegipoolest. Okaspuuala on pooleldi hukas, vana osa, mis paar aastat tagasi sai mööbli vaheriidega kaetud, on täiesti umbrohuvaba. Aga uus osa, kus kergkruusa all on geotekstiil, näeb välja nagu
dzungel. Nüüd küsimus: kas aitaks tehnoloogia, et puukestele kott pähe ja kogu ülejäänud ala Round-Upiga üle? Või ikka tuleb kõik uuesti üles kiskuda ja uus materjal pinnakatteks panna?
Kaks Kordese roosi, Mein Schöner Garten ja Roter Korsar, toibuvad ikka veel. Nüüd on hakanud lõpuks tillukesed lehekesed ilmuma. Las kosuvad.
Meserva iileks "Blue Angel" aga näeb tõeliselt rääbakas välja ja ma ei saa üldse aru, mis temaga juhtus ja mida ma nüüd ette võtma peaksin. Oli ilus terve talve ja ligi kuu aega tagasi kuivasid lehed ära. Päikesepõletus maja põhjaküljel? Arusaamatu. 
Maja ees aga on põhiliselt vaja pealehakkamist, tõstvat jõudu ja aega. Graniidikamakad kokku koguda ja teisele poole maja vedada. Kogu ala katte ja paekiviga ääristada. Siis kergkruus peale ja ongi okaspuualaga kenasti kooskõlas. 
Jääb loota, et tervis tuleb tagasi. Ja terve suvi on ju alles ees :)
Mõte liigub sellegipoolest. Okaspuuala on pooleldi hukas, vana osa, mis paar aastat tagasi sai mööbli vaheriidega kaetud, on täiesti umbrohuvaba. Aga uus osa, kus kergkruusa all on geotekstiil, näeb välja nagu
dzungel. Nüüd küsimus: kas aitaks tehnoloogia, et puukestele kott pähe ja kogu ülejäänud ala Round-Upiga üle? Või ikka tuleb kõik uuesti üles kiskuda ja uus materjal pinnakatteks panna?Kaks Kordese roosi, Mein Schöner Garten ja Roter Korsar, toibuvad ikka veel. Nüüd on hakanud lõpuks tillukesed lehekesed ilmuma. Las kosuvad.
Meserva iileks "Blue Angel" aga näeb tõeliselt rääbakas välja ja ma ei saa üldse aru, mis temaga juhtus ja mida ma nüüd ette võtma peaksin. Oli ilus terve talve ja ligi kuu aega tagasi kuivasid lehed ära. Päikesepõletus maja põhjaküljel? Arusaamatu. 
Maja ees aga on põhiliselt vaja pealehakkamist, tõstvat jõudu ja aega. Graniidikamakad kokku koguda ja teisele poole maja vedada. Kogu ala katte ja paekiviga ääristada. Siis kergkruus peale ja ongi okaspuualaga kenasti kooskõlas. 
Jääb loota, et tervis tuleb tagasi. Ja terve suvi on ju alles ees :)9. juuni 2009
Veigela ja iirised
Pärast rohkem kui kahekümneneljatunnilist lapiti maas olemist suutsin end lõpuks korraks värskesse õhku vedada. Ja ennäe, mu tilluke, eelmisel aastal istutatud kaunis veigela "Korea" on õitsele puhkenud:
Need aga olid mu vanaisa lemmiklilled, üle elanud talu vahepealse võssakasvamise perioodi ja ikka endiselt massina õide puhkemas. Kui keegi oskaks mulle öelda, mis iiristega tegu, oleksin tänulik. Ma pole ühestki raamatust sellist õit leidnud. Väike vihje ka, augustis on plaanis seda peenart harvendama hakata, nii et huvilised, pange kirja.
Uued iirised aga ei kavatse ilmselt ka sel aastal õitsema hakata, ühtegi õievart pole tulemas. Nende juurdeostmisest olen loobunud, sest senised kasvatavad juba neljandat aastat ainult lehti.
Need aga olid mu vanaisa lemmiklilled, üle elanud talu vahepealse võssakasvamise perioodi ja ikka endiselt massina õide puhkemas. Kui keegi oskaks mulle öelda, mis iiristega tegu, oleksin tänulik. Ma pole ühestki raamatust sellist õit leidnud. Väike vihje ka, augustis on plaanis seda peenart harvendama hakata, nii et huvilised, pange kirja.
