Mõmmikute eri

Täna saime siis lõpuks pilte tehtud, ilm vihmane ja sombune ja valgus vilets, ilma välklambita ikka läbi ei saanud. Aga mõned tüübid sai ikka päris hästi tabatud. See hall mõmmipoiss on ausalt öeldes mu lemmik ja saab võib-olla natuke rohkem nännutamist kui teised. Hakkas esimesena urisema, haukuma ja minu ilmudes sabajupikest liputama. Püüan endale selgeks teha, et vajan seltsikoera Ally asemele, aga mitte veel ühte õuekoera. Bella on kahjuks mul küll varsti üle vikerkaaresilla minemas, kasvajad...aga ma pole kindel, et veel üks mastifilaadne tegelane on see, mida ma vajan.

See piiga jäi piltidel pisut udune, aga oli esimene, kes ära broneeriti ehk kellesse mu termopildistaja esimesel pilgul ära armus

See piiga peab õppima soome keeles haukuma, kui tahab naabrikoertega suhelda. Läheb Eesti peresse Soomes. 

Mustad poisid. Parempoolne hakkab elama Kaarnamõisas, nagu täna käed löödud sai. Vasakpoolne veel vaba.

See väike tüdruk on pesakonna kõige pisem, aga väga hakkaja nakits

Pruunikashall kurva näoga tegelane on vaba plika, aga halle poisse ma õieti pildile ei saanudki, sest nad olid kogu aeg mingis tegevuses ja pidevalt jäid häguseks. Proovin homme veel korra. Kahele poisile on tahtjad olemas, aga ma pean kutsikad ise välja valima. 

Kasvataja ütles juba nädal aega tagasi, et jõmme tuleks hakata välisõhuga harjutama ja kui peale lõunat vihmasadu järele jäi, tegime esimese katse. Ega neile seal aedikus väga ei meeldinud, sabakesed võdisesid ja südamekesed kloppisid. Lisaks hakkas uuesti vihma sadama ja mul tuli kõik üheksa kutsikat tuppa tagasi tassida (üle kahe korraga enam kaenlasse ei mahu)
Rõõmsal koeraemmel oli ke kevad südames ja tegi õuel ka paar kiiremat jooksu- ja hüppetiiru, kuni ahtritpidi porri plartsatas. Pildile ma seda kahjuks ei saanud.

Kutsikad taas turvaliselt toas, tegime koeraemme ja kassiga aias väikese tiiru, aga kaugele ei viitsinud minna, sest hirmus porine ja libe oli. Igihali õigustab oma nime

Lumi on läinud. Samal ajal, kui eelmisel aastal. Eelmisel aastal olen 24.veebruaril pildistanud puhkevaid lumikellukesi, aga ma ei viitsinud sinna metsa alla sumada.

Aiatöödele mind veel ei tõmba. Aga plusskraadid meeldivad küll.

Hullumeelne nädal

... on selja taga ja sama hullumeelne ees, sest üks väidetavalt soliidne ja väga kallis uuringufirma teatas, et tema meie tellitud andmeid õigeks ajaks ei saa ja nüüd ma pean ise selle uuringu ära tegema ja teen kaaaa...aga see tähendab, et mingeid riigipühi ega puhkepäevi ei paista ka lähinädala jooksul. Aga noh, eks sai novembris ja detsembris piisavalt oleskletud ja tegelikult mulle meeldib uute asjade sünni juures olla, silm säras niimoodi vist viimati üle kümne aasta tagasi tollast firmat käima joostes...kuigi see oli siis ja on ka nüüd palgatöö nende uute asjade käivitajaks olla.
Täna õhtul vähemalt püüan puhata ja lugeda, homme tuleb tööle hakata. Sunnitud paus ka sellest, et unustasin oma märkmiku ja tahvelarvuti Pärnusse...õnneks kindlasse kohta ja kolleeg tuleb homme kutsikaid vaatama ja toob ära.
Tehnikaga tundub üldse sel perioodil kehv läbisaamine, tänane esinemine Kodumessil osutus täielikuks katastroofiks. Öeldi, et kõik on olemas....tegelikkuses kasutusse antud läpakal ei töötanud ükski USB pesa ja mälupulgal kaasas olnud ja paar tundi ettevalmistatud presentatsiooni näidata ei saanud. Püüdsin firma kodulehega asja päästa, aga Saku Suurhalli WiFi oli ilmselt nii üle koormatud, et pildid alla ei laadinudki...üritasin siis puhta mulinaga olukorda päästa ja ilmselt päästsin ka, sest aeg jooksis järgmisele esinejale sisse ja visiitkaarte küsisid kõik seminaril osalenud. Palju neist ostma tuleb, on iseasi.
Välja läks sel messil rohkem kui sisse tuli (sest sisse ei tulnud midagi), suutsin osta nunnuka, mida esimesest hetkest sisustusajakirjas nähtuna tahtnud olin...arvake ära, mis see on...

