Kuldse kutsika lahkumine

Kui ma seda endast välja ei kirjuta, siis ma vist ei suudagi nutmist lõpetada. Olen seda teinud eile lõunast saadik, vahepeal rahusti abiga natuke maganud ja nüüd nutan taas.
Veel eile hommikul oli elu ilus. Päike säras, lumi sillerdas. Lõuna paiku hakkasin kutsikatele uusi piirdeid tegema, algul tehtud kastist ronivad nad juba üle.
Ally ja Malati mängisid õues ja sekeldasid jalus, kuna Malati kutsikate tõttu majast kaugele ei lähe, ei osanud ma midagi muretseda.
Seda hetke, millal nad silmist kadusid, ma isegi ei märganud. Malati ilmus varsti välja, aga Allyt polnud kusagil. Hakkasin muretsema ja hakkasin jälgi vaatama, hommikul oli sadanud värsket lund ja jäljed selged.
Kui põõsaste vahelt maantee paistma hakkas, nägin juba selle pervel kuldset kasukat lamamas ja sellest hetkest on pilt katkendlik. Algul arvasin, et ta on lihtsalt teadvusetu, aga kui verist koonu ja sellest voolanud verd nägin, südamelööke ei tundnud, sain aru, et siin on kõik, päästa pole enam midagi.
Võtsin ta sülle ja hakkasin kodu poole astuma, aga kümnekonna meetri pärast sain aru, et ei suuda teda koduni süles tassida. Helistasin naabrinaisele, keda teadsin kodus olevat. D tuli käru ja linaga, mässisime kutsika linasse ja panime käruga kuuri alla. Seal lamab ta veel praegugi. Naabrimees pakkus küll juba õhtul, et tuleb ja matame trakotritulede valgel, aga ma ei suutnud. See koer oli enamat väärt, et teda kuskil pimedas käsikaudu matta. Teeme seda täna.
Ma olen talle lõputult tänulik selle kuue ilusa kuu eest, mis ta mu ellu tõi. Aga pisarad voolavad sellegipoolest ja mul on lõputultlõputult kahju, et selle loomakese elu nii lühikeseks jäi. Kutsika surm on nagu lapse surm, tundub nii ebaõiglane. Ja Ally oli mulle palju enam kui lihtsalt koer, meie vahel oli esimesest pilgust eriline hingeside.
Šamaanist lapsepõlvesõber ütles, et lase tal minna, ära hoia teda kinni. Lasengi, aga selle olen ka viimasel ajal selgeks saanud, et lein tuleb välja elada ja nii muret kui rõõmu tuleb sõpradega jagada, mure väheneb ja rõõm suureneb sellest.
Mul on nii meeletult valus, et see valu on lausa füüsiline.
Veider on see, et alati leidub inimesi, kes hakkavad targutama, mida oleks pidanud teistmoodi tegema. Süüdistasin esimese hooga isegi ennast, et koerad silmist lasin. Samas on meil siin minu lapsepõlvest saadik (ja varemgi) koerad olnud ja auto alla aetud on neist üks, just nimelt aetud meelega, käisin tollal ka jälgi kontrollimas, teepervel jooksvale koerale oli veokas meelega otsa keeranud. Sellest on nelikümmend aastat möödas.  Ka praegusel juhul on juhtunu imelik, sest Ally kartis autosid ja hoidis neist eemale, ma ei taha uskuda, et ta auto ees teele jooksis...
Aga kõigel sellel pole mõtet. See ei ärata teda enam ellu.
Pilte ei pane, sest ei suuda ise neid praegu vaadata.
Lohutuseks on teised koerad, iga päevaga asjalikumaks muutuvad kutsikad ja sõprade head sõnad.