Uued iirised aga ei kavatse ilmselt ka sel aastal õitsema hakata, ühtegi õievart pole tulemas. Nende juurdeostmisest olen loobunud, sest senised kasvatavad juba neljandat aastat ainult lehti.
7. juuni 2009
Lausa valges, valged õied käes
Täna tädi sünnipäevaks aiast lilli vaadates selgus, et enamik praeguseid õisi on valged:
Sünnipäevalapsele lõikasin siiski esimesed hommikul puhkenud iirised, neid pildistada ei jõudnudki.
Muidu oli nädalavahetus nii ja naa. Eile kuulusin sellesse parteisse, kelle trimmerisse Trumm vett kallata tahtis...aga ma püüdsin terve nädala varjuaia naate kurja pilguga mõjutada, see kahjuks ei toiminud. Teeäärtega sama lugu. Karistuseks sain nohu, kas siis tuuletõmbest või on see allergia mingi näkkulennanud taimemahla suhtes. Täna on pea päev läbi paks olnud ja nina niriseb. Püüdsin hommikul küll viimaseid suvikuid istutada, aga tilkuva ninaga peenras olla polnud üleüldse lõbus. Viimased astrid jäid järgmiseks nädalavahetuseks ja neli garden.ee-st eile kohale jõudnud pinnakatteroosi peenraveerde ootama.
Nüüd kobin voodisse ja võtan Dontsova viimase kriminulli kaissu.
Sünnipäevalapsele lõikasin siiski esimesed hommikul puhkenud iirised, neid pildistada ei jõudnudki.Muidu oli nädalavahetus nii ja naa. Eile kuulusin sellesse parteisse, kelle trimmerisse Trumm vett kallata tahtis...aga ma püüdsin terve nädala varjuaia naate kurja pilguga mõjutada, see kahjuks ei toiminud. Teeäärtega sama lugu. Karistuseks sain nohu, kas siis tuuletõmbest või on see allergia mingi näkkulennanud taimemahla suhtes. Täna on pea päev läbi paks olnud ja nina niriseb. Püüdsin hommikul küll viimaseid suvikuid istutada, aga tilkuva ninaga peenras olla polnud üleüldse lõbus. Viimased astrid jäid järgmiseks nädalavahetuseks ja neli garden.ee-st eile kohale jõudnud pinnakatteroosi peenraveerde ootama.
Nüüd kobin voodisse ja võtan Dontsova viimase kriminulli kaissu.
5. juuni 2009
Kuus kuni kaheksa
...kraadi on täna näidanud kraadiklaas akna taga. Mitte et mul sellest väga midagi oleks, toas on soe ja nagunii olen olnud tööahelatega arvuti külge aheldatud. Ongi hea, et õues ahvatlusi ei ole.
Selline see Eestimaa suvi on, kord ligi kolmkümmend, kord ligi kolm.
Vihm jäi vist järgi,sest õu on süüa otsivaid linde täis. Tegin ka ise õues ühe ringi, käisin kasvuhoones tomateid totutamas ja vaatasin muidki asju. Istutatud hostadele-roosidele ja muudelegi on see padusadu vist meeldinud, kasta pole ilmselt tükil ajal vaja. Õue unustatud 180-liitrine käru oli triiki vett täis, nii et võib arvata, kui palju seda maasse sai.
Kahjuks on vihm mõjunud kosutavalt ka umbrohule ja meie kultuurheinamaale, mida me suurustavalt muruks nimetame. Aga sellele mõtlen siis, kui ümbrus on vähe tahedamaks tõmbunud.
Nüüd aga panen tööasjad kokku ja kavatsen hakata nädalavahetust nautima.
Selline see Eestimaa suvi on, kord ligi kolmkümmend, kord ligi kolm.
Vihm jäi vist järgi,sest õu on süüa otsivaid linde täis. Tegin ka ise õues ühe ringi, käisin kasvuhoones tomateid totutamas ja vaatasin muidki asju. Istutatud hostadele-roosidele ja muudelegi on see padusadu vist meeldinud, kasta pole ilmselt tükil ajal vaja. Õue unustatud 180-liitrine käru oli triiki vett täis, nii et võib arvata, kui palju seda maasse sai.