aga ma ütlen kohe ära, et soomlaste disainitud suitsuandur Lento ehk vahel harva, aga siiski tabab mind hoog, et mõni vajalik asi võiks ka ilus olla ja nagunii oli mul suure maja peale suitsuandureid liiga vähe. Kui rikkaks saan, ostan neid elukaid juurde. Aga enne peab mõistatama, kuidas selle tööle saab, sest kasutusjuhend kirjeldas kahel leheküljel paigaldamist ja testimist, aga mitte seda, kuidas patareid sisse saaks.
2015.aasta taimeskoor sai ka avatud, Ülli-Riina oli ka taimi kaasa võtnud ja tema põõsa alt kolis minu põõsa alla igihaljas sirmbambus (fargesia murielae "Simba"). Ma tahaksin põhiliiki ka saada, sest "Simba" kasvab ainult kahemeetriseks põhiliigi nelja vastu :).
Mõmmikute arengut kirjeldan ja püüan pildistada homme, sest selle nädala päevadel olen õhtuti koju jõudes olnud liiga väsinud ja leidnud aega vaid nende söötmiseks, kasimiseks  ja nunnutamiseks. Sest nunnud on nad juba tõesti.

Mitte ainult esimestest õitest

Kui hommikul koera välja lasin, käis võsas selline linnulaul, et tundus, et kohe on kevad käes. Päike säras kevadisel lumel ja ilm oli imeline. Ja väga libe ja tuuline. Algul polnud vähimatki tahtmist kontidega riskeerima minna, aga lõpuks ikka tegin väikese tiiru fotokaga. Näsiniin

Pottides talvituvad nõiapuud Diane ja Arnold Promise on puhkevaid õisi täis. Need nõiapuud, mis maha on istutatud, veel ei kõssagi, aga on ka varjulisemas kohas.

See-eest kasvasid mitte õitsevate virgiinia nõiapuude all seened:

Kutsikad said kolmenädalaseks ja said sel puhul esimest korda lisatoitu. Siiani sai Malati nende toitmisega suurepäraselt hakkama, aga täna mulle tundus, et nagu hakkab väheks jääma. Suurema osa kaussi pandud keefirist keeras küll emme ise nahka ja lakkus üleni keefirised kutsikad ka puhtaks. Juba tehakse ka esimesi maadluskatseid ja suus on õrnalt kikusid tunda.

Ameeriklaste Accuweather, mida sel talvel pidevalt jälginud olen ja mis on oma ennustustes ülitäpne olnud, näitab alates algava nädala lõpust peaaegu pidevat plussi ja nii hakkab isegi mul juba tunne tekkima, et teeks midagi õues...aga enne peab kannatama, kuni see koorik ära sulab,

Liivatada ka täna ei saanud, sest liivahunnik oli jääs ja sealt ei saanud midagi kätte. Jälle põhjus laisklemiseks ja raamatulugemiseks.

M-rühm

Ma tahaksin seda kampa väga ükshaaval piltidele saada, aga selleks oleks vaja esiteks loomulikku valgust, mida viimastel päevadel pole eriti kohanud ja vist ka teist inimest, kes neid paigal hoiaks, sest kui nad just ei maga ega pissi, siis nad väga enam paigal ei püsi. Vuditakse, urisetakse, vahel kukutakse jälle selja peale ja siis üritatakse juba venna või õega maadelda.

Kui lõppematu põrandapesu välja arvata, pole nendega õnneks mingeid muresid olnud. Malatil jätkub siiamaani neile piima ja lisatoitu pole pidanud andma, kutsikat paksud ja kasukad läigivad. See-eest muidugi sööb emme kümne eest ja piimaliitrid ja maksapakid muudkui kaovad. Päris iga päev ei viitsi poes käia ja kui siis käin, siis tassin nagu kaamel mitu kotti autost majja.
Eile olin terve pika päeva turismimessil, reklaamides peamiselt küll Loode-Eestit, aga unustamata ka iseennast. Tundub, et sai nii mõnegi kasuliku kontakti, sest ilma turismigruppideta pole sel haruldasemate taimede müügil küll mitte mingit mõtet. Õhtuks hääl ainult kähises, jalad lõid tuld all välja ja terve tänane päev on olnud suhteliselt teerulli alla jäänud tunne.
Järgmisel nädalal ootab ees samasugune möll Kodumessil Aia- ja Kodusaate tiimiga ja seal pean veel ettekande ka tegema. Tihe nädal tuleb, sest kaks palgatöökohta nõuavad ka oma.
Ja homme pean ikkagi kuuritaguse ära liivatama, muidu ma enam autoga kodust välja ei saa, vesi ja jää. Juba eile hommikul oli tunne, et ei saagi minema, rattad käisid ainult all ringi. Üldse ei viitsi viimasel ajal füüsilist tööd teha ja ilmselt seetõttu ei tunne ka kevadest eriti puudust.
Sõbrapäeva õhtuks vean end 150 meetri kaugusele sõprade juurde sauna.

