31. august 2014

Viimane augustine

Viimase augustinädala kahel esimesel päeval sadas lakkamatult ja siinkandis oli seda hädasti vaja. Mina põdesin välja ligi kuu aega kestnud depressiooni viimaseid jäänuseid. Ise ka ei saa aru, millest selline pikaajaline ja kauakestnud must masendus tekkis,tegelikku põhjust polnudki. Mingi eriti pikkade juhtmetega leinameeleolu? Aeda aeglaselt hävitav põud? Eelkõige siiski tegevusetus. Tööd polnud õieti ei tööl ja kodus ei saanud selle kuivusega midagi tehtud. Lisaks lootusetu tunne selle aiapoe suhtes, ma ei oska sellega edasi minna....tore on taimi leida, tutvustada ja ka müügiga saan hakkama, on ikkagi tekkinud suluseis, et eriti püsikud jäävad mitmeks aastaks kaela ja ausalt öeldes nende taimepottide rohimine ja soputamine küll mingi eriline rõõm ei ole. Suure osa sellest tööst tegi suvel ära Lepatriinu, olgu ta südamest tänatud. Mõned asjad kasvavad nii kiiresti, et tuleks jagama hakata, see on tüütu ja kõige tüütum on see, et uusi  taimi pole mõtet otsida, sest juurde midagi ei mahu. Igav ;). Ruumi on lahedalt ainult hortensiakastides, aga sinna ju tulevad taas hortensiad.
Kolmapäeval oli ilm juba päikeselisem, aga siis olin pika päeva tööl. Õhtul mööda lõppematut teeremonti koju rappudes oli tunne, et kohe läheb auto alusraam pooleks või tulevad rattad alt ära. Koju jõudes pesin üleni sopase sõiduki lihtsalt survepesuriga puhtamaks, sest enam polnud võimalik siseneda ega väljuda ilma end kapitaalselt ära määrimata. Pesulasse pole ju mõtet minna, kui lähima autopesula ja kodu vahel on seesama teeremont...
Neljapäeval oli ilm ilus ja läks lammutamiseks. Naabrinaine tuli appi ja võttis oma spordipoisist lapse ka kampa. Kambakesi saime kätte (no kui aus olla, siis noormees sai) ürgvana Festiva Maxima ja mitu hiigelhostat. Oleks vaja veel harvendada, aga pole kuhugi panna. Hostadega sain laupäeval enam-vähem hakkama, ainult Praying Hands vedeleb veel jalgupidi veeämbris, ei suuda head kohta välja mõelda, kus see kaunitar piisavalt välja paistaks ja pojengitükke on ka terve seinaäär täis, aga pojengile ei tee mõningane õhu käes lesimine midagi.
Reedel Pärnu Taimelaat, kaasa võtsin ainult hortensiad ja kollased pojengid. Läks hindele neli (viis oleks siis olnud, kui oleks platsi puhtaks müünud). Teiseks päevaks polnud mõtet jääda, kevadine sama laat näitas, et kulud lähevad liiga kõrgeks. Oma saak oli kaks siidpöörist, Grosse Fontäne ja Cabaret, viimane peaks pea kahemeetriseks kasvama, selliseid kämbusid nagu Zebrinus ma rohkem ei taha.
 Augusti kogukäive aiapoele praktiliselt sama mis eelmisel aastal, aga kui eelmisel aastal andsid Ellamaa Aianduspäevad lõviosa käibest, siis seekord meil kahjuks sinna asja ei olnud. Nii et selles mõttes igati tubli tulemus, ilma selle ürituseta pea sama käibenumber kätte saada peamiselt veebipoega.
Laupäeval ja pühapäeval möllasin kodus, õigemini aias. Potistasin, istutasin, niitsin, rohisin, lõikasin oksi, täna õhtul põletasin. Homme jätkan, sest lepavõsa juurdekasv on lihtsalt kohutavalt kiire. Mingit tormimurdu oli ka tekkinud, selle,.millele jõud peale hakkas, koristasin ära, aga mahakukkunud puid on metsaveeres ja mõni on veel kohe-kohe kukkumas. Naabrimehe lapsele tegin esimeseks septembriks kiiruga lilleseade, mis tema enda sõnul pidi kõik kadedusest roheliseks võtma, pilti teha ei jõudnud...aga ehk saab nüüd saega naabrimeest laenata.