Kahjuks on vihm mõjunud kosutavalt ka umbrohule ja meie kultuurheinamaale, mida me suurustavalt muruks nimetame. Aga sellele mõtlen siis, kui ümbrus on vähe tahedamaks tõmbunud.
Nüüd aga panen tööasjad kokku ja kavatsen hakata nädalavahetust nautima.
3. juuni 2009
Kollanokk kassiga kasvuhoones
Löödagu mind või maha, aga mulle see vihm meeldib. Istutatud taimed vajavad leotamist ja mõningane jahedus aitab kevadõitel kauem kaunitena püsida. Lõppude lõpuks tahavad ka selg ja käed natuke puhata. Ma olin päris õnnetu, kui kodu poole sõites hakkas taevas lääne pool nagu tavaliselt heledamaks kiskuma, ja peale Keilat oli maantee juba peaaegu täiesti kuiv. Õnneks jõudis vihm lõpuks ka meieni.
Üks töö vajas siiski veel tegemist. Kasvuhoonesse on külvikastidesse jäänud veel suvelilledest astrid, virgiinia tubakas ja südaseemik. Püsikutest lupiinid ja kobarpead. Üldse ei läinud idanema käokingad (Vilmorin), rohkem ei osta. No ja muidugi tomatid. Lisaks Köögikata käest saadud kolmele taimele tõi naabrinaine mulle terve hunniku. Nüüd olen mina, kes ma ei tea köögiviljakasvatusest mitte mukitki, tomatitega hädas.
Kasvuhoones mul peenraid ei ole, ilmselt ei saagi olema. Neid asju, millele mõeldes kasvuhoone soetasin, saab ette kasvatada pottides või kastides. Seega tuleb ka kolmeteistkümnel tomatitaimel potti elama jääda. Kuna osa neist kipuvad juba õitsema hakkama, siis oli tagumine aeg nad suurematesse pottidesse ümber kolida. Kuna kartulipotindus jäi aja- ja seemnekartuli puudusel katsetamata, said tomatid suured potid endale.
Lappasin nüüd lisaks oma aiaraamatute riiulit, no mida kõike seal ei ole...istutamise, multshimise, võrakujunduse jne.jne. kohta. Tomatite kohta ei sõnakestki. Olen kuskilt ähmaselt kuulnud, et tomateid tuleb lõigata, aga mida sealt ära lõigata ja millal?
Häda mõistuse pärast...õigemini selle puudumise pärast.
Aga miks koos kassiga? No kust mujalt see vaene kass ikka vihmavarju otsima pidi, kui perenaine kasvuhoones kükitas.
Üks töö vajas siiski veel tegemist. Kasvuhoonesse on külvikastidesse jäänud veel suvelilledest astrid, virgiinia tubakas ja südaseemik. Püsikutest lupiinid ja kobarpead. Üldse ei läinud idanema käokingad (Vilmorin), rohkem ei osta. No ja muidugi tomatid. Lisaks Köögikata käest saadud kolmele taimele tõi naabrinaine mulle terve hunniku. Nüüd olen mina, kes ma ei tea köögiviljakasvatusest mitte mukitki, tomatitega hädas.
Kasvuhoones mul peenraid ei ole, ilmselt ei saagi olema. Neid asju, millele mõeldes kasvuhoone soetasin, saab ette kasvatada pottides või kastides. Seega tuleb ka kolmeteistkümnel tomatitaimel potti elama jääda. Kuna osa neist kipuvad juba õitsema hakkama, siis oli tagumine aeg nad suurematesse pottidesse ümber kolida. Kuna kartulipotindus jäi aja- ja seemnekartuli puudusel katsetamata, said tomatid suured potid endale.
Lappasin nüüd lisaks oma aiaraamatute riiulit, no mida kõike seal ei ole...istutamise, multshimise, võrakujunduse jne.jne. kohta. Tomatite kohta ei sõnakestki. Olen kuskilt ähmaselt kuulnud, et tomateid tuleb lõigata, aga mida sealt ära lõigata ja millal?
Häda mõistuse pärast...õigemini selle puudumise pärast.
Aga miks koos kassiga? No kust mujalt see vaene kass ikka vihmavarju otsima pidi, kui perenaine kasvuhoones kükitas.
