16. august 2016

Varbola Puu 2016

Olen ikka mitmel-setmel aastal minna plaaninud, aga alati on midagi vahele tulnud. Kas mingi üritus, kliendid või lihtsalt laiskus. Seekord võtsin end kätte, väljas sadas mingit seenevihma, aias midagi teha ei andnud ja toas enam olla ei viitsinud. Pakkisin end vihmakindlalt sisse ja läksin.
Kui kohale jõudsin, jäi vihm nagu imeväel järele ja varsti võis vihmajope pealt ära võtta. Aalujate kontsentratsioon üritusel oli üsna kõrge - pea kohe kohtasin Lillekasvatajat perega ja Helvet perega, muidugi Kaarnalill ja Lendav, kes kujuvõluritena üritusel osalesid. Hommikupoolikul oli ka Lepatriinusid nähtud, aga mina nendega ei kohtunud. Grupikallid ja muidukallid. Tore oli.
Kujusid oli igasuguseid, uhkeid ja veel uhkemaid ning pisut tavalisemaid ka. Oksjonil tundus, et tavapärasemad igasugused karud ja öökullid leidsid kõige kergemini uue omaniku. Aga ega ma iga oksjoni kõrval passinud ka ja poole pealt läksin minema, sest selg ja jalad teatasid, et ei viitsi.
Ilusaid asju oli palju, aga kaasa ei karanud midagi peale ühe lameda korvi. Kuju ostmiseks peab mul peas plõks ära käima, visualiseeruma, kuhu ma selle kuju panna tahan, muidu pole asjal õiget jumet. Kuigi igaks juhuks olin isegi sularaha varunud.
Kõige lemmikumad olid muidugi tuttavad naiselikud käekirjad, aga nendega sobitan ma juba erikokkuleppeid :)

Kripeldama jäi see lillede ja lepatriinudega postkastialus just praktilise poole pealt, sellist asja oleks väga vaja. Aga ma ei jõudnud ära oodata, millal oksjon selleni jõuab. Kahjuks ei jäänud ka kunstniku nimi pildile.
Praktilistest asjadest meeldis väga veel Enrico Felti pink
 aga sama kunstniku teine teos oli isegi minu kiiksuga maitse jaoks liiga õõvastav
Ilusaid asju oli veel palju, aga jah, ostud seekord tegemata. Teine kord. Rohkem pilte panin FB-sse.
Pühapäeval sadas taas vihma ja oli puhkepäev. Esmaspäeval küll päikeseline, aga ise tööl ja peale tööd ei jõua mina küll mitte kui midagi tehtud. Täna nii vihm kui tööpäev, homme tööpäev. Võililled on põlvini, Füüsik niitis eile õnneks terrassi eest muru ära, aga umbrohust ilmselt tuleb sel aastal lihtsalt vaimse tervise huvides üle vaadata.
Hea on see, et kastma ei pea. Halb see, et tellimusi ei saa välja saata, sest taimed on kogu aeg läbimärjad ja märja asja pappkasti toppimisel juhtub teadagi mis...




8 kommentaari:

  1. Oli tõesti tore näha. Eestimaa on ju teadagi suur ja ääretu, inimesed nädalatepikkuste sõitude kaugusel 😛
    Praegu pole kyll enam sadu, vaid juba veeuputus.

    VastaKustuta
  2. Veeuputus peale 40-päevast sadu oli piiblis, meil on see Tartumaa meie küla suvi :)
    Mulle meeldib ka see postkastialus, aga meie juures on kõik meie tee äärde jäävate talude postkastid, siia oleks siis tervet galeriid vaja olnud. Sulle individualistina oleks see kena talumärk olnud. Pead säärase endale tellima.

    VastaKustuta
  3. nii armas postitus! :) ja vahvad pildid teostest! Eriti see õõvastav...:)

    VastaKustuta
  4. Vihmapuudust ei ole vist tõesti enam kuskil. Loodan siiralt, et see "õnnistus" talvel lumena ei järgne.:)

    VastaKustuta
  5. Kui arvestada, et looduses siiski on olemas ttasakaal, usun, et tuleb kuiv ja kyldne sügis :) Kujudest meeldivad mullegi piltidel nähtuna just need tuttavad naiselikud käekirjad ja mitte ainult sellepärast, et omad meistrid. Need lihtsalt on minu maitsele kõige meelepärasemad. Kurjad kujud ja mõmmikud ei lähe kohe sugugi mulle peale.

    VastaKustuta
  6. Postkastialuseid teeb legendaarne Hiiumaa naine Maire Põldma. Meil oligi seal oma armas naiste nurk - mina, minu tütar, Kaaren, Maire, Hallani tütar. Lähikonnas oli ka 2 poola naist. Paar meest oli vahele pikitud, aga me ei lasknud ennast segada - keegi peab ju puupakke aitama veeretada-püsti tõsta ja hea, kui muskel on lähedal :)

    VastaKustuta
  7. Oli igati südantsoojendav paik ja üritus. Tore oli kohtuda ja tšillida ja näha aalujatest kunstnike töid ja ka teiste puuskulptorite töid.

    VastaKustuta
  8. Tore, et said käia. Omamoodi loomehetkede tunnistaja olla. Aitäh jagamast.

    VastaKustuta