Sai pisut hulgutud

Küllap paljud on kuulnud anekdooti, kus mees ütleb kodus, et läheb tööle, tööl ütleb, et läheb armukese juurde, armukesele ütleb, et läheb koju, aga tegelikult läheb hotelli ja magab ennast korralikult välja. Midagi sellist tegin ma teisipäeval, viskasin oma miskipärast järjest pikeneva tegemata tööde nimekirja nurka ja läksin Mildale külla. Natuke oli asja ka, kastitäis hurmavalt lõhnavaid flokse ootas uut kodu ja ma ei olnud väga kindel, et ma suudan neid üle nädalavahetuse kaitsta.
Kokku saime Rapla Selveri parklas, edasi juba Milda autoga ja ootas meid mõnus hubane pesa keset avaraid vaateid.
Mõnus kodu ja aed, koht, kus puhata tööstressist, palju mugavaid istumiskohti. Igatpidi armas ja kodune. Taimi muidugi ka põnevaid ja rohkelt, aga taimed pole üheski aias minu jaoks peamine. Taimed on lihtsalt õhkkonna loomise vahendid.

Mõnus perekoer Aabik kui järjekordne tõestus sellest, et tiibetlased on ühed vahvad kaisumõmmid.

Kui te nüüd selle aia muusika kohta teada tahate, siis äkki see...

Edasi jõudsime ikka Haide aeda, kus mul ka seni käimata oli. Ma algul punnisin küll vastu, et mulpolejumidagivaja, aga kohapeal selgus, et on ikka küll. Kaasa hüppasid kallaspappel (populus deltoides) 'Purple Tower, sest viimaks ometi on mul nii ägeda ja suure punaste lehtedega puu jaoks koht olemas. Enne õigele kohale istutamist tuleb muidugi kuskil peenras suuremaks kasvatada. Suu võtsid lahti suures potis kahemeetrised humalapuud (ptelea trifoliata) ainult nelja euro eest ja sai neistki üks kaasa, liguneb praegu tiigis, sest juured olid väga keerdus ja õhtul istutan maha. Lubatud kolm mägisibulat aiavaasi jaoks, sest mujal na nende neetud juurumbrohtude tõttu mägisibulaid kasvatada ei saa ja harkjas azorell.
Jalutasime ka natuke kollektsioonaias ringi, oli imeline kujundus, mis saab sündida ainult hea maitse, suure ilutunde ja ka suure töö tulemusena.

Väheke üllatav (kuigi mitte pettumust valmistav) oli selle aia suurus, olen seda ju näinud nii aiasaadetest kui fotodelt ja läbi kaamerasilma on see aed tundunud hiigelsuur.  Tegelikkuses oli mitte just väike, aga kindlasti nii tohutu, nagu mulje oli jäänud.  Vulisev oja hiigelhostade vahel, uhke keldrimägi (pagan, et see meie keldrivare täiesti vales kohas on...).
Ühesõnaga oli üks äraütlemata mõnus pärastlõuna, mis aitas kõvasti akusid laadida ja kolmapäevasel päeval suuri tegusid sooritada. Hommikul tõi R linnast uue hekilõikuri, sest kahjuks selgus, et vanad Boschi akud enam voolu sisse ei võta, päris mitu seadet muutus sellega lihtsalt kasutuks prügimäekaubaks. Urr, ma ütlen. Uus Makita on küll mugav, kerge ja kiire, aga tähendas taas sajaeurost ootamatut väljaminekut. Palju meil neid lõigatavaid hekke õnneks pole, aga midagi ikka. Hekid korras, rohisin mõned püsikupeenrad, kus ma teistel seda teha ei luba. Vahepeal tegin tööinimestele süüa. R niitis ja niitis traktoriga, ma olin õhtuks nii läbi, et ei jaksanud isegi vaatama minna, kuhu ta välja jõudis, mürina ja bensiinikulu järgi otsustades võime varsti hakata PRIA-lt pindalatoetust taotlema :), aga korras on ilus ja ilu eest tulebki maksta.
Päeva eelviimaseks tööks (viimane on alati kastmine) jäi "vulkaani" ja selle ümbruse korrastamine ja kuna sealkandis oli malts juba minust kõvasti pikem, oli see üks paras Heraklese vägitöö. Millest sai eilse pika kontoripäeva jooksul natuke konte puhata. Täna tuleb tegemata tööde kallale söösta, taevas on teist päeva lauskpilves, mis tähendab, et õhk mustab sääskedest, aga midagi pole parata.