31. mai 2009
Sirelite aeg...
on lõpuks ka meile jõudnud. Lilla õitseb täies ilus ja lõhnab hullutavalt, valge alles võtab hoogu. Need tumedad sirelid on samas kohas ja peaaegu samas suuruses olemas juba viiekümnendatest pärinevatel fotodel, ka valge on mu vanavanaema istutatud. Lillade sirelite alune pügatud hekk on mu enda kujundatud, ühest inglise ajakirjast ideed pätsates. Mulle lihtsalt ei meeldinud need põõsaalused.
Vanades sirelites on minu jaoks natuke ka hingekriipivat nukrust. Igal aastal juuni alguses puhkevad Pakri poolsaarel, kus ruutkilomeetrite kaupa pole ühtegi maja, õide sajad lillad sirelid. Pealtnäha kohtades, kus sirel mitte kasvada ei tohiks. Läbi võsa ja rinnuni heina lähemale kahlates võib aimata ahervaremeid. Need on mälestusmärgid 1939.aasta esimesele küüditamisele, millest on väga vähe räägitud, peale baaside lepingu sõlmimist sunniti kohalikud elanikud kodudest lahkuma ja Pakri poolsaar jäi okastraataiaga eestlastele suletuks ligi kuuekümneks aastaks. Tühjendamise piir jäi meie talust umbes seitsmesaja meetri kaugusele. Nendest seitsekümmend aastat tagasi mahajäetud kodudest on alles ainult sirelid.
Sireleid on mul plaanis millalgi ka juurde soetada, isegi koht neile välja mõeldud. Aga eks ajapikku. Muuseas, eile Ehitusmarketist turvast ostes viskasin pilgu ka seal müügil olevatele sirelitele...Juhani puukooli etikett ütles, et Mrs.Edward Harding, õied purpurpunased, aga kui ma just parasjagu värvipime ei juhtunud olema, õitses see purpurpunane sirel valgete õitega. Niipalju siis valedest etikettidest. Ja see ei olnud ainuke vale märgistusega sirel, neid oli seal ikka mitmeid.
Üldiselt aga olen oma pika nädalavahetusega väga rahul. Sain oma istutamistöödega järjele, käisin Keila laadal, rohkesti muruniitmist - mina kui suurem ja vanem traktoriga, õde kui noorem ja käbedam väikese niiduki ja trimmeriga, traktor meie kivide vahele igale poole ei mahu. Niidetud muru on nii ilus...
ja natuke kiiksuga ka...
Keila laadal ei suutnud ma rahulikult mööduda sellest:
Punane õunapuu õitseb, milline lõhn, mmmmmm....
No miks peaks poest kalleid kõrrelisi ostma, kui nad kasvavad ise:
Meie pisikesed barburid :D. Lugu ise selline: mul jäi paar aastat tagasi poes pihku pakk rabarberiseemet, panin külvikasti ja pea kõik idanesid.
Kuna ma ei osanud selle suure rikkusega midagi pihta hakata, istutasin metsaserva kohta, kus niita kivide tõttu peaaegu ei saa. Nüüd on dekoratiivtaimede eest, sest niipalju rabarberit ei suuda küll keegi ära süüa.
Õhtuse kastmise käigus avastasin, et mairoos, rosa pimpinellifolia, on oma tagasihoidlikud õied avanud.
Vanades sirelites on minu jaoks natuke ka hingekriipivat nukrust. Igal aastal juuni alguses puhkevad Pakri poolsaarel, kus ruutkilomeetrite kaupa pole ühtegi maja, õide sajad lillad sirelid. Pealtnäha kohtades, kus sirel mitte kasvada ei tohiks. Läbi võsa ja rinnuni heina lähemale kahlates võib aimata ahervaremeid. Need on mälestusmärgid 1939.aasta esimesele küüditamisele, millest on väga vähe räägitud, peale baaside lepingu sõlmimist sunniti kohalikud elanikud kodudest lahkuma ja Pakri poolsaar jäi okastraataiaga eestlastele suletuks ligi kuuekümneks aastaks. Tühjendamise piir jäi meie talust umbes seitsmesaja meetri kaugusele. Nendest seitsekümmend aastat tagasi mahajäetud kodudest on alles ainult sirelid.Sireleid on mul plaanis millalgi ka juurde soetada, isegi koht neile välja mõeldud. Aga eks ajapikku. Muuseas, eile Ehitusmarketist turvast ostes viskasin pilgu ka seal müügil olevatele sirelitele...Juhani puukooli etikett ütles, et Mrs.Edward Harding, õied purpurpunased, aga kui ma just parasjagu värvipime ei juhtunud olema, õitses see purpurpunane sirel valgete õitega. Niipalju siis valedest etikettidest. Ja see ei olnud ainuke vale märgistusega sirel, neid oli seal ikka mitmeid.
