Neljas päev potistamist

ja ausalt öeldes on kaunikesti siiber. Igal õhtul, kui silmad sulen, näen silme ees siuglevaid juurikaid ja kandilisi potte. Efektiivsus on kah madalam kui eelmisel aastal, suurt üle 150 poti päevas teha ei jõua ja täna ei jõudnud sedagi. Aga õnneks on kõige kapriissemad ja tülikamad tegelased potis, leotatud ja kasvuhoones, kus kiirgur annab öösiti miinimumiks 4 soojakraadi ja tundub, et juba pottisaanud tited kosuvad kenasti (ptüi-ptüi-ptüi). Ülejäänud juurikatel pole hämaras ja jahedas sauna eesruumis häda midagi, inimkontide soojendamise eest hoolises sel nädalavahetusel naabrite leiliruum.
Efektiivsus on eelmisest aastast madalam, sest kõk potid saavad korralikud etiketid, taimed on suuremad ja potistamine võtab rohkem aega. Ja kui eelmisel aastal möllasin mõnikord kella üheksa-kümneni toas potistada, siis nüüd on siiski õues varahommikuti ja õhtuti liiga külm. Ehk ongi hea, ei tööta end kohe laibaks.
Kohutavalt palju abi oli nädalavahetustel ringisibanud Lepatriinudest, nagu nõiaväel kadusid veel lõikamata kõrrelistelt ja tiigiäärsetest peenardest pealsed ja metsa alt oksarisu, järgi jäi ainult suitsev tuhahunnik. Kuigi keerutav tuul oli kohati üsna külm ja lõikav, polnud ta siiski nii tugev, et poleks lasknud tuld teha. Lõkkeasemeümbruse savine maa oli ka piisavalt märg.
Lepatriinuisandal on oma projekt käsil, mis hakkab ka juba otsast välja nägema. Aga pilti teeme hiljem.
Ise ei raatsi kah ainult koguaeg ninapidi pottides olla, tahaks ka aias ringi vaadata. Küll mul vedas, et mul esimesel aiaäri aastal nii palju võrkiiriseid kätte jäi, need paljunevad ka kenasti, varsti saab ehk muudesse kohtadessegi jaotada. Mulle meeldiks, kui neid oleks aias kevadel nii paar tuhat :) ja paistab, et ka närilistele nad eriti ei meki. Küll mekivad närilised hästi kellelegi teisele, hommikul oli terrassi ees taas kaks prisket hiirelaipa ja mõrvar ise laseb praegu kirjutuslaual mu vasaku käe najal valju nurru. Täna võisin oma silmaga taas veenduda, et kass maandub alati käppadele: Aalu põõnas diivanil ja keeras end unes nii, et pudenes diivanilt maha ja juba selle mõnekümne sentimeetriga suudeti end niimoodi pöörata, et maanduti graatsiliselt käppadel.
 Eelmisel sügisel tellitud uued sordid panin põhjata potiga peenrasse, et ma neid kogemata välja ei tiriks.
Kuh-e-Abr on tegelikult pettumus, kirjade järgi suurema õiega kui teised, mina küll erilist erinevust ei märka

teised, praegu sordinimesid ei viitsi otsida

Koerapubekas on vanuses, kus katsetab piire kuni mu kannatuse katkemiseni. Eile sain ta kätte ühtede naabrite aiast, kust ta läbi võrgu mulle sõna otseses mõttes näkku irvitas, tema seespool ja mina väljaspool. Tänane hommik algas sellega, et teine naabripoiss postitas mu FB lehele pildi sellest, kuidas Malati nende autoväravat demonteerib, et nende berni karjakoeraga mängima pääseda. Lisaks õpiti sujuvalt käpaga kõiki uksi avama, ükskõik kummale poole need ka avaneksid ja demonstreerti uhkelt seda oskust ka läbiastunud naabrimehele, kusjuures tal polnud kavatsustki sellest uksest läbi minna, lihtsalt pandi käpp lingile ja tõmmati välisuks lahti. Nii et ilmselt hakkab meil nüüd olema alaliselt lukus ustega maja vähemalt seni, kuni ta võtmeid kasutama ei õpi.