Ma tahaksin seda kampa väga ükshaaval piltidele saada, aga selleks oleks vaja esiteks loomulikku valgust, mida viimastel päevadel pole eriti kohanud ja vist ka teist inimest, kes neid paigal hoiaks, sest kui nad just ei maga ega pissi, siis nad väga enam paigal ei püsi. Vuditakse, urisetakse, vahel kukutakse jälle selja peale ja siis üritatakse juba venna või õega maadelda.
Kui lõppematu põrandapesu välja arvata, pole nendega õnneks mingeid muresid olnud. Malatil jätkub siiamaani neile piima ja lisatoitu pole pidanud andma, kutsikat paksud ja kasukad läigivad. See-eest muidugi sööb emme kümne eest ja piimaliitrid ja maksapakid muudkui kaovad. Päris iga päev ei viitsi poes käia ja kui siis käin, siis tassin nagu kaamel mitu kotti autost majja.
Eile olin terve pika päeva turismimessil, reklaamides peamiselt küll Loode-Eestit, aga unustamata ka iseennast. Tundub, et sai nii mõnegi kasuliku kontakti, sest ilma turismigruppideta pole sel haruldasemate taimede müügil küll mitte mingit mõtet. Õhtuks hääl ainult kähises, jalad lõid tuld all välja ja terve tänane päev on olnud suhteliselt teerulli alla jäänud tunne.
Järgmisel nädalal ootab ees samasugune möll Kodumessil Aia- ja Kodusaate tiimiga ja seal pean veel ettekande ka tegema. Tihe nädal tuleb, sest kaks palgatöökohta nõuavad ka oma.
Ja homme pean ikkagi kuuritaguse ära liivatama, muidu ma enam autoga kodust välja ei saa, vesi ja jää. Juba eile hommikul oli tunne, et ei saagi minema, rattad käisid ainult all ringi. Üldse ei viitsi viimasel ajal füüsilist tööd teha ja ilmselt seetõttu ei tunne ka kevadest eriti puudust.
Sõbrapäeva õhtuks vean end 150 meetri kaugusele sõprade juurde sauna.
oi, küll on nemad armsad :D
VastaKustutaVäga armsad hoolealused :) Paistab, et kes teeb, see jõuab - jõudu kõikideks toimetusteks!
VastaKustuta