Mängimas ja hängimas

Sain just korteriselavalt sõbrannalt meili, milles ta oli kindel, et mul kui lilledega tegelejal on praegu käed-jalad tööd täis. No ega ikka ei ole küll. Peale neljapäevast sadu on mõnes kohas küll olnud võimalik mõnes kohas rohida, ilma et pool peenart kaasa tuleks, aga reedese operatsiooni "Päästke kopsurohi kägistajaastri käest" selgus, et niiskust jätkub siiski vaid pealmisesse umbes 5cm mullakihti ja allpool on purukuiv. Nii et endiselt mõtet aias suurt midagi teha ei ole. Ja kui homme lubatud äikesevihma ei tule, tuleb taas kastma hakata.
Seega olen terve viimase nädala ainult hänginud ja mänginud. Teisipäeval käisin algul Tallinnas kutsikaid vaatamas, ja siis Viivi juures Lepiku-Mardil. Viisin ära telltitud puud ja olin ise äärmiselt mõistlik, kaks pisikest pütikest, lambavaip talvel väljaläinu asemele ja üks käoking, mille nime mu 32-kraadises kuumuses võiks sulanud aju salvestada ei suutnud, peab Viivi käest üle küsima.
Koduteel võitlesin südametunnistusega, kas käia Märjamaal surnuaial või mitte, jäi käimata. Mulle tõesti ei meeldi kalmistud ja minekut ainult kohusetundest ei pea ma mõistlikuks. Ma mõtlen temast nagunii iga päev, sest ükskõik, kuhu ma vaatan, on midagi temaga seotut. Ma ei pea selleks kuskile kääpale minema.
Tee peal helistas Piret. Et tal on üüratus koguses maalamba villa, hakkame viltima. Kumbki ei oska, aga villa oli palju. Kaks lolli + kaks viltimise õpikut + mitu pudelit veini kolmapäeva õhtul andis tulemuseks kaks istumisalust, ühe äärmiselt lõbusa naisteka ja hommikul valutava pea. Õnneks läks see ruttu üle ja lõunaks olin võimeline autosse istuma ja oma noorima asenduslapse järgi sõitma. Mis need kutsikad ikka muud on, kui asenduslapsed :).
Kaheksanädalane Thunderclap Princess Alissar ehk sõpradele lihtsalt Alli saabus uude koju kennelinimele sobivalt kõuemürina, välgulöökide ja paduvihma saatel, viimased viis kilomeetrit roomasin autoga 30 kmh, sest kiiremaks sõiduks ei näinud midagi. Tegin veel Laulasmaa Comarketi juures kiire peatuse, et mingit valmistoitu kaasa haarata, sest naabrinaine helistas, et elekter lännu...Õhtu veetsin küünlavalgel kutsikaga mängides ja kell kümme läksime kogu karvase kollektiiviga magama, elekter olevat saabunud südaööl. Kõik muud tõud on ka armsad, ma armastan oma vana kaukaprouat ja tiibeti teenageri ka väga, aga minu hingeloom on ikka pikakarvaline collie

Reedel Bonnie Tyleri kontser Lohusalu sadamas. Kuna sinna poolsaare otsa viib üksainuke kitsuke tee, ei ole see parim paik selliste massiürituste korraldamiseks, aga see-eest hea lähedal. Kahjuks mitte nii lähedal, et jalgsi minna. Koopereerusime naabritega, läksime kaks tundi varem, sõime pubis õhtust ja suuremate ummikute vältimiseks lasime paar lugu enne lõppu jalga. Sõjaplaan töötas, ummikutesse me ei jäänudki, südaööks koju. Kontsert oli võimas. Ühe FB tuttava kommentaarile "63-aastane noor naine, hääl sama võimas kui 1976.aastal" kirjutan alla.
Ning laupäeval siis suve kõige kallihinnalisem üritus, aalujate kokkutulek Päikesetõusu talus. Kuigi süda natuke kripeldas kojujäetud koerabeebi pärast, ei saanud sellegipärast minemata jätta, Etteütlevalt, titt pidas seitse tundi toas vastu ilma ühegi loigu ega hunnikuta, vähem kui kahekuise kohta ikka väga tubli...
Imeline aed, mida ma piltide põhjal miskipärast palju suuremaks ette kujutasin (mitte et ta väike oleks olnud). Imelised inimesed. Natuke hingekriipimist, et üks tore pere peab selle vaid suvekoduks jätma sellistel põhjustel...ja heameel selle üle, et vähemalt kusagil mujal nii tublidest inimestest osatakse lugu pidada.

Taimi ja kõiki kohalviibinuid kalleid inimesi hetkel kõrvale jättes meeldis mulle kõige rohkem see mõnusalt mäekaldale paigutatud maja ja suur terrass. Kunagi noorena, kui vanavanemad veel elus olid, unistasin sellest, et ehitan Aavikule oma maja ja mõttes oli ka just kallakupealne koht. Aga läks nagu läks ja ega ma praegu siin ka õnnetu pole, rohkem maju elus ehitada ei viitsiks.
Polnud me viimased saabujad ega esimesed lahkujad, aeg jäi üürikeseks sellegipoolest. Kodus jõudsime veel isegi laupäevase sauna ära kütta ja nautida ja ma kiitsin end veelkord väga hea kerise kokkuladumise eest, kõik on kuidagi väga täpselt paigas, kivide suurus, kaal jms, , leil on lihtsalt super. Saun on minu jaoks puhastamise koht nii ihule kui hingele ja kodusest saunast paremat pole ma kusagil kogenud.
Täna peale seda tormilist nädalat põhiliselt loivasime. Minu enesetunne oli küll selline, nagu oleks mingil pikal puhkusel olnud ja ei saa asjadele üleüldse pihta. Nokkisime siit ja sealt. Vahepeal oli küll tunne, et põud on isegi umbrohu ära võtnud, aga lähemal vaatlusel tassisime nii mina kui Lepatriinu seda olematut umbrohtu korvide ja kärude kaupa komposti. Vahepeal tuli muidugi ka kutsikaga mängida ja tema tempude peale pisarateni naerda.
Ilm ei olnud täna just meeldiv, kuumus küll järele andnud, aga õhuniiskus suur ja iga tegevus, eriti päikese käes, võttis vastikult võhmale. Nii et eriti ei pingutanud. Paari hangitud potsikut seni istutama ei kipu, kui korralik vihm tuleb. Vett ei pruugi jatkuda ja eriti lisakohustusi ei taha.
Augustiõhtud on mõnusad. ritsikate sirin, vaikus (mida täna küll päev läbi täiitis purjus jauramine naabrite juurest, aga pulmad on pulmad ja sekkuma ometi ei hakanud...) ja nüüdseks paistavad järelpulmalised kustunud olevad, viimased laulud olid juba üsna vaikselt ja valesti, mu vastik muusikaline kuulmine ei talu lällamist ja ma püüdsin teisel pool maja endale tegevust leida....sellegipoolest on hea meel, et kaks meeldivat noort inimest on otsustanud ühist eluteed alustada ja olgu neil ees paljupalju ühiseid aastaid.