Saaresutsakas

Pean ilmselt alustama vabandustega kõigi oma Hiiumaa ja Läänemaa sõprade ees, kellele ma järjekordselt külla ei jõudnud. Sai lubatud Hiiumaale ühed taimed ära viia. Majanduslikult muidugi miinusmärgiga sõit, aga huvi seda eksootilist dendroaeda näha nii suur, et alati ei saa plusse ja miinuseid lugeda. Samas tundus see nii üüratu ettevõtmine olevat, meretagune asi ju. Lõpuks selgus, et ära sai käidud kolmveerand päevaga.
Igatahes vaatasin paar päeva tagasi kalendrit ja otsustasin, et kas nüüd või mitte iialgi, s.t järgmine võimalus oleks terendanud kuskil novembris...broneerisin interneti kaudu praamipiletid (väga mugav süsteem), viisin neljapäeva hommikul oma karvased põngerjad lastesõime (meie külla kolis üks samasugune hull nagu mina, viie koera ja aiahullusega, loomulikult sõbrunesime..), nüüd saame vastastikku vajadusel oma penisid kantseldada ja kui FB pilte vaadata, oli neil hullult lõbus ja minu kutsikad magavad peale kojujõudmist küll nagu laibad.

Mina olin selle ajaga otsaga Haapsalus ja nüüd ma tahaksin mitte lausa kivid, vaid rändrahnud veeretada nende kodanike kapsaaeda, kes Hiiumaal ja Läänemaal turismindusega tegelevad. Suubusin Tallinn-Haapsalu uuele maanteele vanalt maanteelt Linnamäe kandis ja lootusetu maailmaparandaja nagu ma olen, nägin küll silti Rohuküla, aga hakkasin mõtlema, et kui ma oleksin ikka võõras turist, kes autoga ringi hulgub, kas ma ikka teaksin, et Rohuküla on sadam, kust saab Eesti suuruselt teisele saarele. Vormsist rääkimata. Ilmselt ei teaks. Meie kandis näitavad sildid küll lisaks Paldiskile ka Kapellskäri, mis teatavasti asub hoopis Rootsimaal, laeva pilt loomulikult ka siltidel. Haapsalus endas pidin lootusetult ära eksima, viimasel ringil ei näidanud Rohuküla poole enam mitte ühtegi silti (ma tagasi sõites lausa kontrollisin) ja see, et see väike muhklik läbi pargi viiv tänavakene viib sadamasse, oleks välisturisti jaoks küll täielik hiina ristsõna. Kui mul nt. karavan taga oleks, parem ei riskiks.  Puudu oli tõesti veel silt, et piiritsoon...mind ennast juhatas õiges suunas ainult mälu, mu esimene mees oli Haapsalust pärit ja tollal sai seal palju ringi hulgutud, ma lihtsalt kuidagi mäletasin, et Rohuküla tee läheb kuskilt jaama tagant. Kui siia lisada, et arvestuste kohaselt hulgub igal suvel Euroopas ringi 50-60 miljonit autoturisti, kes sõidavad lihtsalt siltide järgi huvitavatesse kohtadesse, siis on isegi raske ennustada, milline tulu sellest paari sildi puudumisel saamata jääb.
Rohuküla sadam. Uus, ilus, elektrooniline, aga kas te näete kusagil silti, mis juhataks WC-sse või kohvikusse? Poleks ma ajalehepoissi kohanud, poleks teadnudki, et kuskil süüa saab ja mu kõht korises juba päris kõvasti.

Tegelikult oleks võinud selle sadamapuhveti koos maitsetute lihapannkookidega vahele jätta, sest parvlaev Hiiumaa peal hõljusid hoopis ahvatlevamad toidulõhnad, loputasin saepuruste pannkookide maitsetuse maitsva lõhesupiga alla.
Laevasõit läks sujuvalt, kuigi mulle üldse ei meeldi oma suure autoga nii kitsastes kohtades laveerida. Mahasõit samamoodi. Vahepeal sain oma hülgehalli mere kaifi kätte, aegajalt ma endiselt lihtsalt pean merele saama. Mu väikelaevajuhiload koguvad juba 15 aastat kapis tolmu, sest kõiki jumalaid korraga teenida ei saa ja oma viimase paadi olin ma sunnitud maha müüma, kui maja renoveerimiseks raha vaja oli...aga üheks mu salaarmastuseks jääb merelolemine ikka ja alati.

