Pärast lõunasööki jalutasin natuke aias, lootes mingisuguseidki õisi leida. Aga tundus üsna lootusetu. Pildistasin tiarellide kaunist lehestikku,
igal aastaajal ilusaid okkalisi,
huvitavalt kollaseks tõmbunud roosilehti,
pikalokilist tarna
ja kangekaelselt lehtedest kinni hoidvat kukerpuud.
Okkalistega olen sel aastal natuke hädas, liiga palju vett või mis iganes. Üks maja ees mitu aastat olnud nululaps sai lõkkesse juba suvel, nüüd on järgi minemas teine ja aia hoopis teises otsas ka üks mänd.
Selle tulevase lilleanuma all puhkab mu vana armas punane kiisu. Kevadel saab ta ka lilled. Selle vana kuivanud puu mahavõtmisel sai neid õõnsaid tüveosi terve hunnik ja ma ei lubanud M-l neid halgudeks lõhkuda. Et teen neist midagi. Sel aastal kahjuks polnud aega.
Tiigivesi peegeldamas sügisest taevast. Vesi on müstiline asi ja kui jõudu oleks, kaevaksin endale terve järvistu. Vett tundub jätkuvat.
ÕIed aga avastasin lõpuks sealt, kus ma neid veel oodatagi ei osanud, eelmisel aastal istutatud virgiinia nõiapuu otsast. No oli ikka hea meel küll ja neid õisi tuleb sealt veel rohkesti, kui just väga külmaks ei lähe.
Pean tõdema, et mulle see senine inglise talv väga sobib, millalgi võiks muidugi ka natuke miinuspoolele minna, aga praegu pole ka viga. Ei külmeta, elektrikulu püsib talutavuse piires, ei pea libedatel ja lumistel teedel autoga riskeerima ja autoakendelt jääd kaapima. Mulle meeldib. Mida lühem on talv, seda parem.
Ehitustööde koha pealt võiks ka natuke lumega oodata. Otsustasime, et uus 5x8m kasvuhoone tuleb 1963aastal välgulöögist maha põlenud lauda varemete vahele.
Praegune seis on selline, M veab varemete vahelt mulda, õigemini rohkem küll liiva vähemaks ja täidab allpool olevat märga ala sellega. Me soostume sel aastal ikka täiega, õnneks on viimane kuu pisutki kuivem olnud, sissesõidutee, mis ligi kaks kuud oli pigem laevatatav kui sõidetav, on muutunud isegi jalgsi läbitavaks. Tiigis on vett endiselt palju, aga üle õnneks enam ei aja.
Puukool on talveks valmis.
Kukk Petja on kiremise lõpuks selgeks saanud. Ma ei saa sinna midagi parata, aga mulle kuke kiremine hallis hommikuudus lihtsalt meeldib ja nii käin isegi argipäevahommikuti terrassil hommikumantlis Petja hommikutervitust kuulamas.
Nädala pärast algab advent ja on põhjust maja laternaehtesse panna. Ongi pimeduse aeg möödas.
Mina seda okaspuude hingeelu ei tunne. Siin elatud aastate jooksul on olnud aga ka juhtumeid, kus lootusetult rääbakaks muutunud puu on paari aasta pärast jälle iludus.
VastaKustutaPetjale palju õnne suureks kukeks saamise puhul ja ikka säravat nooti noka vahele!
VastaKustutaKuigi mulle tundub, et novembris pole nagu üldse päikest näha olnud, olen ka mina pigem sellise pika sügise poolt... eelnevatel aastatel on seda lund vist ikka liiga palju saanud.
Petjale ikka palju kanasid või kanu, kuidas see õigem on. Tahtsin küsida, et mis tiarell seal esimesel pildil on. Hankisin ka sel aastal mingi imepisikeste lehtedega roomava isendi, aga ei suuda tuvastada, kellega tegu. Tundub suht sarnane sinu omale.
VastaKustutaMinu andmebaasi järgi on südajas tiarell (tiarella cordifolia), sordinime ei ole
KustutaKas traktoritel on ka jõud otsas, et enam üht järve kaevata ei saa, Sulle sobiks sinna gruppi küll üks veel, säärane madalam:)
VastaKustutaNõiapuud õitsevad tänavu tõesti vara, tavaliselt on nad õide puhkenud veebruaris ja külm ega lumi tee neile pisikestele õitele midagi, sulavad rõõmsalt õitsedes välja.
Okkalistest on kahju, haigusega ei tohiks tegu olla, kuna rääbakaks on muutunud nii nulg, mänd kui kuusk. Võibolla ei meeldi neile istutuskoht, ka seda tuleb ette. Ma olen küll täiesti veendunud, et paljud puud ei talu veesooni. Kunagi arvasin, et rahvajutt, aga praktika tõestab, et pole ühtigi.
Traktoritega on see häda, et päristraktorit meil maa sel aastal ei kannaks. Ja see inimtraktor on nii hõivatud, et ilu pärast kaevamisest ma ei julge talle iitsatadagi.
Kustuta