Hämaruse aeg

...mind tegelikult sel aastal väga pole häirinudki. Pealegi on sel aastal novembri kohta minu meelest üllatavalt palju päikeselisi päevi olnud. Palju ma üldse muidug päevavalgust näen, hommikul hämaras tööle ja õhtul kottpimedas koju. Kui aga mõnikord on tulnud päevasel ajal ringi sõita, on madalal silma paistev päike nii mõnigi kord liiklemise keeruliseks teinud. Kuid olgu keeruline, peaasi on natuke valgust. Tänagi vilgatas korra päikesevalgust, kuigi siis ma tubaste tegemiste kõrvalt veel välja ei jõudnud. Pärastlõunal oli hallis taevas veidi heledamaid laike näha.

Pärast lõunasööki jalutasin natuke aias, lootes mingisuguseidki õisi leida. Aga tundus üsna lootusetu. Pildistasin tiarellide kaunist lehestikku,

  igal aastaajal ilusaid okkalisi,

 

 huvitavalt kollaseks tõmbunud roosilehti,

 pikalokilist tarna

  ja kangekaelselt lehtedest kinni hoidvat kukerpuud.

 Okkalistega olen sel aastal natuke hädas, liiga palju vett või mis iganes. Üks maja ees mitu aastat olnud nululaps sai lõkkesse juba suvel, nüüd on järgi minemas teine ja aia hoopis teises otsas ka üks mänd.

Koeri pole põhjust süüdistada, vana kolli ei suuda enam aastajagu jalga tõsta ja pissib nagu plika. Ning näiteks Picea mariana Aurea on suurepärase tervise juures.

Selle tulevase lilleanuma all puhkab mu vana armas punane kiisu. Kevadel saab ta ka lilled. Selle vana kuivanud puu mahavõtmisel sai neid õõnsaid tüveosi terve hunnik ja ma ei lubanud M-l neid halgudeks lõhkuda. Et teen neist midagi. Sel aastal kahjuks polnud aega.

 Tiigivesi peegeldamas sügisest taevast. Vesi on müstiline asi ja kui jõudu oleks, kaevaksin endale terve järvistu. Vett tundub jätkuvat.

 

 ÕIed aga avastasin lõpuks sealt, kus ma neid veel oodatagi ei osanud, eelmisel aastal istutatud virgiinia nõiapuu otsast. No oli ikka hea meel küll ja neid õisi tuleb sealt veel rohkesti, kui just väga külmaks ei lähe.

Pean tõdema, et mulle see senine inglise talv väga sobib, millalgi võiks muidugi ka natuke miinuspoolele minna, aga praegu pole ka viga. Ei külmeta, elektrikulu püsib talutavuse piires, ei pea libedatel ja lumistel teedel autoga riskeerima ja autoakendelt jääd kaapima. Mulle meeldib. Mida lühem on talv, seda parem.
Ehitustööde koha pealt võiks ka natuke lumega oodata. Otsustasime, et uus 5x8m kasvuhoone tuleb 1963aastal välgulöögist maha põlenud lauda varemete vahele.


 Praegune seis on selline, M veab varemete vahelt mulda, õigemini rohkem küll liiva vähemaks ja täidab allpool olevat märga ala sellega. Me soostume sel aastal ikka täiega, õnneks on viimane kuu pisutki kuivem olnud, sissesõidutee, mis ligi kaks kuud oli pigem laevatatav kui sõidetav, on muutunud isegi jalgsi läbitavaks. Tiigis on vett endiselt palju, aga üle õnneks enam ei aja.
Puukool on talveks valmis.


Kukk Petja on kiremise lõpuks selgeks saanud. Ma ei saa sinna midagi parata, aga mulle kuke kiremine hallis hommikuudus lihtsalt meeldib ja nii käin isegi argipäevahommikuti terrassil hommikumantlis Petja hommikutervitust kuulamas.
Nädala pärast algab advent ja on põhjust maja laternaehtesse panna. Ongi pimeduse aeg möödas.