Viskame kildu ja pistame puuri

Muru õnnestus enamjaolt juba kolmapäeval ära niita, õnneks oli kuiv ja ootamatult neljapäeval sissetulev grupp heaks stimulaatoriks. Umbrohuga tegelemiseks polnud aega, aga enamikku gruppe ei huvitagi peenrad ja taimed mitte kõige vähemalgi määral, nad tahavad ainult ilusates kohtades käia. Tavaliseks on kujunenud marsruut näiteks Keila-Joa loss, Laulasmaa, Aaviku aed ja Pakri tuletorn.
Lepatriinu suutis neli päeva kuuri koristada. Ma ei julge sinna enam sissegi minna, sest ilmselt on ka kõik kruvid pikkuse järgi ära sorteeritud ja mina teen seal nagunii ainult pahandust, ajan taimede pakkimisel näiteks mulda maha. Aga väga puhas ja korras on. Enamik kadunud asju tuli ka välja. Vahepeal on küll tunne, et hoonetel on iseloom ja tuleb meelde nõia maja Deborah Harknessi romaanis "Nõidade avastus" kus ühel majal oli kombeks asju peita ja siis neid oma suva järgi uuesti kätte anda. No mul on tunne, et see nõiamaja ja meie maja on omavahel kaugelt sugulased, ka meil kaovad osa asju mingiks ajaks jäljetult ära ja siis ilmuvad välja kõige ootamatumatest kohtadest. Muuseumi seina jaoks mõeldud värvi purk, mida me Lepatriinuga mõlemad mitu päeva taga otsisime, osutus näiteks keset kuuri lauda seisvaks. Jne.
Neljapäeval ainult kimasin. Hommikul esimese asjana kuuri taimepakke pakkima, siis kimasin autoga Keilasse, sealt bussiga Tallinna kolleegi ametivahetuspeole, bussiga tagasi, autoga poodi, kus avastasin, et olen pangakaardi koju jätnud, õnneks oli natuke sularaha. Siis koju, siis omakülamehe juurde värsket lesta ostma (tagasiteel pidin äärepeal kraavi sõitma, sest esiistme ette maha pandud lestakott kukkus perutama...). Ja siis pangakaart kaasa ja uuesti Keilasse, sest sügisväetist on potitaimedele vaja. Õhtuks olin sellest kimamisest nii kutu, et suutsin vaid paar ülast ja vesikanepit maha istutada ja kaks kilo muruseemet laiali loopida. Täpselt õigel ajal, sest öö läbi sadas vihma ja ehk jõudis ka midagi sinna suurte puude alla, mida ma kangekaelselt rohelisemaks üritan muuta.
Natuke ka muruseemnete siseelust. Seda ma tean juba aastaid, et nii nagu toidu puhul, tuleb ka väetisepakk enne ostmist teistpidi keerata ja koostis läbi lugeda, sest reeglina on kõik need uhkete ilupiltidega pakid sama sisuga. Et sama toimub ka muruseemnega, oli uudis, sest tegelikult ma pole eriti palju muruseemet ostnud, meie muru on on looduslik. Võtsin riiulilt Eesti Murude varjumuru paki, mis oli ikka üsna kallis, üle kaheksa euro kilo ja võrdluseks riiuli teisest otsast Baltic Agro Koduaiamuru ja oh kui armas, mõlema paki koostis oli sajaprotsendiliselt sama, lihtsalt koduaiamuru oli kaks korda odavam.
Reedene päev õnnestus ka minul palgatöövabaks teha. Lepatriinu ehitas mulle neljapäeval puuri. Olin vist juba paar aastat vingunud, et mul pole kasvuhoone juures ruumi, kuna koera tross ulatub liiga kaugele. Selle asemel, et koer teise kohta kolida, tehti mulle ja taimedele puur :). Seda puuri ma siis hommikul kohendasin ja koristasin, viimaks ometi on ruumi ka sellistele taimedele, mis mingil põhjusel toibutamist vajavad ja müügiplatsile ei kõlba.

