Kõrb ja kaamel

Aed on kõrb ja mina olen kaamel. Üleeilne vihm oli täielik naerukoht, õhtuks säras jälle päike ja peenrapinda oli niisutatud vähem kui poole sentimeetri ulatuses. Eile õhtuks olid isegi ristirohtude lehed lääbakil. Tegin südame kõvaks ja suunasin voolikud peenardesse. Kaugematesse kohtadesse küüru ehk käruga, see 80-liitrine veekott oli ikka üks õige ost, kuigi sellega manipuleerimine on tõsine jõutrenn, mida ma tegelikult teha ei tohiks. Traktori kärusse jälle ei julge panna, seal on nii palju teravaid nurki ja plastik on plastik, võib katki minna. Vett läks vist oma paar tonni ja pärast haises kraanivesi nagu tuleks sealt puhast joodi, väkk.
Pojenge peaks ka tegelikult kastma, muidu pole järgmisel aastal mingit õitsemist, põuaga õiepungad ei moodustu,  aga need on majast ju sigakaugel, 80 taime ´a vähemalt 10 liitrit vett. Phh.
Õhtustes varjudes pildistasin päevaliiliaid, need pole külll põua käes kannatanud, kuigi pole tilkagi lisavett saanud, sordinimede teemal sõna ei võta, nii mõnigi on ilmselt tulnud vale nime all, näiteks ilusa kollase topeltõie juures ilutseb M käekirjaga silt Double Red Royal...mõned pildid on topelt ja üks liiliapilt ka sisse sattunud, aga tont temaga.

Vähemalt laskis äikesejärgne õhk hingata ja midagi ära teha. Niitsin majaümbruse muru, sest see tutilisus käis lihtsalt närvidele. Rohisin ära paar peenraserva. Käis paar klienti.
Pean vaikselt hakkama põõsaid suurematesse pottidesse potistama, aga see on nii igav ja nüri töö, et olen seda aina edasi lükanud. Pealegi mulda veab küll traktor, aga kühveldab ikka kondimootor ja +30 kraadiga varjus ma seda küll teha ei suutnud, vee vedamine võttis niigi võhmale. Lõpmatuseni siiski edasi lükata ei saa.
Lähemaks kümneks päevaks lubavad kõik ilmajaamad üksmeelselt sooja 25-30 kraadi ja ei tilkagi taevavett. Peab ilmselt hakkama täiendavaid voolikusüsteeme vedama ja leppima joodihaisulise joogiveega.