Üldiselt aga olen oma pika nädalavahetusega väga rahul. Sain oma istutamistöödega järjele, käisin Keila laadal, rohkesti muruniitmist - mina kui suurem ja vanem traktoriga, õde kui noorem ja käbedam väikese niiduki ja trimmeriga, traktor meie kivide vahele igale poole ei mahu. Niidetud muru on nii ilus...
ja natuke kiiksuga ka...
Keila laadal ei suutnud ma rahulikult mööduda sellest:
Punane õunapuu õitseb, milline lõhn, mmmmmm....
No miks peaks poest kalleid kõrrelisi ostma, kui nad kasvavad ise:
Meie pisikesed barburid :D. Lugu ise selline: mul jäi paar aastat tagasi poes pihku pakk rabarberiseemet, panin külvikasti ja pea kõik idanesid.
Kuna ma ei osanud selle suure rikkusega midagi pihta hakata, istutasin metsaserva kohta, kus niita kivide tõttu peaaegu ei saa. Nüüd on dekoratiivtaimede eest, sest niipalju rabarberit ei suuda küll keegi ära süüa.Õhtuse kastmise käigus avastasin, et mairoos, rosa pimpinellifolia, on oma tagasihoidlikud õied avanud.
29. mai 2009
Liiga palju hostasid vol.2
...ehk kõiges on süüdi Muhedik, kes ütles, et mul on liiga vähe hostasid ja ma pidin kiiresti hakkama olukorda parandama :D. Küll on hea, kui saad oma lolluse kellegi teise kaela ajada ;). No ja teatavasti ega see nüüd ikka tõsi ka polnud.
Hostadest ei teinud ma eile pikemat juttu sellepärast, et polnud nendega lõpetanud. Aga täna kella poole üheks olid kõigil jalad mullas. Kõigepealt aga pisut ajalugu.
Esimesed hostad ilmusid minu aeda 2004.aastal peale maja esimese korruse renoveerimise lõppu. Siis käis mu aiandus tasemel oh-kui-lahe-taim, äkki läheb kasvama. Otsisin midagi maja põhjaküljele, sõnajalgadele seltsiks. Hostade paki pealt lugesin, et kasvab ka varjus, jee, seda vaja oligi. Sellest, milline auk ja kui sügav muld, ei teadnud ma muhvigi. Kasvama nad igatahes läksid ja kasvavad siiamaani ja näivad end mõnusalt tundvat. Kuigi vaevalt et ma neile labidalehest sügavama augu kaevasin ja pealegi kasvavad nad osaliselt lubjakivikillustiku sees...
Huvitaval kombel on alles mu esimese hosta silt ja see on Patriot, praeguseks peaaegu meetrikõrgune. Vahepealsete sildid on see-eest kõik kadunud, nii et ega ma väga täpselt ei tea, mis mul on ja mis mitte. Tollal ei pidanud ma seda oluliseks. Ega ma täpselt tea sedagi, kui palju mul neid on, lugema ka ei viitsi minna. Igatahes meeldivad nad mulle järjest rohkem.
Pole siis ka imestada, et ma hostakveker.nl kodukale sattudes kergelt ogaraks läksin. Suures tuhinas suutsin endale tekitada 148 eurose arve, millele lisandus 20 eurot postikulusid. Siis sain meili Joycelt, kes küsis, kas ma veel üht ei tahaks tellida, alates 150 eurost on pakk postikuluta, seda ma mingil põhjusel ei märganud. Arve aga olin ma juba ära maksnud, nii et vastasin, et nad võivad lihtsalt midagi juurde panna. No nad siis panid...viis tükki ja kuu tasuta hosta veel pealekauba.