Oksapõletuseks on Lepatriinuisanda väljamõeldud ja valmistehtud vulkaan küll ikka imeline asi, meil on tuulevaikust haruharva, aga seal saab kõik põletamist vajava aiasodi ära lahendada. Vaade tossavale vulkaanile üle kaktusteplatooKivila ja vulkaani ümbrus sai ka enam-vähem korda, kuigi seda tegemata tööde listis esialgu polnudki. Aga tuld ma põhimõtteliselt järelvalveta ei jäta, tundugu ta nii turvaline kui tahes ja nii saigi seal ümbruses asjatatud. Lähivaate tegin süüria soolikarohust (Tanacetum haradjanii), mis vist ikka tuleb talveks tuppa tarida,nad seal Inglismaal ei tahtnud mulle seda isegi müüa mitte, 8-11 tsoon ju...aga ma vist ühe kribala ikka jätan õue, ta on nii kenasti laienenud. Tagaplaanil on lavendel ´Edelweiss´ ja vaikne ajaania (ajania pacificum) Śilver and Gold`, mis just kribulataim pole, aga kuiva koha taim küll ja on ka kenasti kasvanud. Õitsema ilmselt meie suves ei jõua minna, aga niisamagi on lahe, pisike kirju lehega puu...
Tii vist ühekorra kommenteeris,et ära kaktusi rohkem istuta, ainult padjandid. Padjandite tekitamine siinkandis ongi probleem, kõik senised katsed on lõkkes lõpetanud ja probleem on sissekasvav orashein, mida siinkandis on ruutkilomeetrite kaupa ja mille levikule piiripanek on nii tuulises kohas täiesti lootusetu. Seepärast olen ma ka padjandtaimi vältinud, sest asi on alati lõppenud lootusetult orasheinapuntraks kasvanud padjandiga. Näeme, kuidas seekord läheb.
Põual on ka häid omadusi, tagumist lõunanõlva, kuhu me haruharva satume, on sel aastal niidetud vaid kolm korda. Seal tunneb end hästi tilluke metasekvoia, mida ma kevadel esimese ehmatusega hukkunuks pidasin, hiljem selgus, et oli mingil põhjusel pooleks murdunud, aga aastane juurdekasv päris lopsakas.

 Lisaks niitmisele tuli siit ka kaks traktorikärutäit lepa, toominga ja saarevõsusid ja mul mõlgub peas üldse mitte keskkonnasäästlik mõte mürgitamisest, sest välja ma neid kände ei saa ja nad muidu jäävadki võsusid ajama, võitle nagu üheksapealise lohega. Need tuustid ei ole lihtsalt niitmata kohad, seal sees ongi kivid ja kännud ja ma sel aastal rohkem traktori lõikepukke vahetada ei tahaks, need on liiga kallid.
Niidetud kohad on lihtsalt ilusad
Õrnroheline tuustakas paremal on valge mooruspuu, mis juba mitmendat aastat kasvatab endale hoogsalt võra, aga mitte kõrgust. Keskelolev isetulnukast vana kadakas nõuab kääre.
Hilissuvi on mõnus. Kui vähegi ilma antakse, saab tegeleda asjadega, millega tahaks, mitte ainult nendega, millega on hullult kiire. Kiviservad jäävad sel aastal ilmselt üle käimata, kuigi mine sa tea, Seina ääres pole enam istutamata potsikuid, kuigi jah, va Võhma Juurikas on ju alles  ees. Aga kui aus olla, mul ei ole püsikute jaoks enam ruumi, sest panin endale konkreetse piirangu peale. Rohkem kui praegu, ma enam hooldada ei jõua ja kaks põuasuve on näidanud, et kastmisega läheb sellistel hetkedel päris jamaks ja joogi- ja pesuvett ikka poest ostma ka ei tahaks hakata. Õnneks on põnevaid põõsaid, mida himustada , aga nendest juba mingi teine kord.
Ahjah, eile tõi naabrimees mingi lillepundi. Ehk kus on valla kauneima talu perenaine siis, kui teda vallapäeval aukirja üleandmiseks taga otsitakse. Istutab loomulikult, nina mullane. Lilled sain kätte, aukirja järgi tahetakse vallamajja, naabrimehele ei usaldatud,  hrr...nagu mul muud teha ei oleks, kui üle selle teeremondi valda roomata.... Lõikelillede jaoks siin majas tegelikult kohta pole, on ainult vähem tõenäoline ümberminemise võimalus köögilaual. Liiliat vaatasin niigi kahtlustaval pilgul, aga õnneks lõhnab nõrgalt ja meeldivalt.  Kaks kolmandikku kogu aust kuulub Lepatriinuperele, ilma nendeta oleksin ikka päris plindris olnud. Ja kadunud M-le, kes samuti on teinud siin meeletult suure töö.





