Maratoni esimene päev

Potistatud 130 püsikut. Vähevõitu, aga esimene päev on alati kõige ebaefektiivsem, hiljem hakkavad õiged võtted käe sisse harjuma. Igatahes tänu loodusele ilma eest, mis lubab seda tööd kasvuhoones teha, möödunudaastane potistamine sauna eesruumis meenutas rohkem nagu tünnis kaklemist.
Mullast sauna eesruumi põrandal siiski ei pääsenud, seal sorteerisin ära 25 sorti liiliasibulaid, sest selleks ajaks oli väljas liiga külm ja hämar. Kasvuhoonesse jälle ei taha sibulaid viia, seal on liiga valge. Kiirgur jäi ööseks sisse ja kasvuhoome näeb ööpimeduses päris müstiline välja.
Liiliate jaoks üritasin taaskasutada hollandi sibulakaste, aga tee või tina, inglaste sibulad hollandlaste kastidesse lihtsalt ei mahu :(.
Mõlemad penilased olid õhtul sama väsinud kui mina, pidid mind ju päev läbi õues valvama. Õhtu lõppes vabamaadlusega tiibeti mastifipubekaga, kelle indiaaninimi on Ma Ei Võta Ussirohtu. Mina võitsin ja kõik tabletid läksid õigesse kohta.
R ehk Lepatriinuisand tõi Paliverest ära immutatud lauad ja kaevas natuke kraavi, niipalju kui pehme pinnas lubas.
Etiketiprinter sülitab homseks etikette välja, neid ei saa ette ka teha, sest vahel ei tea viimase hetkeni, mida saab ja mida mitte. Ja niisama riskeerimiseks on ilmastikukindel printerilint liiga kallis. Käsitsi kirjutamine võtaks veel meeletu aja.
Tegelikult tegin õitsejatest pilte ka, aga ei viitsi mälukaarti tooma minna.
Uni tuleb arvatavasti magus.