Asjade teine elu

Vanade asjade suhtes on mul kahetine suhtumine. Kui asi on kulunud, räpane, katki ja teda ei ole võimalik parandada, on selle asja koht prügis. Ei meeldi ka kunstlikult vanandatud asjad, kui lugesin hiljuti ühest tehnoloogiast, millega sai anda puidule vana ja võidunud ilme, ajas see mind pigem iiveldama. Roostes asjad kannatan ma välja muuseumis ja ehk ka aias, aga kindlasti mitte toas. Aga kui vana ja väärikast materjalist asja on võimalik puhastada ja parandada, siis ikkagi üritan seda teha.

Elutoa täisvillase vaiba ostsin 2004.aastal ja kuna oli tegemist kaunis kalli ja korraliku vaibaga, pole tosin aastat kasutamist inimeste, koerte ja kasside poolt sellele eriti kulumismärke tekitanud. Puhastatud on tolmuimejaga, aegajalt ka klopitud ja käinud ka keemilises puhastuses, aga mitte viimased paar aastat, sest ma ei jaksa ega tohi nii rasket vaipa üles vinnata (ja tohtrite arvates ei tohiks ma üldse üle kahe kilo tõsta, aga sellest ma aru ei saa, mismoodi niimoodi üldse elada saaks, rääkimata aias millegi tegemisest). Seega oli vaip must ja midagi tuli ette võtta.
Suvehakul Hatu mõisas käies imetlesin sealseid uhkeid vaipu (mis olevat kõik teise ringi vaibad) vanal väärikal parketil ja kuidagi tuli juttu vaipade korrashoiust. Kuna Hatu mõisaproual pole ei teenijaid ega teenijatetiiba, jagas ta lahkelt oma vaibapesukogemusi survepesuriga ja pühapäeval otsustasingi järele proovida. Soovitatud villa- ja siidipesuvahendit mul kodus ei olnud, kasutasin Froschi värvilise pesu pesemise geeli, mis muidu kasutult seisis, ökovahend küll, aga minu jaoks liiga tugeva lõhnaga. Toimis päris hästi. Kõigepealt lahustasin geeli vees, mökerdasin terve vaiba kokku, lasksin pooltunnikese seista ja siis läks käiku survepesur. Oh seda silmaga nähtamatu muda hulka küll, mis sellest vaibast välja voolama hakkas. Poole pesu pealt taipasin vaiba alla panna plastkastid, et vajalikke kallakuid tekitada ja õhk läbi käiks, kui uuesti pesema peaks, panen kastid juba enne pesu alla. Kolmekesi Lepatriinudega vinnasime lõpuks vaiba kloppimispuule kuivama, seal sai ta veel kaks päeva vihmaloputust, aga täna ehk kuivab lõpuks ära.
Arvestades kulunud aja, elektri ja vee hulka, see aasta ökotegu just ei olnud, aga seegi suur asi, et ma seda vaipa kuskile sõidutama ei pidanud.

Kerge kolmekohalise nahkdiivani ostsin kunagi üheksakümnendatel Soomest ja see oli juba siis kasutatud. Leidis lõpuks koha sauna eesruumis, aga aeg, koerad ja kassid tegid patjadega oma töö ja need läksid juba paar aastat tagasi kõige kaduva teed. Tammepuust raami ma siiski küttepuudeks teha ei raatsinud, ässitasin meie superehitajat Lepatriinut, et teeme sellest õuediivani. Pinke pole ühes suures aias iialgi liiga palju. Pühapäeval nokitseski Lepatriinu pool päeva ja diivan läks välisteenistusse, nagu autor ise kommenteeris.

Uus suvi on ka aias, sest pargiroosid alustavad uut õitsemist. Arvutitööde vahele sai ilusat ilma ära kasutatud, sest rohimine ei sega mõtlemist ja arvuti taha tuli istuda vaid selleks, et valmismõeldud mõtted kirja panna.

Õhtul aga käis meil ootamatu külaline. Naabreid polnud kodus ja meile saabus külla end ketist kuidagi vabastada suutnud ja üle kahemeetrise aia hüpanud Mihkli issi. Panin talle tagavarakaelarihma kaela ja meelitasin kogu kamba tuppa, sest peale Ally surmasaamist on mul isegi talumatu mõelda, et mõni koer võib kogemata maanteele joosta. Algul pelgasin küll, et kaks isast ühes ruumis, aga tegelikult said nad kolmekesi paar tundi päris kenasti hakkama. Pildid jäid kehvad, sest kord polnud paigal üks, siis teine ja siis kolmas.