Kuldse kutsika lahkumine

Kui ma seda endast välja ei kirjuta, siis ma vist ei suudagi nutmist lõpetada. Olen seda teinud eile lõunast saadik, vahepeal rahusti abiga natuke maganud ja nüüd nutan taas.
Veel eile hommikul oli elu ilus. Päike säras, lumi sillerdas. Lõuna paiku hakkasin kutsikatele uusi piirdeid tegema, algul tehtud kastist ronivad nad juba üle.
Ally ja Malati mängisid õues ja sekeldasid jalus, kuna Malati kutsikate tõttu majast kaugele ei lähe, ei osanud ma midagi muretseda.
Seda hetke, millal nad silmist kadusid, ma isegi ei märganud. Malati ilmus varsti välja, aga Allyt polnud kusagil. Hakkasin muretsema ja hakkasin jälgi vaatama, hommikul oli sadanud värsket lund ja jäljed selged.
Kui põõsaste vahelt maantee paistma hakkas, nägin juba selle pervel kuldset kasukat lamamas ja sellest hetkest on pilt katkendlik. Algul arvasin, et ta on lihtsalt teadvusetu, aga kui verist koonu ja sellest voolanud verd nägin, südamelööke ei tundnud, sain aru, et siin on kõik, päästa pole enam midagi.
Võtsin ta sülle ja hakkasin kodu poole astuma, aga kümnekonna meetri pärast sain aru, et ei suuda teda koduni süles tassida. Helistasin naabrinaisele, keda teadsin kodus olevat. D tuli käru ja linaga, mässisime kutsika linasse ja panime käruga kuuri alla. Seal lamab ta veel praegugi. Naabrimees pakkus küll juba õhtul, et tuleb ja matame trakotritulede valgel, aga ma ei suutnud. See koer oli enamat väärt, et teda kuskil pimedas käsikaudu matta. Teeme seda täna.
Ma olen talle lõputult tänulik selle kuue ilusa kuu eest, mis ta mu ellu tõi. Aga pisarad voolavad sellegipoolest ja mul on lõputultlõputult kahju, et selle loomakese elu nii lühikeseks jäi. Kutsika surm on nagu lapse surm, tundub nii ebaõiglane. Ja Ally oli mulle palju enam kui lihtsalt koer, meie vahel oli esimesest pilgust eriline hingeside.
Šamaanist lapsepõlvesõber ütles, et lase tal minna, ära hoia teda kinni. Lasengi, aga selle olen ka viimasel ajal selgeks saanud, et lein tuleb välja elada ja nii muret kui rõõmu tuleb sõpradega jagada, mure väheneb ja rõõm suureneb sellest.
Mul on nii meeletult valus, et see valu on lausa füüsiline.
Veider on see, et alati leidub inimesi, kes hakkavad targutama, mida oleks pidanud teistmoodi tegema. Süüdistasin esimese hooga isegi ennast, et koerad silmist lasin. Samas on meil siin minu lapsepõlvest saadik (ja varemgi) koerad olnud ja auto alla aetud on neist üks, just nimelt aetud meelega, käisin tollal ka jälgi kontrollimas, teepervel jooksvale koerale oli veokas meelega otsa keeranud. Sellest on nelikümmend aastat möödas.  Ka praegusel juhul on juhtunu imelik, sest Ally kartis autosid ja hoidis neist eemale, ma ei taha uskuda, et ta auto ees teele jooksis...
Aga kõigel sellel pole mõtet. See ei ärata teda enam ellu.
Pilte ei pane, sest ei suuda ise neid praegu vaadata.
Lohutuseks on teised koerad, iga päevaga asjalikumaks muutuvad kutsikad ja sõprade head sõnad.

Määbruar

Jaanuari, veebruari ja märtsi asemel on meil nüüd ilmselt üks kvartalipikkune sulakuu. Ameeriklaste Accuweather näitab praegu prognoosi kuni 19.märtsini ja üle miinus viie kraadi sellega meile ei lubata. Mulle meeldib. Niigi oli jaanuari elektriarve 448 eurot. Lisatöö ja lisatulu tõttu olen endale natuke mugavust lubanud ja kütan soojuspumbaga, see hoiab maja ühtlasemalt soe kui ahjuküte. Raha läheb muidugi rohkem, aga heaolu eest tulebki maksta. Paraku.
Väljas pole muidugi suurem asi, lörts ja löga, öösiti külmetab ja päeval sulatab, lausa imestan, et see paarisentimeetrine lumekiht üldse ära pole sulanud. Aga kuna elu ja töö toimub peamiselt siseruumides, pole ka see eriti häiriv. Näppude sügelemist mullatööde järele pole eriti täheldanud, kuigi kevadehõngu oli õhus juba 30.jaanuaril, räästad solisesid ja linnud laulsid.

