Vanades sirelites on minu jaoks natuke ka hingekriipivat nukrust. Igal aastal juuni alguses puhkevad Pakri poolsaarel, kus ruutkilomeetrite kaupa pole ühtegi maja, õide sajad lillad sirelid. Pealtnäha kohtades, kus sirel mitte kasvada ei tohiks. Läbi võsa ja rinnuni heina lähemale kahlates võib aimata ahervaremeid. Need on mälestusmärgid 1939.aasta esimesele küüditamisele, millest on väga vähe räägitud, peale baaside lepingu sõlmimist sunniti kohalikud elanikud kodudest lahkuma ja Pakri poolsaar jäi okastraataiaga eestlastele suletuks ligi kuuekümneks aastaks. Tühjendamise piir jäi meie talust umbes seitsmesaja meetri kaugusele. Nendest seitsekümmend aastat tagasi mahajäetud kodudest on alles ainult sirelid.Sireleid on mul plaanis millalgi ka juurde soetada, isegi koht neile välja mõeldud. Aga eks ajapikku. Muuseas, eile Ehitusmarketist turvast ostes viskasin pilgu ka seal müügil olevatele sirelitele...Juhani puukooli etikett ütles, et Mrs.Edward Harding, õied purpurpunased, aga kui ma just parasjagu värvipime ei juhtunud olema, õitses see purpurpunane sirel valgete õitega. Niipalju siis valedest etikettidest. Ja see ei olnud ainuke vale märgistusega sirel, neid oli seal ikka mitmeid.
Üldiselt aga olen oma pika nädalavahetusega väga rahul. Sain oma istutamistöödega järjele, käisin Keila laadal, rohkesti muruniitmist - mina kui suurem ja vanem traktoriga, õde kui noorem ja käbedam väikese niiduki ja trimmeriga, traktor meie kivide vahele igale poole ei mahu. Niidetud muru on nii ilus...
ja natuke kiiksuga ka...
Keila laadal ei suutnud ma rahulikult mööduda sellest:
Punane õunapuu õitseb, milline lõhn, mmmmmm....
No miks peaks poest kalleid kõrrelisi ostma, kui nad kasvavad ise:
Meie pisikesed barburid :D. Lugu ise selline: mul jäi paar aastat tagasi poes pihku pakk rabarberiseemet, panin külvikasti ja pea kõik idanesid.
Kuna ma ei osanud selle suure rikkusega midagi pihta hakata, istutasin metsaserva kohta, kus niita kivide tõttu peaaegu ei saa. Nüüd on dekoratiivtaimede eest, sest niipalju rabarberit ei suuda küll keegi ära süüa.Õhtuse kastmise käigus avastasin, et mairoos, rosa pimpinellifolia, on oma tagasihoidlikud õied avanud.
Teil on seal ikka maru ilus! Ja sirelid... - ma üritasin ka Jänedalt leida Sensationit - aga ainuke kes teda seal pakkus, oli Juhani PK - ja ma ka vist värvipime - aga igastahes ei läinud mitte õievärv selle kirjeldusega kokku, mida mina tean, milline Sensation olema peab - ja taheti ta eest veel ligi 400 eeku saada. Minust jäi see igastahes ostmata. Eks ma kunagi ikka saan oma Sensationi - aga ostan ma ta kuskilt usaldusväärsemast kohast.
VastaKustutaNeid mahajäetud majaasemeid on kohutavalt kurb vaadata. Teinekord tõesti reedavad ainult sirelid ja õunapuud ja pojengipuhmad, et selles kohas on kunagi kellegi kodu olnud. Ja meie lähiajaloos on veel palju selliseid tumedaid laike, mida avalikkus ei tea - teavad ainult need, keda otseselt puudutas või nende järeltulijad.
Sireliteaeg on tõega lõhnaaeg! Kogu õu oleks justkui mingi kalli parfüümiga üle piserdatud.
VastaKustutaAga ma ei saanud nüüd hästi aru, kas te käisitegi kogu selle atribuutikaga- traktori, trimmeri ja niidukiga laadal:DDD Oli see vast vaatepilt.
No näed ise- Juhanit ei saa kohe kuidagi usaldada:S Kahjulugu, aga ise ta nii tahab vist, ju ta arvab, et enamus inimesi taimedest midagi ei tea.
See oli nüüd küll "tore" uudis! Ma ju ka tellisin Juhanist sügisel punaste õitega sireli! Setsiaalselt, et oleks punane! Hmmm! Istik ju nii pisku alles, kes teab, millal ta oma õiget nägu mulle näitab siis!
VastaKustutaSirelid oma hullutava lõhnaga - ainukesed põõsad, keda ma jumaldan. Proovisin oma kolme värvi sirelipuhmaste kompositsiooni pilti saada, aga nirud pildid tulid :( Eks vast jutt neist tuleb parem.
VastaKustutaAga ega Sinul üksi kiiks - ma ei lubanud metsmaasikate kasvukohast niita, las hanedel ka midagi nokka võtta :)
Ohh, meenutasid mulle, et omal ajal mu isa ajas ju seda liini, et me abikaasa ja lastega oleks sinna Pakrile rootslaste ehitatavasse pansionaati koduhoidjateks tööle saanud. Aga see asi jäi katki, kuna Paldiski vallavanem tookord mingit jama ajas seoses maade tagastamisega välismaalastele. Noh, ma nii täpselt ka sest asjast ei tea, tean ainult, et jäi meil sinna kolimata. Aga mehe isa pere aeti ju ka niimoodi saarelt kodust minema, tõsi, tiba hiljem, 52.sel. Aga ka on alles mõned sirelid vaid, kirjutasin sellest ka oma saarepostituses.
VastaKustutaJa muru on niidetult jah ikka superilus. Aga seda 5-kraadist ilma, mida nädalaks nüüd lubatakse, ma enam küll ei taha . :o(
see sirelite ja kodukohtade jutt oli natuke liiga valus lugeda. oh.
VastaKustuta---
aga muidu - kas see heleroosa sirel, mida mõnel pool aedades näha on, on ka miski peen sort või selline üsna tavaline? valge on, tavaline lilla ka ja ilmselt ka tumelilla(punane) - see küll sel aastal veel õisi ei tee (kitsed!), aga ehk on ta siiski olemas. roosat aga pole ning ei oska kusagilt otsida ka.
Sirelid on tõeti võrratud, meeldivad mulle väga nii oma aroomi kui lihtsalt õite ja põõsaste poolest. Plikatirtsu põlvest on siiani säilinud komme neist mõnikord seda "õnneõit" otsida :) Aga minu meelest see hekialune idee on väga hea, olen enda hekigagi kimpus... sain ma õieti aru, et on toosama sirel, aga lihtsalt siis selle pügatud versioon?
VastaKustutaHekk on jah sama sireli juurevõsudest kujundatud, aga ega ta päris ühe aastaga muidugi selliseks ei kasva, kannatust on vaja. Ühe kuuelehelise õnneõie panin täna hommikul isegi põske :). Ja Muhedikule: laadal käidi ikka Lumehelbekesega, eks ma olen vana nõid küll, aga trimmeriga lennata ikka veel ei oska.
VastaKustuta