9 kommentaari:

  1. See vulkaan on teil ikka üks lahe leiutis! Ja see kivila seal kõrval on kah lahe.
    Minul on püsikupeenras see omajuurne ploom, mille tarvis tahaks ka midagi kangemat ... pole seni söandanud. Aga kui rohides tuleb välja sikutada kahemeetrisi köisi, mis 10 cm kõrguse vitsakese all .... aijah. Keegi kunagi soovitas, et kännule augud sisse ja sinna soola. Et pidada ka mõjuma. Iseasi, kas peenikesele lepale see mõjub

    VastaKustuta
  2. Õnnitlused kimbu ja aukirja puhul! :)

    VastaKustuta
  3. Tunnustus teeb südame soojaks. Ja kimp on uhke.:)

    VastaKustuta
  4. Oi! No tore kui on märgatud. Ja sa oled seda väärt. Palju palju rõõme edaspidi loomistest, ka siis kui parasjagu ei ole loomishoogu.

    VastaKustuta
  5. Võid ju mõelda küll, et mis see paber ikka väärt on, aga kui omaette nokitsed ja siis seda ootamatult ja kenasti tunnustatakse, on see päris suur asi. Palju õnne!

    VastaKustuta
  6. Palju õnne väljateenitud lillekimbu puhul ! Äkki on märgiline, et rohkem liiliaid ja lisada menüüsse veel erilisi gladioole ja muud värvilist ;) See hall soolikarohi on väga nunnu, tahaks kohe näpuga silitada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Elu on imelik, mõni punnitab tunnustuse nimel nii, et pihik lõhki, minul on sahtlitäis diplomeid, au- ja tänukirju, mis tekitavad pigem imelikku tunnet, sest mina neid tahtnud ei ole. Lõikelillede asemel aga võiks aednikule pigem 10 liitrit bensiini kinkida :D
      Liiliaid tuleb juurde, aga gladioolid jäävad ära, ühtegi taime, mis tuleb talveks üles võtta, ma endale hoiutingimuste puudumise tõttu lubada ei saa ei aias ega müügis. Gladiool meil ei kasva ka, meie keeristuultes ta hakkama ei saa ja toestamisega ma ei viitsi jamada. Sai küll proovitud ka seda väga sügavale istutamist, ei toiminud.

      Kustuta
    2. Gladioolidega on jah natuke kehvad lood, Rahvale meeldivad just need eriti puhvisõielised raskevarrelised. Meie aias ei-ei-ei, juba kõrgemad lihtõielisedki murduvad isegi toestatuna. Olen näinud fänniaeda kus kasvatati varred läbi peenra kohale tõmmatud võrgu. Siis ma olen proovinud ka neid, mida lubatakse madalateks ja kõiki ettejuhtuvaid "peaaegu talvituvaid". "Madalad" on osutunud suht igava välimusega keskmisteks. Looduslähedaste sortide seas on minu silmis huvitavaid küll, kuid mu katsetused pärinevad lõpumüükidest ja seega õitsemise algus väga hilja ning talvituda ei ole nad suutnud.Ma pole erivõtteid rakendanud ka. Mõnes aias ju jäävad talvituma mitmeid aastaid. Uurisin ka kuidas vanal inglismaal kasvatati söeahjudega majade ajal - et sibulate multsiks pandi paras söekiht. Ainuke kindlel talvituja on meie oma niidu kuremõõk.Minu rõõmuks juba kergelt umbrohustamas aeda. Selleks aastaks viimased seemned sõpradele ära jagatud.

      Kustuta
  7. Ühinen õnnitlejatega ja sa oled lühikese ajaga kaugele jõudnud. Pildis ja tegudes. See on hea.
    Mulle meeldivad su niidetud vaated. Ongi ilusad.

    VastaKustuta