Nüüd olen siis piisavalt pinget üles kütnud ja daamid ja härrad...teile esineb hostade koor koosseisus:
Frozen Margarita
Blue Mammoth
Hercules
Snowden
Jurassic Park
Earth Angel
Lilac Giant
Mardi Gras
Praying Hands
Northern Exposure
Gray Cole
Zounds
Prince of Wales
Titanic
Sum and Substance
Tyrannosaurus Rex
Domaine de Courson
Victory
Gunsmoke
Blue Angel
Winter Snow
Komodo Dragon
Need siis kõik Franseni hostad. Kui aus olla, siis on mul kasvuhoones veel mõned koha pealt ostetud juurikatest kasvatatud sordid, aga need on veel tillukesed.
Hostahoolik märkab kindlasti, et kõik on suured ja ülisuured. Hiidauke ma paraku neile suuteline kaevama ei olnud, selleks oleks dünamiiti vaja läinud. Eks näis, mis sa
ab, võtame seda kui eksperimenti.
Peale hostasid läksin lillepottide kallale, see töö mulle meeldib, kui on taimi, mida kokku panna ja millega eksperimenteerida. Hortesest ostetud pikeerimispulk läks pooleks teise poti juures - nad võiksid vähemalt peale kirjutada, et need asjad on ühekordseks kasutamiseks :(. Läksin ja tõin köögist asendamatu aiatööriista kahvli. Pildil "loominguline köök" (Ma loodan, et Stokkeri poisid seda blogi ei loe, ma lubasin neile, et enam ei pane traktorile käru taha, aga jõudsin lõpuks ikka järeldusele, et traktorile on võimalik varuosi saada, mulle aga eriti mitte).
Mingil hetkel said otsa nii turvas kui kastmisgeel ja ilma nendeta potte edasi teha ei saanud. Istutasin peenrasse veel neli külvikastitäit erinevaid peiulilli ja viis Russelli lupiini. Siis lorutasin veel pool tundi traktori otsas ja hävitasin võililli.
Oligi tegus päev seljataga.
Hostadest ei teinud ma eile pikemat juttu sellepärast, et polnud nendega lõpetanud. Aga täna kella poole üheks olid kõigil jalad mullas. Kõigepealt aga pisut ajalugu.
Esimesed hostad ilmusid minu aeda 2004.aastal peale maja esimese korruse renoveerimise lõppu. Siis käis mu aiandus tasemel oh-kui-lahe-taim, äkki läheb kasvama. Otsisin midagi maja põhjaküljele, sõnajalgadele seltsiks. Hostade paki pealt lugesin, et kasvab ka varjus, jee, seda vaja oligi. Sellest, milline auk ja kui sügav muld, ei teadnud ma muhvigi. Kasvama nad igatahes läksid ja kasvavad siiamaani ja näivad end mõnusalt tundvat. Kuigi vaevalt et ma neile labidalehest sügavama augu kaevasin ja pealegi kasvavad nad osaliselt lubjakivikillustiku sees...
Huvitaval kombel on alles mu esimese hosta silt ja see on Patriot, praeguseks peaaegu meetrikõrgune. Vahepealsete sildid on see-eest kõik kadunud, nii et ega ma väga täpselt ei tea, mis mul on ja mis mitte. Tollal ei pidanud ma seda oluliseks. Ega ma täpselt tea sedagi, kui palju mul neid on, lugema ka ei viitsi minna. Igatahes meeldivad nad mulle järjest rohkem.
Pole siis ka imestada, et ma hostakveker.nl kodukale sattudes kergelt ogaraks läksin. Suures tuhinas suutsin endale tekitada 148 eurose arve, millele lisandus 20 eurot postikulusid. Siis sain meili Joycelt, kes küsis, kas ma veel üht ei tahaks tellida, alates 150 eurost on pakk postikuluta, seda ma mingil põhjusel ei märganud. Arve aga olin ma juba ära maksnud, nii et vastasin, et nad võivad lihtsalt midagi juurde panna. No nad siis panid...viis tükki ja kuu tasuta hosta veel pealekauba.
Nüüd olen siis piisavalt pinget üles kütnud ja daamid ja härrad...teile esineb hostade koor koosseisus:
Frozen Margarita
Blue Mammoth
Hercules
Snowden
Jurassic Park
Earth Angel
Lilac Giant
Mardi Gras
Praying Hands
Northern Exposure
Gray Cole
Zounds
Prince of Wales
Titanic
Sum and Substance
Tyrannosaurus Rex
Domaine de Courson
Victory
Gunsmoke
Blue Angel
Winter Snow
Komodo Dragon
Need siis kõik Franseni hostad. Kui aus olla, siis on mul kasvuhoones veel mõned koha pealt ostetud juurikatest kasvatatud sordid, aga need on veel tillukesed.