Paaril päeval, ka küünlapäeval, on mõne tunni jagu ka päikest paistnud ja hakkab tänagi puude tagant välja piiluma. Ringijalutamiseks pole kahjuks eriti aega, tööd on palju. Pealegi tuleks selleks ümber riietuda, koduse töötamise riietusena eelistan maani kleiti ja sellega naljalt lumme ei roni.
Pesakond kosub jõudsalt, eile üritasin kutsikaid kaaluda, kõige suurem poiss kaalus 870 grammi ja kõige pisem tüdruk 740 grammi. Ma kahjuks ei tulnud selle peale, et neid sündimispäeval kaaluda, aga kosunud on jõudsalt ja üritavad end juba käppadele ajada. Kõige kangem suutis end täna korraks ka neljale käpale kergitada, aga see lõppes maandumisega koonul. Silmade pähetulemiseni läheb veel natuke aega.

 Malati on samuti juba päris enda nägu ja katsikul käinud koeratundjast sõbranna sõnul ei näe üldse selle järgi välja, nagu oleks hiljuti vägilaspesakonnaga maha saanud. On väga hea emme, kutsikad on puhtad ja kõhud punnis, aga nüüd tehakse õues juba mitmeminutilisi tiire ja vahel puhatakse ka esiku põrandal, kus on jahedam.
Teised pereliikmed on ka olukorraga kohanemas. Kõige rohkem kartsin esimestel päevadel kassi. Aalu on tõsine kiskja, kellele pole mingi probleem mutt või orav maha murda. Esimestel päevadel aga lahkus Malati laste juurest õue vähem kui minutiks ja selle aja olin ise kutsikate juures. Kass käis küll mõnel korral ukse vahel piilumas, aga lähemale ei läinud.
Bella teeb näo, et midagi pole muutunud ja kutsikaid pole olemas. Ignoreerib täiega.
Ally on uudishimulik ja armukade, Seni oli tema pesamuna ja kullakalli, nüüd äkki istub perenaine mitu korda päevas selle kägisejate kasti kõrval põrandal ja teeb imelikke hääli. Teda ligi ei lasta, niikui kutsikatetoa ukse vahele ilmub pikk koon või valge käpp, läheb Malati koon irevile ja kui vihje ei aita, tuleb ka urin. Väljaspool titetuba ollakse sõbrad edasi, aga oma pühamusse laseb Malati ainult inimesi. No ja täiesti ebaõiglane on ka see, et Malati saab paremaid palasid, piima, kohupiima, tooreid mune ja maksa. Teistele antakse selliseid maiuseid vaid maitsta.

Pesakond

Et mu tiibeti mastifiga kõik korras pole, oskasin kahtlustama hakata alles kusagil jaanuari keskpaigas, seni oli kõik nagu endine,. hüppas, lendas ja ronis ja müras Allyga. Siis aga hakkas kõht äkki kasvama ja sedagi pidasin algul ebatiinuseks, sest oktoobri lõpul alanud jooksuaja algusest oli nii pikk aeg möödas. Kusagil 20.jaanuari paiku aga võtsin oma lemmikkohal aknalaual lamava Malati kõhu põhjalikumalt uurimise alla ja paaris kohas tundsin käega tuntavat liigutamist. Selge, tahan ma või ei taha, aga meile sünnivad kutsikad.
Mul on ka varem tulnud koerte, eelkõige kollide sünnitust vastu võtta, aga viimane kord oli paarkümmend aastat tagasi. Seetõttu lugesin internetist läbi kõik leitud koerte sünnitust puudutava ja varusin ka lähima loomaarsti numbri. Abi pakkus ka inimeste ämmaemandast naabrinna. Lülitasin sauna eesruumis sisse põrandakütte ja tegin igaks juhuks sünnitajale pesa valmis.
Sellest hoolimata magasin poegimise alguse täiega maha, sest Malati ei käitunud üldse nii nagu internetis kirjeldatud. Ei muutunud rahutuks, ei hakanud pesa tegema, ei lõpetanud söömist. Nii et kui ma pühapäeva hommikul magamistoast väljudes verdtarretavat kriiskamist kuulsin, sain küll aru, mis juhtunud on, aga pisut ootamatu oli see sellegipoolest. Kriiskas keset raamatutoa põrandat vedelev kutsikas ja see oli lausa üllatav, kui kõva häält üks esmasündinud loomake teha suudab. Toppisin kriiskaja ema juurde sooja ja hakkasin ülejäänud maja läbi otsima. Esikus oli veel neli kutsi, kellest üks paraku ei hinganud. Kähku emme juurde, kes kahe viimatisündinuga oli lõpuks pessa roninud. Peale seda hoidsin käppa veel viie kutsi sünni juures, hingama ei hakanud ka viimasena sündinu. Nii et kokku sündis meil 11 kutsikat, kellest kahele polnud ette nähtud ellu jääda. Esimese poegimise ja nii suure pesakonna puhul kahjuks loomulik kadu, looduse vastu ei saa. Kui oli selge, et nüüd on kõik, kolisin emme ja lapsed puhtasse pessa. Pühapäevane pilt väsinud emmega.

