Talve selgroog

Talve selgroogu murtakse meie rahvakalendris ikka õige mitmel korral, eile oli siis neist esimene ja üsna kevadine. Ameeriklaste Accuweather näitab ilmaprognoosi praegu kuni 28.veebruarini ja minu suureks rõõmuks ei paista suurt külma kusagilt. Kõige külmem järgmise nädala lõpul, -13 ja terve veebruar kõigub kusagil plussi ümber. Kui maja püsiks soe ja puud tuleksid ise tuppa ja lumi koristaks end ise ära, poleks mul ka külmema ja lumisema talve vastu midagi, aga praeguses seisus teeb selline prognoos rõõmu nii mulle kui mu rahakotile, sest mitmesajaseuroste elektriarvete tasumise asemel saab ehk hoopis mõne hea raamatu või põneva taime osta ja arvuti taga töötegemiseks piisab kodukleidist, polegi kahte paari sokke ja suusapükse vaja.
Sel nädalal tulid ära ka põnevate põõsaste tellimuskinnitused ja kui nüüd vähegi jõuan, saab kodulehe nädalavahetuse jooksul korda ehk ära lahutatud, millised põõsad saavad Eestis kohapeal olema ja millised ainult tellimisel. Vihjeks, natuke alla poole on juba üleval. No sinna tellimise poolele võiks muidugi veel paar tuhat nimetust üles laduda, aga kas sel hullul tööl ka mõtet oleks, selles ma sügavalt kahtlen. Tegelen praegu teiste ja minu jaoks märksa põnevamate asjadega kui taimekasvatus ja üle tüki aja tunnen, et mu aju on jälle ellu ärganud.
Ja siis peaks veel oma veebimeistrit utsitama, kes mulle oktoobri lõpuks uue disaini lubas teha. Ainult meil jäi vist täpsustamata, millise aasta oktoobri lõpuks. Tegelikult olen ma isegi kavandit näinud, mida ma tudengi kallal ikka norin...
Sulaprognoosi vaadates oli viimase viiesentimeetrise lume lükkamatajätmine õige strateegia, sest need kohad, kust ma lükkasin, on kiilasjääs ja sigalibedad. Garaaži eest ka ei lükanud, aga seal on autojäljed kiilasjää tekitanud ja kui kedagi vaatamas oleks, oleks tal päris naljakas vaadata, kuidas ma iga päev üha kaugemalt hoogu võtan, et kallakust üles garaaži sisse saada. Homme peaks vaatama, kas liivahunnikust õnnestub midagi kätte saada.
Hakkasin ka firma aastaaruannet kokku panema ja omaenda üllatusekski avastasin, et kui käive pulkadeks lahti võtta, siis müüsin sel aastal peaaegu üksinda rohkemas mahus taimi kui me eelmisel aastal kahekesi tegime ja eelkõige kasvas postimüük. Mis on minu jaoks meeldiv tendents. Kui nüüd õnnestuks veel leiutada robot, kes nende potsikutega ostu ja müügi vahel õiendab, rohib, kastab, paljundab  jms kõike seda muud teeb, mis minu jaoks lihtsalt igav on (no seda pidigi M algse plaani järgi tegema), oleks päris kena. Paraku pole seda robotit esialgu kuskilt võtta, tööjõudu veel vähem. Aga elame ehk üle.