2014

Polnud selline aasta, mida ma rõõmu ja tänutundega meenutaksin. Kui algul tundus, et halbu asju ei taha mäletada ja siis nagu polegi midagi mäletada, siis tegelikult oli selles aastas ka palju head. Ehk igas töös ja igas aastas on oma suhkrutükid, mis piprase aja üle elada aitavad. 

Jaanuaris oli meil veel lund, kui ülejäänud Eesti kurtis lumepuudust, siis meil oli selle kandi mõistes täiesti tavaline talv, temperatuurimiinimumiks jäi -17,8. Kuna olin palju kodus ja kütsin korralikult, ei külmunud torud kordagi. Veebruariks, pilt tehtud 18.02, oli lumi läinud. 

Pikk, lumetu ja enamjaolt plusskraadides märts aitas lõpetada nii mõnegi poolelioleva töö ja alustada uusi. Lepatriinud olid tõhusalt abiks ja nii korras, kui sel aastal, pole meil vist varem olnudki. Kuigi teha on veel. Lihtsalt uskumatu, kui palju mõttetut kolu võib aastakümnete vältel ühele krundile koguneda. Ainuüksi vanarauda sai kahel või kolmel korral ära saadetud - ja seda on veel. 

Aprill, tegus ja töine. Lepatriinu tehtud müügikastid ootel ja potid reas kasvuhoones. 

Mai, hullumeelse ringitormamise kuu. Ainus kuu aastas, mida aiapoe käibe kohalt mõistlikuks sai lugeda. Oma aiale sai vähe tähelepanu, aega ei olnud. Ilm oli põuane ja külm, viimane öökülm tegi hortensiatele liiga 17.mail, kui mind ennast kodus ei olnud - ja meiekanti tegelikult ei lubanud öökülma ükski ilmajaam. Mõned pildid aiast olen ikka teinud. 

Juunis läks rahulikumaks, viimane väljasõit oli Tartu Botaanikaaeda, mida sai mõnusalt ühendatud Muhedike külastamisega. Peale seda tabas Lepatriinusid taas ehituspalavik. Lepatriinu möllas puiduga

 ja Lepatriinuisand kividega.

Mina värvisin, korrastasin ja sisustasin meie pisikest tarvikute ja suveniiripoodi

Juuli positiivseim elamus oli Inglismaa reis. Peale seda  tuli tappev kuumus koos põuaga. Aed põdes ja mina langesin masendusse, mis kestis tegelikult mitu kuud ja küllap kajastus nii mu postitustes kui kommentaarides. Elu koosnes kastmisest ja murest, et kaevus lõpeb vesi. Ostjaid miskipärast suve teisel poolel peaaegu üldse ei käinud, postimüüki ikka oli. Puhkusel viibinud Füüsik sai valmis teejupi, millest ma ammu puudust tundnud olin, see oli märjaga üks ütlemata vastik ja libe koht. 

Augustis oli tähtsündmuseks muidugi väikese rõõmurulli majjatulek,

aga mõnusad olid muidugi ka Aalujate kokkutulek ja lühivisiit Hiiumaale. Aiaäris olid meeldivateks üllatusteks Saare-Tõrvaaugu üritus ja Pärnu Taimelaat, kus ma mõlemal auto ikka rohkem kui pooltühjaks müüsin. Paistab, et just Pärnu Taimelaadast hakkab saama see tõsiseltvõetav sügisene taimeüritus, millest on puudust tuntud. Kui nad selle veel turismifirmadele maha müüa suudaksid, oleks kohe väga hea. 

 Septembris said paika uus hortensiaala ja parkla.

Müttasime igapäevaste asjadega, Lepatriinuisand metsas saega, neid mahalangenud puid jätkub meil vist aastateks...meie Lepatriinuga niitsime ja rohisime, tavalised tegemised. Pildistanud olen sel ajal peamiselt koeri ja kasse :).
Oktoobris on aed üsnagi õites olnud. Suurematest tegemistest sai külalistele mõeldud välitualeti ette pandud kangas ja killustik ja sellega seonduv madalate põõsaste peenraserv. Katte alla läks ka varjupeenra pikendus.

Novembris langesin mingisse letargiasse, mis pole siiamaani päriselt üle läinud. Eeskuju oli ka selline: 

Vajalikud asjad said muidugi tehtud, tööl käidud, üks väga tore ja vajalik koolitus läbitud. Aga vaba aeg on olnud täidetud raamatute, karvaste elukate ja logelemisega. Pikkade ööunedega ja arvuti taga kõõlumisega. Väljapuhanud tunnet ei ole siiamaani, küll aga hakkab juba vaikselt piinlik tunne tekkima, et aju mandub päriselt ära. Üks võimalus oleks aasta algusest ajutiselt teine töökoht saada, mis tähendaks täiskohaga töölkäimist, sest üks poolekohaline töökoht mul teatavasti juba on...mul on veel paar päeva aega mõelda, mugavustsoon imeb tagasi, aga aju juba tahaks tegevust.
Aiapoe majandustulemusi hakkan kokku lööma juba uue aastanumbri sees, aga üldine on teada. Käive jäi pisut väiksemaks kui eelmisel aastal, aga sel on kindlad põhjused, eelmise aasta sisse jäi näiteks ka kaubiku müük ja üks suur sibulatetellimus, mida sel aastal polnud. Kokku oli tellimusi pea kolmandiku võrra rohkem kui eelmisel aastal, aga ju need olid siis väiksemad. Palka ei saanud sentigi ja lõpptulemus on pisike, aga teadlik kahjum, sest osa kulutusi sai tehtud mitte hädavajaduse pärast, vaid tulevikku silmas pidades. Laoseis on üüratu ja jääb üle ainult palvetada, et see talve üle elaks. Nomenklatuuri enam ei suurenda, sest suuremast ei käi jõud üle, ei tööjõu, raha, aja, ruumi ega veevaru poolest, pealegi pole mingit mõtet tuua siia seisma haruldusi nagu kolmiklilled, mis seisavad platsil kolmandat aastat ja mida ostetakse 1-2 aastas. Tuleb tegeleda kliendile tuttavamate asjadega, lihtsalt uuemate sortidega, kui tahan ellu jääda.
Kokkuvõttes polnudki nii lootusetu aasta ja ma olen tänulik kõigile, kes mind sellest läbi aitasid. Oma perele, kõigile, kes kaasa lõid, kaasa mõtlesid ja kaasa tundsid. Aastalõpp tuleb kodus kamina ees sellise seltskonnaga, ainult kass on pildilt puudu.

Uuelt aastalt soovin eelkõige, et selles poleks haigusi ega surma, ei oma peres ega kellelgi lähedastest ja kaasamõtlejatest. Seda pole ju palju soovitud. Kui on tervist ja jõudu, tuleb kõik muu nagu iseenesest.