Kutsikad kuivanud ja värvid näha, oli ka papa selge. Papa omanik korraldas uurimise :). Selgus, et 23.novembril oligi nende hundikoer ketist lahti pääsenud, üle pooleteisemeetrise võrkaia roninud, nahka pannud teise naabrinna terrassile külma pandud sünnipäevatordi (sellepärast me kuupäeva nii täpselt teamegi) ja siis ka meie pruudil külas käinud. Mis järjekorras ta täpselt neid asju tegi, seda teab ainult Nuhvik ise, aga ei räägi. Igatahes oli see ilmselt tema elu parim pidu.
Kuigi nii mõnigi soovitas segavereliste kutsikate sünnist mitte avalikult rääkida, otsustasin pärast paaripäevast piinlemist seda siiski teha. Teiste saladused on minu käes kindlalt maetud, aga ise olen ma eluaeg üritanud elada nii, et ei peaks salatsema ega midagi varjama. Kui ei tee midagi sellist, millest rääkida ei julge, on lihtsam ja kergem ja uni ka rahulikum. Ja mida rohkem inimesi kutsikate olemasolust teab, seda lihtsam on ehk neile uusi ja armastavaid kodusid leida. Kasvataja ei olnud juhtunu üle muidugi kuigi õnnelik, paraku selliseid asju juhtub ja nüüd pole teha enam midagi, kui põrsad suureks kasvatada ja neile nende oma inimesed leida. Kõik inimesed ei taha ega saa endale lubada puhtatõulist koera ja kui aus olla, pole ka mulle endale see paber kuigi oluline. Samas pole ma ka kunagi julgenud endale varjupaigakoera võtta, sest minu kiiks on tahta teada, millise iseloomuga on mu koera vanemad. Praegusel juhul siis mõlemad suured, väga sõbralikud (ka laste suhtes, isa on kasvanud koos väikeste lastega, noorim praegu kuueaastane) ja väga karvased.
Vaiba pesast rullis Malati kokku ja viskas välja juba esimesel ööl, põrandaküte pidi niigi liiga palav olema ja kõik mu katsed sokutada pessa uut tekki või ühekordseid linu on siiani sama tulemusega lõppenud. See-eest on tänu kivipõrandal ukerdamisele viiepäevastel kutsikatel täiesti muljetavaldavad lihased :). Tänaõhtune pilt pontsudest, kõhud punnis ja kasukad läikivad. Esiplaanil olev kõige helehallim kutsikas on kõige kangema iseloomuga tegija, kui temal on vaja kuskile minna, siis õed ja vennad lendavad ja kisa on ka kõige kõvem, kui miski ei meeldi.

Kokku on meil neli tüdrukut, kaks ema moodi musta ja kaks isa värvi pruunikashalli ja viis poissi, kaks musta ja kolm pruunikashalli. Mastifite kandilised koonud ja kobedad kered paistavad kõigil olevat, isa poolt tundub vähemalt praegu ainult pintsliga värvi antud olevat. Aga eks aeg näitab, millised kutsid neist kasvavad. Järgmise nädala lõpuks peaksid silmad peas olema.

Roheline, ligane ja libe

Ei kõla üldse isuäratavalt, aga paraku tänavune jaanuar selline on. Veebruari lubatakse täpselt samasugust. Esteet minus eelistaks natuke valget kohevat lund ja paari miinuskraadi, aga pragmaatik on sellegagi rahul, mis praegu on. Soojad toad, paljad varbad etc. Sellest ma tegelikult juba eelmine kirjutasin. Ja midagi üllatavat selles pole, talvi, kui jaanuaris on kannikesed õitsenud, on siinelatud aja jooksul olnud rohkem kui üks.
Kuna olen endale taas täistööajatäie töökohti kokku kahminud, õnneks kõik osalise kodustöötamisega, koonduvad kodutööd nädalavahetusse. Eile sattusin totaalsesse koristamistuhinasse, kui vahel suudan oma 150 m2 kahkuidagi ära koristada paari-kolme tunniga (tolm, põrandad, mõlemad vannitoad), siis eile läks miskipärast kümme tundi ja mitte sellepärast, et vahepeal raamatuid lugenud oleksin, pigem vastupidi, hasarti läksin. Eks vahel peabki põhjalikum olema, mööbli paigast tirima ja kappide esiküljed läikima lööma. Tänu sellele jäid välitööd tänasesse. Vedasin paar kärutäit liiva sissesõiduteele ja garaaži ette, muidu oleks autoga välja saanud, sisse ilmselt küngastest üles mitte. Niigi oli poest tulles nii, et künkast üles tulemiseks võtsin korralikku hoogu, aga garaaži ees tuli ukseavamiseks vahepeal seisma jääda ja siis keris kets ikka korralikult ringi, Sisse igatahes saime, kuigi ma kahtlen, et Volvole antud käsklusest "Hüppa, Kitt!" seejuures just palju abi oli (kodustöötajate pärastlõunane helitapeet on praegu "Komissar Rex", mida vaatavad mu mõlemad nooremad koerad, "Knight Rider" ja "A-Rühm" ehk lapsepõlve lemmikseriaalid, mida vaadata pole vajagi, aitab aeg-ajalt pilgu pealeheitmisest).
Puud ka tassitud, võtsin korraks fotoka, aga kuna sadas peent vastikut vihma, mis elektroonikaimede tervisele kuigi hea pole, siis sai tehtud vaid paar plõksu.
Okkalised ja samblalised tunnevad end ülihästi

Vapper jukka lumehanges. Magesõstardel on sentimeetripikkused pungad, aga pildid jäid uduseks.

