Vihmahoogude vahel

Viimaks ometi on vihmaaeg ka meie kõrbepoolsaarele jõudnud ja täna sadas vist lausa öö läbi. Mõnes kohas on niiskust juba küllaga ja isegi muru hakkab kõrbenudpruunist mingiks rohekaks asjaks muutuma. Plingi sinisaviga kohtades aga poleks nagu sadanudki, täna tõmbasin välja brunnera "Silver Wings", tuli täiesti puhaste juurtega ja läks enne uuesti istutamist tünni suplema.
Kätte on minu rõõmuks jõudnud aeg, kui saab midagi juba ise paljundada. Mitte et midagi veel väga üle jääma hakkaks. Mulle meeldivad inglise tüüpi aiad, kus ühte sorti või liiki on suured laigud, mitte üksikud taimekesed. Aga kuna rahaga laamendada pole kunagi olnud võimalik, on kõiki taimi ju ühekaupa ostetud ja puhas rõõm on neid suurematesse laikudesse jagada.
Tanguutia rabarberi sain täiesti valutult kätte, kivide otsas aiandamisel on ka plusse, sammasjuured, mis muidu suunduksid maasse, paiknevad rööpselt maapinnaga. Pool meetrit muru tuli kah üles, aga kätte ma selle hiidporgandi sain. Suur taim kolis tiigi juurde, kus loodetavasti need tigude poolt paljaks näritud leherootsud mu ilumeelt nii väga ei häiri, päris loobuda ei raatsinud. Paar põngerjat kolis potti.
Rabarberi asemele paningi brunnera, käitub viisakamalt ja ei maitse tigudele ka nii väga.
Õitsevad kevadel Aiasõbrast soetatud süüria hibiskused, ise pisikesed, aga õisi täis.
Woodbridge

 Marina

Hamabo

Eks talv näitab, kuidas talvitumisega lood, kuigi pole ühtegi põhjust, miks 5.tsooni taim ei peaks talvituma kohas, kus möödunud talve maksimaalne miinus oli -17,8 kraadi, viis kraadi soojem kui  Hiiumaal. Igaks juhuks teen sama, mida kunagi tegin tulbipuudega, mida mul  nüüd on aastaid talvitunud suisa kaks, põhiliik ja ´Variegata´ehk esimesel talvel muldan nagu roose, noored taimed on alati hellemad ja neid on ka raske suvi olnud, kuum ja kuiv. Tited ikka said natuke kastmisvett ja tänuks on õienuppe paksult täis, aga tundub, et üks õis kestab suhteliselt lühikest aega. 

Kõige suurem rõõm on muidugi põngerjatest, kollititt kasvab mühinaga ja ma varsti ei jaksa teda enam seda udupehmet ja kutsikalõhnalist enam sülle võtta. Oma suure ja musta sõbranna kõrval, kellega käib aina möll ja müramine, on ta muidugi endiselt väga väike. 

Vahepeal ligi poolteist kuud kestnud meeletu stress ja apaatia hakkab vist vaikselt järele andma, vahepeal oli küll juba lausa hirm, et mul on aiandushuvi äkki ja ootamatult täiesti otsa saanud, mitte midagi ei tahtnud teha. Mul on sellega kahjuks kurbi kogemusi, et äkki saab mingi huvi plaksti otsa, nii on olnud näiteks merenduse, rallisõidu ja viimasena näiteks moehuviga. Teine vastik tunne on, et aku enam absoluutselt ei lae, iga positiivne emotsioon annab laengu ainult lühikeseks ajaks. Ja kui autodele ja muudele riistapuudele saab uue aku osta, siis inimakude müügikohta ma veel leidnud kahjuks pole...aga ehk läheb paremaks.