Teised puurid tõin paar nädalat tagasi Lääne-Ristist. Vabandan siinkohal Triinu ees, kelle majast ma ilma isegi helistamata mööda sõitsin, aga tulin Haapsalust nõupidamiselt, oli kiire ja olin koos kolleegidega ning lisaks kallas ka korralikult vihma. Ma ei ole oma aias siiamaani ühtegi puud võrku ega puuri toppinud, sest närimiskahjustusi ma tean selle kümne aasta jooksul, kui ma ise puid istutanud olen, täpselt kolme ja needki aastatetagused. Kuna minu jaoks on aias olulised pigem suured plaanid ja vaated, taimed teisejärgulised, siis mind need koledad võrgud taimede ümber häirivad nii palju, et ma ostan pigem uue taime, kui et seda võrku kuskile panen. Nagu öeldud, pole eriti põhjust ka olnud, rohusööjatel on läheduses mahlakat võsa küll ja see maitseb kindlasti paremini ja kodusemalt kui minu veidrad võõramaa taimed.
Puure on meil vaja kaitseks hirmsa eluka eest nimega inimene, ma ise kaasa arvatud, sest kes tont enam kevadel mäletab, millise kivi juurde midagi istutatud sai, kevadel kipub esimene suurem niitmine alati hiljaks jääma ja põõsa- ja puuhakatised ei paista heina seest välja. Selleks otstarbeks on Lääne.Risti tehase linnupuuride nimelised lilletoed tähistamiseks parimad, sest on 140 cm kõrged ja paistavad igal juhul silma. Hind on ka odav, miinuseks mahulisus, isegi minu autosse, mis passi järgi peaks olema seitsmeistmeline ja millest on viie liigse istme eemaldamise tagajärjel minikaubik saanud, mahub neid vaid kümmekond.

Reede pärastlõunases leitsakus hakkasime killustikku vedama. Lepatriinu remontis maja läänekülje teed, pani mõned eiteakustilmunud plaadid juurde ja vedas täitekildu, see on looduslikult üks väga savine ja ligane koht, aga kuna ühendab maja töötsoonidega, on väga oluline, et siit peab olema võimalik kasvõi toasussidega läbi lipata. Plaadipanemine tuli tal väga hästi välja, aga nagu ta ka ise hiljem tunnistas, pole see kõnniteekivi paigaldamine mitte naisterahva töö, ikka räigelt raske. Mihkel on teeserva juba kraapida üritanud, sest on ilmselt kindlalt veendunud, et Lepatriinu peitis sinna mõne kobedama kondi, miks ta muidu seda nii hoolega kattis ja mattis :)

Mina vedasin majaesise tee või kuivoja peale neliteist käsikärutäit killustikku, sest seal oli killustikku liiga vähe ja kohati paistis aluskate läbi. Kus aga kate paistab, seal on meil kohe sammal, seened ja sambla sõbrad ja sugulased. Pool jäi veel teha, aga rohkemaga polnud randmed nõus. Kui kellelgi tekib küsimus, miks me käsikärudega veame, kui traktor olemas, siis paraku on tänu majaümbruse kivimürakatele meil mõnes kohas nii kitsas, et traktor ei mahu lihtsalt läbi. Kivimürakad aga on nendes kohtades viimasest jääajast saadik, nii et süüdistada pole kedagi. Lisaks on kõige raskem osa killustiku ja kruusa vedamisel mitte selle mõnekümne meetri käruga läbimine, vaid hunnikust kärusse kühveldamine.

Päeva lõpuks saabus õuele terve varandus, R saabus töölt, valge laev laeni pappkaste täis, mis muidu nende ettevõttes oleks vanapaberiks läinud. Tükiks ajaks mure murtud, kaste nüüd väga pikka aega ostma ei pea ja see on korralik kokkuhoid, sest üks pappkast maksab euro ringis.
Õhtu oli nii imeliselt soe, et pärast sauna oleks täiesti võimalik olnud terrassil olla, paraku on meile ilmunud kutsumata majanaabrid. Vapsikud on Lepatriinude toa seina sisse endale pesa ehitanud ja kui muidu on nad suhteliselt rahumeelsed, ajas pimeduse saabudes terrassisoojendaja sisse lülitamine neid ilmselgelt närvi. Esimesed külalised kannatasime välja, aga kui ümber peade hakkas juba kümmekond karvast dirižaablit põrisema, ütles närv üles ja tuli tuppa kolida.
Täna on plaanis rahulikumalt võtta. Timolt saadud 230 tulbisibulat ootab maha istutamist, aga seda saab tasakesi ja mõnuga teha. Sada sibulat 'American Dream', sada 'Ĺingerie' ja emotsiooniostuna 30 'Danceline' sibulat, millele mul veel kohta pole välja mõeldud. Paari nädala pärast peaks saabuma ka Hollandi ühistellimuse tulbid, sada 'Banja Luka' ja sada 'Óllioules'. Sest lõpuks on mulle kohale jõudnud, et suures aias peab ühte sorti palju olema, muidu läheb pilt liiga kirjuks ja närviliseks.
Kliima suhtes kulgeme endiselt sisemaaga teises ajavööndis, osa flokse alles hakkab õitsema, kobarpead avasid esimesed õied ja hortensiad hakkavad tasapisi roosakamaks minema.

Ja õhtul on muinastulede öö.