Kutsikas sai eelmisel nädalal seitsmekuuseks, on endiselt siiras ja armastav rõõmupall  (välja arvatud siis, kui ta mind esihammastega tagumikust näpistab nagu eile,  või tolmuimejat maha murda üritab). Heade kommete ja korraliku käitumise eest on ta ainuke loom majapidamises, kellel on juba kaks nädalat lubatud mu magamistoas magada, sest ta ei lõhu midagi ega tee juba ammu ka tuppa. Voodisse ei kiputa, seal on kasukaga palav, aga päris hea on kaua aega kõledas olnud magamistoas enne uinuma jäädes kellegi vaikset hingamist kuulata.

Võsakoristamistalgud jäävad sel aastal ilmselt ära, sest maa on pehme ja porine ja metsaalune vett täis. Isegi künkal asuvas  aias vajus mõnel pool jalg päris korralikult porri. Headmeelt tegi aga, et pottides talvituvad nõiapuud on paksult õiepungi täis. Tuleb sellest vast vaatepilt.

Talve selgroog

Talve selgroogu murtakse meie rahvakalendris ikka õige mitmel korral, eile oli siis neist esimene ja üsna kevadine. Ameeriklaste Accuweather näitab ilmaprognoosi praegu kuni 28.veebruarini ja minu suureks rõõmuks ei paista suurt külma kusagilt. Kõige külmem järgmise nädala lõpul, -13 ja terve veebruar kõigub kusagil plussi ümber. Kui maja püsiks soe ja puud tuleksid ise tuppa ja lumi koristaks end ise ära, poleks mul ka külmema ja lumisema talve vastu midagi, aga praeguses seisus teeb selline prognoos rõõmu nii mulle kui mu rahakotile, sest mitmesajaseuroste elektriarvete tasumise asemel saab ehk hoopis mõne hea raamatu või põneva taime osta ja arvuti taga töötegemiseks piisab kodukleidist, polegi kahte paari sokke ja suusapükse vaja.
Sel nädalal tulid ära ka põnevate põõsaste tellimuskinnitused ja kui nüüd vähegi jõuan, saab kodulehe nädalavahetuse jooksul korda ehk ära lahutatud, millised põõsad saavad Eestis kohapeal olema ja millised ainult tellimisel. Vihjeks, natuke alla poole on juba üleval. No sinna tellimise poolele võiks muidugi veel paar tuhat nimetust üles laduda, aga kas sel hullul tööl ka mõtet oleks, selles ma sügavalt kahtlen. Tegelen praegu teiste ja minu jaoks märksa põnevamate asjadega kui taimekasvatus ja üle tüki aja tunnen, et mu aju on jälle ellu ärganud.
Ja siis peaks veel oma veebimeistrit utsitama, kes mulle oktoobri lõpuks uue disaini lubas teha. Ainult meil jäi vist täpsustamata, millise aasta oktoobri lõpuks. Tegelikult olen ma isegi kavandit näinud, mida ma tudengi kallal ikka norin...
Sulaprognoosi vaadates oli viimase viiesentimeetrise lume lükkamatajätmine õige strateegia, sest need kohad, kust ma lükkasin, on kiilasjääs ja sigalibedad. Garaaži eest ka ei lükanud, aga seal on autojäljed kiilasjää tekitanud ja kui kedagi vaatamas oleks, oleks tal päris naljakas vaadata, kuidas ma iga päev üha kaugemalt hoogu võtan, et kallakust üles garaaži sisse saada. Homme peaks vaatama, kas liivahunnikust õnnestub midagi kätte saada.
Hakkasin ka firma aastaaruannet kokku panema ja omaenda üllatusekski avastasin, et kui käive pulkadeks lahti võtta, siis müüsin sel aastal peaaegu üksinda rohkemas mahus taimi kui me eelmisel aastal kahekesi tegime ja eelkõige kasvas postimüük. Mis on minu jaoks meeldiv tendents. Kui nüüd õnnestuks veel leiutada robot, kes nende potsikutega ostu ja müügi vahel õiendab, rohib, kastab, paljundab  jms kõike seda muud teeb, mis minu jaoks lihtsalt igav on (no seda pidigi M algse plaani järgi tegema), oleks päris kena. Paraku pole seda robotit esialgu kuskilt võtta, tööjõudu veel vähem. Aga elame ehk üle.

Korralik lumi

Sellist lund, nagu eile alla tuli, pole sel talvel varem olnudki. Kui lõuna ajal välja läksin, oli vaatepilt imeilus. Tavaliselt meiekandi pidevad tuuled lund okstele kauaks ei jäta ja täna on puud juba poole lumetumad, aga eile oli korraks selline.

