Suvel nagu suvel

Peale niinimetatud vihma on asi läinud natuke paremaks ehk tuulisemaks. Marokos nimetatakse sellist sooja lõunatuult fööniks ja seal teeb ta palju pahandust, lennutades kõrbeliiva kõikjale, kus seda mitte olema ei peaks. Mäletan, kui kuus aastat tagasi lendasin esmakordselt päevasel ajal üle Sahara Luandasse(öösel olin varemgi lennanud) ja olin vapustatud selle ala suurusest. Vahepeal jõudis süüa, juua, magada ja lugeda ja all olid ikka luited, luited ja luited...meil õnneks nii liivane veel ei ole, aga Marokoga võrreldav temperatuur ja tuul on küll. Õnneks paneb see tuul õhu liikuma ja laseb ka endal liikuda, pole nii lämmatavalt palav kui keskmaal.
Koostegemine annab hoopis teistsuguse energia, Lepatriinuga kahe peale tegime sel nädalavahetusel ära meeletult palju, Lepatriinu rohis ja koristas müügiplatsi, tegi ära tohutu töö, peale seda hakkas sinna mingit ruumi tekkima...esimesel aastal ajas iga väljaläinud taim mind täiesti endast välja, mõtleks, ma olin noortaime eest ju nii palju raha maksnud ja nii palju tööd teinud...nüüd olen aru saanud, et elusmaterjaliga töötamisel tulebki teatud kadudega lihtsalt arvestada ja ma ei taha teada, milliseid summasid kannavad riknenud kauba pealt kahjumisse suured toidupoed näiteks...
Delfiiniumid meeldivad mulle hullult, aga ma olin oma eelmise ämbrisseastumise juba unustanud ja suutsin eelmisel aastal uued nihveldada, sest mul oli selle peenra serva kõrgust vaja. Otse loomulikult väänasid meie rannatuuled nad korgitserideks ja ülejäänuga tegid meie miljonid teod puhta töö, süües ära ka kõik müügiplatsi noortaimed, nii et kahjuks on kukekannustega nüüd jokk nii aias kui müügis, kõige ilusamast õiest jõudsin enne lõplikku hävingut ikka pilti teha

Eelmisel hullpalaval nädalavahetusel mässasin suitsu sisseajanud saunakerisega, Tassisin välja korvide kaupa kive, nihutasin eest neid koos hoidnud kasti ja uhh, asi polnudki nii hull, kui ma arvasin, lihtsalt korstnajala ja kerise vaheline tulekindel isolatsioonivatt oli ära väsinud ja hingusele läinud. Panin uue, krohvisin seina, sorteerisin kerisekivid, otsisin katkiläinute asemele uued (muidu on kõik kohad kive täis, aga kui vaja, siis õiges suuruses ei ole...), pesin kivid survepesuriga puhtaks ja siis kõik uuesti sisse tagasi. Eile sai siis renoveeritud kerisega esimene saun tehtud ja küll oli hää. Kuigi suutsin kogemata esialgu liiga kõrge temperatuuri sisse kütta (uued kivid ilmselt), oli pärast ikka tõeliselt puhas ja krudisev tunne.
Kahe päevaga suutsin ise ümber potistada üle saja küüvitsa, deutsia ja veigela, vanades pottides oli muld juba tõeliselt otsas ja eile potistatud küüvitsad näevad peale leotamist ja uue toiduportsu saamist (väetist ei pannud, ainult uus muld, suve teine pool ju) totaalselt uhked välja.

Pealelõunane päike hakkas siiski ajudele mõjuma, võtsime Jasmiiniõiekese kaasa ja läksime mere äärde, seal on meil alati varjuline. Vesi oli soe nagu supp, täiesti hämmastav siin põhjarannikul, eelmisel aastal meil meri soojaks ei läinudki. Minaloll ei ujunud, ujusid Lepatriinu ja Malati, kuigi viimane seda eriti ei nautinud, peale ujunist vaatas mulle otsa, et ma nüüd ujusin, nagu sa käskisid...aga nüüd võiks parem kuskile jalutama ja mängima minna.
Siis veel paar tunnikest rohimist (Lepatriinu) ja potistamist (mina), ja uus ujumaskäik, sest mulle ei andnud rahu, et mina ei käinudki sellises soojas kodumeres ujumas. Koera jätsime seekord koju. Veetemperatuur tundus õhuga sama olevat, seega 27 kraadi ja küll oli mõnus üle väga pika aja lihtsalt meres sulistada ja lainetel end hellitada lasta, turvas, higi ja muu sodi maha pesta.... Hommikumantlis läbi küla jalutamine on siinkandis normaalne, suvel käiakse niimoodi mere ääres ja talvel naabrite saunas. Tee peal korjasime ära naabritel laenuks olnud trimmeri ja ässitasime nemad ka ujuma. See on üks õnnelik kant, kus me elame, ilma kurjuse, intriigide ja naabrivaenuta ja ma olen tõeliselt õnnelik, et see nii on. Pole vaja põdeda põuda, vaid nautida seda soojust, mis ümbritseb.
Pilti tegin ainult soojast õhtusest merest.