Vihmase ilma aiamõtteid

Tegelikult on mõtteid kogunenud terve suve vältel, sest sel aastal õiget aedlemise tuju pole olnud ega tulnud ja enamus aias veedetud ajast ongi kulunud ringijalutamise ja mõtlemise peale. Midagi uut ma välja mõelnud ei ole, ideid oleks muidugi nagu putru, aga annan endale selgelt aru, et mingi uue projekti peale raha ega aega kulutada pole mõtet, kui juba ette on selge, et seda hooldada ei jõua. Ja hooldusvaba aeda pole olemas. Ma niigi hooldan enda aeda oluliselt vähem kui mõne inimese meelest peaks ja kui tuju ei ole, võib seal ka umbrohi põlvini olla. Inspiratsiooni annavad võsast vabanenud nelja-viie meetri kõrgused künkanõlvad muidugi meeletus koguses, aga ma käsin sel inspiratsioonil vait olla, sest lisatööd ja kohustusi mulle küll vaja ei ole.
Mul tuleb alati äärmiselt veider tunne peale, kui mind aednikuks nimetatakse. Ma ei ole aednik. Aednik esiteks on elukutse ja mul ei ole kunagi olnud vähimatki soovi aiandust õppida ja taimed mind ka eriti ei huvita. Isegi hobiaednik on minu silmis inimene, keda huvtab vähemalt taime kasvatamise protsess - mis mind jätab täiesti külmaks. Taime puhul huvitab mind eelkõige mõju, mida see taim aias avaldab. Impact, nagu ütleb inglise aiaajakirjanik ja teletegija Alan Titchmarch. Kui seda impacti ei ole, siis see taim mind ka ei huvita ja sellepärast ostangi ma taimi viimasel ajal, kui võimalik, hulgi, pigem kohese efekti saavutamiseks. Vähem kui kolmekaupa pole ma vist viimasel ajal suurt midagi istutanud ja huvitaval kombel tunduvad ka Aavikuemanda kliendid samasugused olevat, igat taime ostetakse ikka mitu.
Tsiteerides üht teist inglast, aiakujundajat ja poeeti Alexander Pope (1688-1744), on aiakujundus maalimine taimedega. Seega aed on ruum ja taimed on vahendid selle kujundamiseks. Selline on minu aiafilosoofia ja seda ei pea teised aktsepteerima, igaühele oma :). Aed ei ole minu jaoks ainult taimed, vaid ka maastiku vormid, struktuurid, teed, rajad, vaated ja kujud. Tuhanded detailid üheskoos moodustavad sümfoonia.
Aed on ruum ja aiandus lihtsalt üks paljudest hobidest. Ma olen ka oma maja kõik ruumid ise kujundanud, aga ei pea ennast seepärast veel sisekujundajaks. Kujundades samamoodi aeda ei pea ma end ei aiakujundajaks ega aednikuks, loon lihtsalt ruumi, kus endal ja teistel hea oleks ja meeled nautida saaksid. Ainuke vahe siseruumide kujundamisega ongi see, et toas ei kasva mööbel suuremaks ja kardinad ei vaheta iseenesest värvi :).
Suurimat inspiratsiooni olen ikka saanud Inglismaa aedadest, seal on võimsust, hoogsust ja natuke hullu suhtumist, mis mulle pööraselt meeldib. Samas annan endale muidugi aru, et järele seda ei suuda teha, selleks oleks vaja meeletus koguses raha ja inimesi, kes seda korras hoiaks. Ma ka kujundaks kohe kõik oma 3,5 hektarit ära, kui keegi mulle mõned miljonid eurod eraldaks ja saaksin paar täiskohaga aednikku palgata :). Aga ise ma rohkem teha ei taha ja pole mingil õhtul see inimene, kes üldse iga päev või isegi iga nädal midagi aias teha tahab.
Samamoodi on selle taimepoega, mille puhul on mul tõeliselt hea meel, et otsustasin selle hobikaubanduseks jätta. Sain üsna kiiresti aru, et taimede paljundamine, potistamine ja nende hilisem kantseldamine on minu jaoks lihtsalt igav. Uusi taimi hankida ja neid ka teistele pakkuda on põnev, aga äraelamiseks sellest ei piisaks ja praegune maht on maksimum, mida ma teha jõuan. Viimastel nädalatel olen lausa nautinud, et tellimusi on vähe, saab lõpuks ometi välja puhata ja natuke oma aias mängida ja õhtuti polegi vere maitset suus nagu mais ja juunis.
Selles mõttes on see aiapood muidugi jama, et oma aiasuve rikub ta ära, eriti kui veel täiskohaga tööl käia ja palgatööst vabal ajal pakke pakkida, arveid vormistada jne. Lõpetada sellegipoolest ei kavatse, sest uute sortide leidmine on põnev, vahel on ka endale midagi hulgi vaja ja püsiklientuur on välja kujunenud ning tore.
Nüüd aga vihmast hoolimata rattad alla ja Varbolasse, sest ega see nelja seina vahel vahtimine parem ei ole.