Kuurini kaevasin seda märga ja ropprasket lumeollust labidaga. Algul mõtlesin, et võtan kuurist käsisaha, aga kohe selgus, et märg lumi on nii raske, et täis sahka ma lükata ei jaksa, kui ei taha järjekordselt paari nädalat seljavaludes oiata. Põrnitsesin mitu minutit lumepuhurit, eelmisel talvel läks seda vaja ainult ühe korra ja siis pani selle käima naabrimees. Enne seda M. Manuaal on muidugi kadunud. Õnneks on olemas kõiketeadev internet, tulin tuppa tagasi, googeldasin natuke ja käes see manuaal oligi. Seal polnud küll käivitamise kirjeldust, aga vähemalt sain teada, millises asendis kõik kangid ja nupud peavad olema. Edasi oli juba lihtne, sest õnneks on neil tänapäevastel masinatel võimalus ühendada käivitamiseks vooluvõrku, mitte rebida starterit. Õue sain puhtaks, aga kuna õhtul tuli seda valget asja vaat et teist samapalju juurde, tuleb täna ilmselt korrata, muidu ei pääse ei autoni ega autoga välja. Ja vist peab hiljem poodi minema, sest mõned elutähtsad asjad kipuvad otsa saama. Heameelega venitaksin sellega homseni, sest täna on palju tööd ja teiseks lubatakse homseks juba uut sula, pääseks kergemalt. Näis.

Paremat uut!

Kolmekuningapäev on viimane päev uusaastasoove ilma pudelita edastada ja tõepoolest kõike paremat neile, kes neid ridu loevad. Neile ka, kes ei loe. Tänane päev oli imeilus, temperatuur näitas hommikul -7,1 ja õhtul -11,8, aga kuna tuult ei olnud, oli väljas päris mõnus. Lihtsalt ei tahtnud selle talvepäikesega toas istuda. Koristasin ära ja viisin kuuri alla jõulunänni, välistuled jäävad veel mõneks ajaks põlema. Viskasin toast välja ja kasutasin õues ära kuuse:

Kolasin pisut õues. Lund on sellele kandile omaselt vähe. Tiik on enne jäätumist siiski vett täis saanud.

Kord ajas kutsikas kassi taga, siis jälle kass kutsikat.

Tellisin Blog2prindist ära eelmise aasta blogi .pdf faili ja üle poole on sellest juba välja trükitud. Mu päevinäinud printer keeldub üle 10 lehekülje korraga väljastamast, seega on see päris pikaajaline protsess, jätkub terveks õhtuks. Blogi koos kommentaaridega on 290 lehekülge pikk, kuidagi palju on sel aastal kirjutatud.  Uus laservärviprinter ei mahu mulle praegu eelarvesse, pealegi ma just panin vanale uued kassetid.
Jõuluaeg on kadunud nagu kuskile mutiauku, aga lõpuks ometi on tunne, nagu oleks välja puhanud. Ja hea on, sest nüüd tuleb tööle hakata natuke rohkem kui enne.

2014

Polnud selline aasta, mida ma rõõmu ja tänutundega meenutaksin. Kui algul tundus, et halbu asju ei taha mäletada ja siis nagu polegi midagi mäletada, siis tegelikult oli selles aastas ka palju head. Ehk igas töös ja igas aastas on oma suhkrutükid, mis piprase aja üle elada aitavad. 

Jaanuaris oli meil veel lund, kui ülejäänud Eesti kurtis lumepuudust, siis meil oli selle kandi mõistes täiesti tavaline talv, temperatuurimiinimumiks jäi -17,8. Kuna olin palju kodus ja kütsin korralikult, ei külmunud torud kordagi. Veebruariks, pilt tehtud 18.02, oli lumi läinud. 

Pikk, lumetu ja enamjaolt plusskraadides märts aitas lõpetada nii mõnegi poolelioleva töö ja alustada uusi. Lepatriinud olid tõhusalt abiks ja nii korras, kui sel aastal, pole meil vist varem olnudki. Kuigi teha on veel. Lihtsalt uskumatu, kui palju mõttetut kolu võib aastakümnete vältel ühele krundile koguneda. Ainuüksi vanarauda sai kahel või kolmel korral ära saadetud - ja seda on veel. 

Aprill, tegus ja töine. Lepatriinu tehtud müügikastid ootel ja potid reas kasvuhoones. 

Mai, hullumeelse ringitormamise kuu. Ainus kuu aastas, mida aiapoe käibe kohalt mõistlikuks sai lugeda. Oma aiale sai vähe tähelepanu, aega ei olnud. Ilm oli põuane ja külm, viimane öökülm tegi hortensiatele liiga 17.mail, kui mind ennast kodus ei olnud - ja meiekanti tegelikult ei lubanud öökülma ükski ilmajaam. Mõned pildid aiast olen ikka teinud. 