Hostahoolik märkab kindlasti, et kõik on suured ja ülisuured. Hiidauke ma paraku neile suuteline kaevama ei olnud, selleks oleks dünamiiti vaja läinud. Eks näis, mis sa
ab, võtame seda kui eksperimenti.Peale hostasid läksin lillepottide kallale, see töö mulle meeldib, kui on taimi, mida kokku panna ja millega eksperimenteerida. Hortesest ostetud pikeerimispulk läks pooleks teise poti juures - nad võiksid vähemalt peale kirjutada, et need asjad on ühekordseks kasutamiseks :(. Läksin ja tõin köögist asendamatu aiatööriista kahvli. Pildil "loominguline köök" (Ma loodan, et Stokkeri poisid seda blogi ei loe, ma lubasin neile, et enam ei pane traktorile käru taha, aga jõudsin lõpuks ikka järeldusele, et traktorile on võimalik varuosi saada, mulle aga eriti mitte).
Mingil hetkel said otsa nii turvas kui kastmisgeel ja ilma nendeta potte edasi teha ei saanud. Istutasin peenrasse veel neli külvikastitäit erinevaid peiulilli ja viis Russelli lupiini. Siis lorutasin veel pool tundi traktori otsas ja hävitasin võililli.
Oligi tegus päev seljataga.
28. mai 2009
Roosid ja liiga palju hostasid
Ma olen vist viimasel ajal hea laps olnud, sest aiahaldjas kinkis mulle tänaseks ideaalse istutusilma. Mis võiks olla veel parem, kui päev, mis ei ole liiga külm ega liiga soe, öine vihm on maa märjaks kastnud ja iga paari tunni tagant tuleb uus sabin, mis vahepeal istutatu kenasti ära kastab, sel ajal kui ise terrasil kohvi jood ja natuke palgatööasju ajad.
Kõigepealt siis roosid. Pinnakatteroosid Sonnenschirm, The Fairy, Tommelise, Sweet Pretty. Kordese roosid Westerland, Caramella, Maigold, Frühlingsgold, Linderhof. Põõsasroos Sahara. Pargiroosid Alexander Mackenzie ja Dornröschen. Roniroos, mille ostsin nimetuna Alansi laadalt ja mis pildi järgi otsustades võiks olla Veilchenblau.
Kordese roosid Mein Schöner Garten ja Roter Korsar jäid esialgu potireziimile kosuma, vajavad veel poputamist.
Kuna mõnda sorti oli mitu ühikut, tuli sellele kupatusele kaevata kakskümmend auku.
Edasi läks kuuri nurga juures mulda punane seeder Plumea Aurea, imekaunis mu meelest. Eilne saak Hansaplandist.
Hostadega enam nii lõbus ei olnud, juba siis, kui ma nad tellisin, hakkasin pea kohe kahtlustama, et vist läksin natuke liiale...mitte et mul neid kuhugi panna ei oleks, enda meelest ma muudkui istutan ja istutan, aga aias pole ikka mitte kui midagi peale võilillede. No tegelikult on küll, välja läinud pole midagi. Lihtsalt aed on suur ja mina üksinda.
Hostadele suutsin kaevata seitseteist auku. Ja samapalju hostasid ka maha istutada.
Kokku seega kolmkümmend kaheksa istutusauku.
Nüüd valutab mu tagumik sellest kaevamisest nii, et istumine on keeruline.
Ega varem kah poleks jõudnud neid auke kaevata. Pealegi on meist igaühes pisike Monk varjus, minu oma ei kannata pooleliolevat songermaad. See allergia tekkis perioodil, kui terve talu nägi välja nagu romula ja oli ekskaasa alustatud ja poolelijäetud projekte täis. Mis enamuses jäid minu likvideerida või lõpetada.
Igatahes midagi olen ma suutnud ära teha, sest täna hommikul vaatas fekaaliauto juht ringi ja imestas, et kui ilus teil on, mida te teinud olete...
Kui ma homme elus olen ja liigutan, siis on veel mõned hostad istutada. Ja kasvuhoonetäis suvelilli.
