Pesakond

Et mu tiibeti mastifiga kõik korras pole, oskasin kahtlustama hakata alles kusagil jaanuari keskpaigas, seni oli kõik nagu endine,. hüppas, lendas ja ronis ja müras Allyga. Siis aga hakkas kõht äkki kasvama ja sedagi pidasin algul ebatiinuseks, sest oktoobri lõpul alanud jooksuaja algusest oli nii pikk aeg möödas. Kusagil 20.jaanuari paiku aga võtsin oma lemmikkohal aknalaual lamava Malati kõhu põhjalikumalt uurimise alla ja paaris kohas tundsin käega tuntavat liigutamist. Selge, tahan ma või ei taha, aga meile sünnivad kutsikad.
Mul on ka varem tulnud koerte, eelkõige kollide sünnitust vastu võtta, aga viimane kord oli paarkümmend aastat tagasi. Seetõttu lugesin internetist läbi kõik leitud koerte sünnitust puudutava ja varusin ka lähima loomaarsti numbri. Abi pakkus ka inimeste ämmaemandast naabrinna. Lülitasin sauna eesruumis sisse põrandakütte ja tegin igaks juhuks sünnitajale pesa valmis.
Sellest hoolimata magasin poegimise alguse täiega maha, sest Malati ei käitunud üldse nii nagu internetis kirjeldatud. Ei muutunud rahutuks, ei hakanud pesa tegema, ei lõpetanud söömist. Nii et kui ma pühapäeva hommikul magamistoast väljudes verdtarretavat kriiskamist kuulsin, sain küll aru, mis juhtunud on, aga pisut ootamatu oli see sellegipoolest. Kriiskas keset raamatutoa põrandat vedelev kutsikas ja see oli lausa üllatav, kui kõva häält üks esmasündinud loomake teha suudab. Toppisin kriiskaja ema juurde sooja ja hakkasin ülejäänud maja läbi otsima. Esikus oli veel neli kutsi, kellest üks paraku ei hinganud. Kähku emme juurde, kes kahe viimatisündinuga oli lõpuks pessa roninud. Peale seda hoidsin käppa veel viie kutsi sünni juures, hingama ei hakanud ka viimasena sündinu. Nii et kokku sündis meil 11 kutsikat, kellest kahele polnud ette nähtud ellu jääda. Esimese poegimise ja nii suure pesakonna puhul kahjuks loomulik kadu, looduse vastu ei saa. Kui oli selge, et nüüd on kõik, kolisin emme ja lapsed puhtasse pessa. Pühapäevane pilt väsinud emmega.

Kutsikad kuivanud ja värvid näha, oli ka papa selge. Papa omanik korraldas uurimise :). Selgus, et 23.novembril oligi nende hundikoer ketist lahti pääsenud, üle pooleteisemeetrise võrkaia roninud, nahka pannud teise naabrinna terrassile külma pandud sünnipäevatordi (sellepärast me kuupäeva nii täpselt teamegi) ja siis ka meie pruudil külas käinud. Mis järjekorras ta täpselt neid asju tegi, seda teab ainult Nuhvik ise, aga ei räägi. Igatahes oli see ilmselt tema elu parim pidu.
Kuigi nii mõnigi soovitas segavereliste kutsikate sünnist mitte avalikult rääkida, otsustasin pärast paaripäevast piinlemist seda siiski teha. Teiste saladused on minu käes kindlalt maetud, aga ise olen ma eluaeg üritanud elada nii, et ei peaks salatsema ega midagi varjama. Kui ei tee midagi sellist, millest rääkida ei julge, on lihtsam ja kergem ja uni ka rahulikum. Ja mida rohkem inimesi kutsikate olemasolust teab, seda lihtsam on ehk neile uusi ja armastavaid kodusid leida. Kasvataja ei olnud juhtunu üle muidugi kuigi õnnelik, paraku selliseid asju juhtub ja nüüd pole teha enam midagi, kui põrsad suureks kasvatada ja neile nende oma inimesed leida. Kõik inimesed ei taha ega saa endale lubada puhtatõulist koera ja kui aus olla, pole ka mulle endale see paber kuigi oluline. Samas pole ma ka kunagi julgenud endale varjupaigakoera võtta, sest minu kiiks on tahta teada, millise iseloomuga on mu koera vanemad. Praegusel juhul siis mõlemad suured, väga sõbralikud (ka laste suhtes, isa on kasvanud koos väikeste lastega, noorim praegu kuueaastane) ja väga karvased.
Vaiba pesast rullis Malati kokku ja viskas välja juba esimesel ööl, põrandaküte pidi niigi liiga palav olema ja kõik mu katsed sokutada pessa uut tekki või ühekordseid linu on siiani sama tulemusega lõppenud. See-eest on tänu kivipõrandal ukerdamisele viiepäevastel kutsikatel täiesti muljetavaldavad lihased :). Tänaõhtune pilt pontsudest, kõhud punnis ja kasukad läikivad. Esiplaanil olev kõige helehallim kutsikas on kõige kangema iseloomuga tegija, kui temal on vaja kuskile minna, siis õed ja vennad lendavad ja kisa on ka kõige kõvem, kui miski ei meeldi.

Kokku on meil neli tüdrukut, kaks ema moodi musta ja kaks isa värvi pruunikashalli ja viis poissi, kaks musta ja kolm pruunikashalli. Mastifite kandilised koonud ja kobedad kered paistavad kõigil olevat, isa poolt tundub vähemalt praegu ainult pintsliga värvi antud olevat. Aga eks aeg näitab, millised kutsid neist kasvavad. Järgmise nädala lõpuks peaksid silmad peas olema.