Juunis läks rahulikumaks, viimane väljasõit oli Tartu Botaanikaaeda, mida sai mõnusalt ühendatud Muhedike külastamisega. Peale seda tabas Lepatriinusid taas ehituspalavik. Lepatriinu möllas puiduga

 ja Lepatriinuisand kividega.

Mina värvisin, korrastasin ja sisustasin meie pisikest tarvikute ja suveniiripoodi

Juuli positiivseim elamus oli Inglismaa reis. Peale seda  tuli tappev kuumus koos põuaga. Aed põdes ja mina langesin masendusse, mis kestis tegelikult mitu kuud ja küllap kajastus nii mu postitustes kui kommentaarides. Elu koosnes kastmisest ja murest, et kaevus lõpeb vesi. Ostjaid miskipärast suve teisel poolel peaaegu üldse ei käinud, postimüüki ikka oli. Puhkusel viibinud Füüsik sai valmis teejupi, millest ma ammu puudust tundnud olin, see oli märjaga üks ütlemata vastik ja libe koht. 

Augustis oli tähtsündmuseks muidugi väikese rõõmurulli majjatulek,

aga mõnusad olid muidugi ka Aalujate kokkutulek ja lühivisiit Hiiumaale. Aiaäris olid meeldivateks üllatusteks Saare-Tõrvaaugu üritus ja Pärnu Taimelaat, kus ma mõlemal auto ikka rohkem kui pooltühjaks müüsin. Paistab, et just Pärnu Taimelaadast hakkab saama see tõsiseltvõetav sügisene taimeüritus, millest on puudust tuntud. Kui nad selle veel turismifirmadele maha müüa suudaksid, oleks kohe väga hea. 

 Septembris said paika uus hortensiaala ja parkla.

Müttasime igapäevaste asjadega, Lepatriinuisand metsas saega, neid mahalangenud puid jätkub meil vist aastateks...meie Lepatriinuga niitsime ja rohisime, tavalised tegemised. Pildistanud olen sel ajal peamiselt koeri ja kasse :).
Oktoobris on aed üsnagi õites olnud. Suurematest tegemistest sai külalistele mõeldud välitualeti ette pandud kangas ja killustik ja sellega seonduv madalate põõsaste peenraserv. Katte alla läks ka varjupeenra pikendus.

Novembris langesin mingisse letargiasse, mis pole siiamaani päriselt üle läinud. Eeskuju oli ka selline: 

Vajalikud asjad said muidugi tehtud, tööl käidud, üks väga tore ja vajalik koolitus läbitud. Aga vaba aeg on olnud täidetud raamatute, karvaste elukate ja logelemisega. Pikkade ööunedega ja arvuti taga kõõlumisega. Väljapuhanud tunnet ei ole siiamaani, küll aga hakkab juba vaikselt piinlik tunne tekkima, et aju mandub päriselt ära. Üks võimalus oleks aasta algusest ajutiselt teine töökoht saada, mis tähendaks täiskohaga töölkäimist, sest üks poolekohaline töökoht mul teatavasti juba on...mul on veel paar päeva aega mõelda, mugavustsoon imeb tagasi, aga aju juba tahaks tegevust.
Aiapoe majandustulemusi hakkan kokku lööma juba uue aastanumbri sees, aga üldine on teada. Käive jäi pisut väiksemaks kui eelmisel aastal, aga sel on kindlad põhjused, eelmise aasta sisse jäi näiteks ka kaubiku müük ja üks suur sibulatetellimus, mida sel aastal polnud. Kokku oli tellimusi pea kolmandiku võrra rohkem kui eelmisel aastal, aga ju need olid siis väiksemad. Palka ei saanud sentigi ja lõpptulemus on pisike, aga teadlik kahjum, sest osa kulutusi sai tehtud mitte hädavajaduse pärast, vaid tulevikku silmas pidades. Laoseis on üüratu ja jääb üle ainult palvetada, et see talve üle elaks. Nomenklatuuri enam ei suurenda, sest suuremast ei käi jõud üle, ei tööjõu, raha, aja, ruumi ega veevaru poolest, pealegi pole mingit mõtet tuua siia seisma haruldusi nagu kolmiklilled, mis seisavad platsil kolmandat aastat ja mida ostetakse 1-2 aastas. Tuleb tegeleda kliendile tuttavamate asjadega, lihtsalt uuemate sortidega, kui tahan ellu jääda.
Kokkuvõttes polnudki nii lootusetu aasta ja ma olen tänulik kõigile, kes mind sellest läbi aitasid. Oma perele, kõigile, kes kaasa lõid, kaasa mõtlesid ja kaasa tundsid. Aastalõpp tuleb kodus kamina ees sellise seltskonnaga, ainult kass on pildilt puudu.

Uuelt aastalt soovin eelkõige, et selles poleks haigusi ega surma, ei oma peres ega kellelgi lähedastest ja kaasamõtlejatest. Seda pole ju palju soovitud. Kui on tervist ja jõudu, tuleb kõik muu nagu iseenesest.