Esimese peatuse Hiiumaal tegin Pühalepa kiriku juures

edasi läks suund otse Tapio aeda ja see, et me kooserdasime seal ringi üle kahe tunni ja et mul ei tulnud isegi suitsunälga peale, on näitaja omaette...aga sellest aiast teen omaette postituse, kui olen pildid üle vaadanud ja sorteerinud, sest ma ei mäleta enam isegi, mis imeelukad seal kõik kasvasid, infot sai liiga palju.
Viimasel pooltunnil hakkas vihma sadama ja ma olin üsnagi mitmevahel, mida teha. Esialgne plaan oli jääda Hiiumaale ja vaadata seal pisut ringi, sest pisut piinlik on tõdeda, et oled käinud Madeiral rohkem kui Hiiumaal...aga vihma sadas, niiskus puges kontidesse, mõte öö veetmisest kuskil niiskes kämpingus ei ahvatlenud põrmugi, kodune voodi tundus hoopis õdusam ja nii leidsingi end hoopis õhtuses Heltermaa sadamas üldjärjekorras praami ootamas. Õnneks sai järgmiseks päevaks ostetud e-piletit kasutada ka varem või hiljem, ainult eelisjärjekorda ei olnud...peale me minu rohelise diivaniga õnneks mahtusime ja tund hiljem sööstsime juba piki vana maanteed kodu poole. Läbi vihma, lendavate veepritsmete ja lompide, saabuva pimeduse ja uduga võidu. Lubatud maksimaalset kiirust ma kuigipalju ei ületanud, aga keskmist kiirust hoiavad üleval teatud trikid, mida ma kodustes tingimustes järele teha ei soovita ja mida tohib teha ainult siis, kui sul on olnud rallisõitjast isa ja mees, kes on sind lollimoodi koolitanud...ja eelnevalt tuleb sõita kruusarajal umbes 500 ringi ralli-Moskvichiga, millel puudub roolivõimendus.
Reede hommikul tuli ära käia Ellamaal. Teatud põhjustel polnud mul küll kavas sinna minna, aga kui ma neljapäeval Hiiumaa poole kulgesin, helistas Goba, et ta toob mu kaks kuud tagasi tellitud taimed sinna. Ja kuna ta ise oli otsaga  juba Pärnus, polnud võimalik ka asju Võhma ümber mängida. Olin juba ette päris pahur, 80 km mõttetut sõitu ja kütuseraiskamist ja aeg...oleks ma veel teadnud, et otseteel on kümme kilomeetrit teeremonti, kus auto ujus nagu kiilasjääl ja maksimaalne kiirus oli 20 kmh, oleksin kindlalt minemata jätnud. Ellamaale jõudes oli selg märg, kahmasin oma tellimuse, vaatasin üle meile eelistatud konkurentide kaubavaliku (kahjurõõm on kah rõõm, valik oli väga vilets ja hinnad väga kallid), tegin sõpradele kähkukalli ja startisin minema, korraks vaatasin ka poolakate asju, kuid enda jaoks midagi huvitavat ei näinud. Tagasi otsustasin minna pigem 40-kilomeetrise ringiga, kui et veelkord selles veerevas kruusas ujuda...õnneks olin öösel jätnud välja tõstmata Triinu habeõie ja nii sai põige Ristile ka mingi mõtte. Tee peal ajastasime veel kohtumise veel Itella kulleriga, pealtvaataja jaoks oleks ilmselt olnud üsna kummaline vaatepilt, et kuskil metsa vahel kohtuvad kaks autot, ühest tõstetakse teise suur kast...mina sain kätte oma viimase tellimuse saba, Bunge saatusepuud ja küll näevad ägedad välja, pilti teen siis, kui nad kastisolemisest toibuvad, kuigi transport Hamburgist oli seekord alla 72 tunni.
Vihmade aeg on ka siia jõudnud, eile leotas täiesti mõnusalt ja täna sai juba rohida, ilma et pool peenart oleks kaasa tulnud.