Kõigepealt siis roosid. Pinnakatteroosid Sonnenschirm, The Fairy, Tommelise, Sweet Pretty. Kordese roosid Westerland, Caramella, Maigold, Frühlingsgold, Linderhof. Põõsasroos Sahara. Pargiroosid Alexander Mackenzie ja Dornröschen. Roniroos, mille ostsin nimetuna Alansi laadalt ja mis pildi järgi otsustades võiks olla Veilchenblau.
Kordese roosid Mein Schöner Garten ja Roter Korsar jäid esialgu potireziimile kosuma, vajavad veel poputamist.Kuna mõnda sorti oli mitu ühikut, tuli sellele kupatusele kaevata kakskümmend auku.
Edasi läks kuuri nurga juures mulda punane seeder Plumea Aurea, imekaunis mu meelest. Eilne saak Hansaplandist.
Hostadega enam nii lõbus ei olnud, juba siis, kui ma nad tellisin, hakkasin pea kohe kahtlustama, et vist läksin natuke liiale...mitte et mul neid kuhugi panna ei oleks, enda meelest ma muudkui istutan ja istutan, aga aias pole ikka mitte kui midagi peale võilillede. No tegelikult on küll, välja läinud pole midagi. Lihtsalt aed on suur ja mina üksinda.
Hostadele suutsin kaevata seitseteist auku. Ja samapalju hostasid ka maha istutada.
Kokku seega kolmkümmend kaheksa istutusauku.
Nüüd valutab mu tagumik sellest kaevamisest nii, et istumine on keeruline.
Ega varem kah poleks jõudnud neid auke kaevata. Pealegi on meist igaühes pisike Monk varjus, minu oma ei kannata pooleliolevat songermaad. See allergia tekkis perioodil, kui terve talu nägi välja nagu romula ja oli ekskaasa alustatud ja poolelijäetud projekte täis. Mis enamuses jäid minu likvideerida või lõpetada.
Igatahes midagi olen ma suutnud ära teha, sest täna hommikul vaatas fekaaliauto juht ringi ja imestas, et kui ilus teil on, mida te teinud olete...
Kui ma homme elus olen ja liigutan, siis on veel mõned hostad istutada. Ja kasvuhoonetäis suvelilli.
26. mai 2009
Kõik kekkavad, mina kaaa
Et misasjad need on? Nartsissisibulad. Töökaaslane tõi kingituseks, pidavat mingist hinguseleläinud aiandist olema. No öeldagu mis tahes, sihukesi pirakaid minu silmad varem näinud pole. Poest ostetud hollandlasi otsi pakendist nagu Toots saia seest rosinaid... Nüüd kuivama ja suve teisel poolel mulda.
Aga pojengid on meil alles sellised. Sortidest punane, valge ja roosa :). Need veel mu vanaema istutatud. Maja renoveerimise ajal tassisin neid põõsaid mööda õue ringi nagu koer kutsikaid, seni kuni okaspuuala lähedal uue koha leidsid. Mitu aastat põdesid, nüüd vist lõpuks lubavad õitsema hakata. Okaspuuala ise näeb jube välja, umbrohutõrjeks pole geotekstiilist küll mingit tolku, kasvab nii et mühiseb.
Gladioolipeenra rohisin ka peale tööd ära, hing oli tööasjade peale nii täis, et sai teine umbrohu peale välja valatud. Kevadiselt näljased sääsed sõid isuga, mind, mitte umbrohtu. Kui kellelgi sääski puudu on, andke teada, meil jääb neid igal aastal rohkesti üle.
Aga pojengid on meil alles sellised. Sortidest punane, valge ja roosa :). Need veel mu vanaema istutatud. Maja renoveerimise ajal tassisin neid põõsaid mööda õue ringi nagu koer kutsikaid, seni kuni okaspuuala lähedal uue koha leidsid. Mitu aastat põdesid, nüüd vist lõpuks lubavad õitsema hakata. Okaspuuala ise näeb jube välja, umbrohutõrjeks pole geotekstiilist küll mingit tolku, kasvab nii et mühiseb.
Gladioolipeenra rohisin ka peale tööd ära, hing oli tööasjade peale nii täis, et sai teine umbrohu peale välja valatud. Kevadiselt näljased sääsed sõid isuga, mind, mitte umbrohtu. Kui kellelgi sääski puudu on, andke teada, meil jääb neid igal aastal rohkesti üle.
Tellimine:
Postitused (Atom)