Viimane augustine

Viimase augustinädala kahel esimesel päeval sadas lakkamatult ja siinkandis oli seda hädasti vaja. Mina põdesin välja ligi kuu aega kestnud depressiooni viimaseid jäänuseid. Ise ka ei saa aru, millest selline pikaajaline ja kauakestnud must masendus tekkis,tegelikku põhjust polnudki. Mingi eriti pikkade juhtmetega leinameeleolu? Aeda aeglaselt hävitav põud? Eelkõige siiski tegevusetus. Tööd polnud õieti ei tööl ja kodus ei saanud selle kuivusega midagi tehtud. Lisaks lootusetu tunne selle aiapoe suhtes, ma ei oska sellega edasi minna....tore on taimi leida, tutvustada ja ka müügiga saan hakkama, on ikkagi tekkinud suluseis, et eriti püsikud jäävad mitmeks aastaks kaela ja ausalt öeldes nende taimepottide rohimine ja soputamine küll mingi eriline rõõm ei ole. Suure osa sellest tööst tegi suvel ära Lepatriinu, olgu ta südamest tänatud. Mõned asjad kasvavad nii kiiresti, et tuleks jagama hakata, see on tüütu ja kõige tüütum on see, et uusi  taimi pole mõtet otsida, sest juurde midagi ei mahu. Igav ;). Ruumi on lahedalt ainult hortensiakastides, aga sinna ju tulevad taas hortensiad.
Kolmapäeval oli ilm juba päikeselisem, aga siis olin pika päeva tööl. Õhtul mööda lõppematut teeremonti koju rappudes oli tunne, et kohe läheb auto alusraam pooleks või tulevad rattad alt ära. Koju jõudes pesin üleni sopase sõiduki lihtsalt survepesuriga puhtamaks, sest enam polnud võimalik siseneda ega väljuda ilma end kapitaalselt ära määrimata. Pesulasse pole ju mõtet minna, kui lähima autopesula ja kodu vahel on seesama teeremont...
Neljapäeval oli ilm ilus ja läks lammutamiseks. Naabrinaine tuli appi ja võttis oma spordipoisist lapse ka kampa. Kambakesi saime kätte (no kui aus olla, siis noormees sai) ürgvana Festiva Maxima ja mitu hiigelhostat. Oleks vaja veel harvendada, aga pole kuhugi panna. Hostadega sain laupäeval enam-vähem hakkama, ainult Praying Hands vedeleb veel jalgupidi veeämbris, ei suuda head kohta välja mõelda, kus see kaunitar piisavalt välja paistaks ja pojengitükke on ka terve seinaäär täis, aga pojengile ei tee mõningane õhu käes lesimine midagi.
Reedel Pärnu Taimelaat, kaasa võtsin ainult hortensiad ja kollased pojengid. Läks hindele neli (viis oleks siis olnud, kui oleks platsi puhtaks müünud). Teiseks päevaks polnud mõtet jääda, kevadine sama laat näitas, et kulud lähevad liiga kõrgeks. Oma saak oli kaks siidpöörist, Grosse Fontäne ja Cabaret, viimane peaks pea kahemeetriseks kasvama, selliseid kämbusid nagu Zebrinus ma rohkem ei taha.
 Augusti kogukäive aiapoele praktiliselt sama mis eelmisel aastal, aga kui eelmisel aastal andsid Ellamaa Aianduspäevad lõviosa käibest, siis seekord meil kahjuks sinna asja ei olnud. Nii et selles mõttes igati tubli tulemus, ilma selle ürituseta pea sama käibenumber kätte saada peamiselt veebipoega.
Laupäeval ja pühapäeval möllasin kodus, õigemini aias. Potistasin, istutasin, niitsin, rohisin, lõikasin oksi, täna õhtul põletasin. Homme jätkan, sest lepavõsa juurdekasv on lihtsalt kohutavalt kiire. Mingit tormimurdu oli ka tekkinud, selle,.millele jõud peale hakkas, koristasin ära, aga mahakukkunud puid on metsaveeres ja mõni on veel kohe-kohe kukkumas. Naabrimehe lapsele tegin esimeseks septembriks kiiruga lilleseade, mis tema enda sõnul pidi kõik kadedusest roheliseks võtma, pilti teha ei jõudnud...aga ehk saab nüüd saega naabrimeest laenata.

