Määbruar

Jaanuari, veebruari ja märtsi asemel on meil nüüd ilmselt üks kvartalipikkune sulakuu. Ameeriklaste Accuweather näitab praegu prognoosi kuni 19.märtsini ja üle miinus viie kraadi sellega meile ei lubata. Mulle meeldib. Niigi oli jaanuari elektriarve 448 eurot. Lisatöö ja lisatulu tõttu olen endale natuke mugavust lubanud ja kütan soojuspumbaga, see hoiab maja ühtlasemalt soe kui ahjuküte. Raha läheb muidugi rohkem, aga heaolu eest tulebki maksta. Paraku.
Väljas pole muidugi suurem asi, lörts ja löga, öösiti külmetab ja päeval sulatab, lausa imestan, et see paarisentimeetrine lumekiht üldse ära pole sulanud. Aga kuna elu ja töö toimub peamiselt siseruumides, pole ka see eriti häiriv. Näppude sügelemist mullatööde järele pole eriti täheldanud, kuigi kevadehõngu oli õhus juba 30.jaanuaril, räästad solisesid ja linnud laulsid.

Paaril päeval, ka küünlapäeval, on mõne tunni jagu ka päikest paistnud ja hakkab tänagi puude tagant välja piiluma. Ringijalutamiseks pole kahjuks eriti aega, tööd on palju. Pealegi tuleks selleks ümber riietuda, koduse töötamise riietusena eelistan maani kleiti ja sellega naljalt lumme ei roni.
Pesakond kosub jõudsalt, eile üritasin kutsikaid kaaluda, kõige suurem poiss kaalus 870 grammi ja kõige pisem tüdruk 740 grammi. Ma kahjuks ei tulnud selle peale, et neid sündimispäeval kaaluda, aga kosunud on jõudsalt ja üritavad end juba käppadele ajada. Kõige kangem suutis end täna korraks ka neljale käpale kergitada, aga see lõppes maandumisega koonul. Silmade pähetulemiseni läheb veel natuke aega.

 Malati on samuti juba päris enda nägu ja katsikul käinud koeratundjast sõbranna sõnul ei näe üldse selle järgi välja, nagu oleks hiljuti vägilaspesakonnaga maha saanud. On väga hea emme, kutsikad on puhtad ja kõhud punnis, aga nüüd tehakse õues juba mitmeminutilisi tiire ja vahel puhatakse ka esiku põrandal, kus on jahedam.
Teised pereliikmed on ka olukorraga kohanemas. Kõige rohkem kartsin esimestel päevadel kassi. Aalu on tõsine kiskja, kellele pole mingi probleem mutt või orav maha murda. Esimestel päevadel aga lahkus Malati laste juurest õue vähem kui minutiks ja selle aja olin ise kutsikate juures. Kass käis küll mõnel korral ukse vahel piilumas, aga lähemale ei läinud.
Bella teeb näo, et midagi pole muutunud ja kutsikaid pole olemas. Ignoreerib täiega.
Ally on uudishimulik ja armukade, Seni oli tema pesamuna ja kullakalli, nüüd äkki istub perenaine mitu korda päevas selle kägisejate kasti kõrval põrandal ja teeb imelikke hääli. Teda ligi ei lasta, niikui kutsikatetoa ukse vahele ilmub pikk koon või valge käpp, läheb Malati koon irevile ja kui vihje ei aita, tuleb ka urin. Väljaspool titetuba ollakse sõbrad edasi, aga oma pühamusse laseb Malati ainult inimesi. No ja täiesti ebaõiglane on ka see, et Malati saab paremaid palasid, piima, kohupiima, tooreid mune ja maksa. Teistele antakse selliseid maiuseid vaid maitsta.