Oksapõletuseks on Lepatriinuisanda väljamõeldud ja valmistehtud vulkaan küll ikka imeline asi, meil on tuulevaikust haruharva, aga seal saab kõik põletamist vajava aiasodi ära lahendada. Vaade tossavale vulkaanile üle kaktusteplatooKivila ja vulkaani ümbrus sai ka enam-vähem korda, kuigi seda tegemata tööde listis esialgu polnudki. Aga tuld ma põhimõtteliselt järelvalveta ei jäta, tundugu ta nii turvaline kui tahes ja nii saigi seal ümbruses asjatatud. Lähivaate tegin süüria soolikarohust (Tanacetum haradjanii), mis vist ikka tuleb talveks tuppa tarida,nad seal Inglismaal ei tahtnud mulle seda isegi müüa mitte, 8-11 tsoon ju...aga ma vist ühe kribala ikka jätan õue, ta on nii kenasti laienenud. Tagaplaanil on lavendel ´Edelweiss´ ja vaikne ajaania (ajania pacificum) Śilver and Gold`, mis just kribulataim pole, aga kuiva koha taim küll ja on ka kenasti kasvanud. Õitsema ilmselt meie suves ei jõua minna, aga niisamagi on lahe, pisike kirju lehega puu...

Tii vist ühekorra kommenteeris,et ära kaktusi rohkem istuta, ainult padjandid. Padjandite tekitamine siinkandis ongi probleem, kõik senised katsed on lõkkes lõpetanud ja probleem on sissekasvav orashein, mida siinkandis on ruutkilomeetrite kaupa ja mille levikule piiripanek on nii tuulises kohas täiesti lootusetu. Seepärast olen ma ka padjandtaimi vältinud, sest asi on alati lõppenud lootusetult orasheinapuntraks kasvanud padjandiga. Näeme, kuidas seekord läheb.
Põual on ka häid omadusi, tagumist lõunanõlva, kuhu me haruharva satume, on sel aastal niidetud vaid kolm korda. Seal tunneb end hästi tilluke metasekvoia, mida ma kevadel esimese ehmatusega hukkunuks pidasin, hiljem selgus, et oli mingil põhjusel pooleks murdunud, aga aastane juurdekasv päris lopsakas.

 Lisaks niitmisele tuli siit ka kaks traktorikärutäit lepa, toominga ja saarevõsusid ja mul mõlgub peas üldse mitte keskkonnasäästlik mõte mürgitamisest, sest välja ma neid kände ei saa ja nad muidu jäävadki võsusid ajama, võitle nagu üheksapealise lohega. Need tuustid ei ole lihtsalt niitmata kohad, seal sees ongi kivid ja kännud ja ma sel aastal rohkem traktori lõikepukke vahetada ei tahaks, need on liiga kallid.
Niidetud kohad on lihtsalt ilusad

Õrnroheline tuustakas paremal on valge mooruspuu, mis juba mitmendat aastat kasvatab endale hoogsalt võra, aga mitte kõrgust. Keskelolev isetulnukast vana kadakas nõuab kääre.
Hilissuvi on mõnus. Kui vähegi ilma antakse, saab tegeleda asjadega, millega tahaks, mitte ainult nendega, millega on hullult kiire. Kiviservad jäävad sel aastal ilmselt üle käimata, kuigi mine sa tea, Seina ääres pole enam istutamata potsikuid, kuigi jah, va Võhma Juurikas on ju alles  ees. Aga kui aus olla, mul ei ole püsikute jaoks enam ruumi, sest panin endale konkreetse piirangu peale. Rohkem kui praegu, ma enam hooldada ei jõua ja kaks põuasuve on näidanud, et kastmisega läheb sellistel hetkedel päris jamaks ja joogi- ja pesuvett ikka poest ostma ka ei tahaks hakata. Õnneks on põnevaid põõsaid, mida himustada , aga nendest juba mingi teine kord.
Ahjah, eile tõi naabrimees mingi lillepundi. Ehk kus on valla kauneima talu perenaine siis, kui teda vallapäeval aukirja üleandmiseks taga otsitakse. Istutab loomulikult, nina mullane. Lilled sain kätte, aukirja järgi tahetakse vallamajja, naabrimehele ei usaldatud,  hrr...nagu mul muud teha ei oleks, kui üle selle teeremondi valda roomata.... Lõikelillede jaoks siin majas tegelikult kohta pole, on ainult vähem tõenäoline ümberminemise võimalus köögilaual. Liiliat vaatasin niigi kahtlustaval pilgul, aga õnneks lõhnab nõrgalt ja meeldivalt.  Kaks kolmandikku kogu aust kuulub Lepatriinuperele, ilma nendeta oleksin ikka päris plindris olnud. Ja kadunud M-le, kes samuti on teinud siin meeletult suure töö.