Saagu valgus!

Anno Domini 2016 6.septembril kell 17:54 pani hiiglaslik puiduhakkur käigu sisse ja kadus käänaku taha. Selle aasta suurprojekt "Saagu valgus!" sai lõpuks valmis.
Tagamaid uurides peab minema üsna kaugele, aega peale Teist Maailmasõda. Kui siis maad riigistati, kolhoosistati või midaiganes, jäeti meie perele maja ümber 1400 ruutmeetrit. Kuna aga kogu riigile ahnitsetud maa oli igasuguseks põllumajanduseks täiesti kõlbmatu, hakkas see praktiliselt juba sellest ajast saadik võssa kasvama.
Kui me 1997.aastal siin vana elamist vaikselt taastama hakkasime, oli praktiliselt igal pool võsa majani ja selle aastani olime oma jõududega puhtaks saanud ja hooldada jõudnud ehk 1,5 hektarit 3,6-st. Ümber krundi seisis aga endiselt mustav võpsik, kus õieti ühtki suurt puud ei kasvanud, sest nii tihedas padrikus ei suuda olelusvõitluses ükski puu suureks kasvada. Olid küll kümnemeetrised, aga käsivarrejämedused, lisaks hulgaliselt tormimurdu, juba kõdunenud tüvesid ja kände ja midaiganes. Tänu padrikule oli meil ka väga pime, sel aastal spetsiaalselt jälgisin, novembri algusest kuni veebruari lõpuni ei jõudnud õuele ainsatki päikesekiirt ka siis, kui päike päev läbi paistis, võsa varjas kogu valguse.
Mingeid võsalangetajaid minu sissetulek palgata ei kannatanud ja neid kordi, kui ma seda musta müüri silmitsedes soovisin, et see lihtsalt õhku haihtuks, oli kindlasti kümneid, kui mitte sadu.
Aga olge oma soovidega ettevaatlikud, sest kui ikka kogu hingest soovida, on soovidel kombeks täide minna. Oli vist aprillikuine vallaleht, kust leidsin kuulutuse, et firma ostab hea hinnaga kasvavat võsa. Mis mõttes...siiani on raha ainult peale küsitud ja mitte vähe...kõlas kangesti kahtlaselt, sest metsanduses pidi kuuldavasti palju sulindust olema, aga ma ikkagi helistasin.
Mai keskel käis töödejuhataja asju üle vaatama, minu küsimusteks olid eelkõige, kes tegemist on metsandusharidusega inimestega ja kui kõrged jäävad kännud, sain rahuldava vastuse. Kuna aga metsaalune oli tollal veel vett täis, leppisime kokku, et tulevad siis kui tulevad.
8.juulil löödi siis esimest korda kopp puusse. Just nimelt kopp, sest tänapäeval lõikab puid ekskavaator giljotiiniga. Poiss tegi korralikku tööd ja kännud jäid minimaalsed, välja arvatud need, kust vanad puud murdunud olid, suuri puid selle riistapuuga langetada ei annagi.
Nädala pärast ilmus teine traktor, kes hakkas võsa kokku vedama. Mõned koormad veeti enne aiapäeva ka välja, aga üle poole jäi veel vedelema. Esimene vaatepilt oli muidugi kaunis kohutav, igal pool vedeles mingit risu, hiiglaslikud traktorijäljed igal pool, paaris kohas olid meie pehmes mudakohas suured masinad sisse vajunud ja üksteist välja sikutanud, nii et paras sõjatander.
Vahepeal jäi asi päris seisma ja polnud kellestki kippu ega kõppu, põhjuseks mõned sündmused, mis ei puutu meisse. Esmaspäeval aga helistati, et tulevad ja krõmpsutavad viimase võsa ära ning veavad välja.Sellised masinad siis...olin ka imestunud, et hakkepuitu rekkaga veetakse, kuidas see välja saadakse, aga haagise põhjas pidi olema konveier, mis pudi elektrijaamas välja lükkab.

Vahepeal meelitasin hakkurijuhi tassi kohvi eest väikest haltuurat tegema, paar kivi oli vaja teise kohta tõsta...poiss küsis esialgu lähimaid rändrahne silmitsedes, et kui suur kivi, aga kui selgus, et tegemist vaid paarisajakilose paelahmakaga, oli see minutite küsimus. Ja siis tegime koos kännukunsti, mina näitasin kuhu ja mida ja tema pani oma raudkäpaga paika, tulemuseks täitsa minu maitse järgi toorik, mida edasi arendada.

Aias ilmusid välja imekaunid nelja meetri kõrgused kivised nõlvad, mille kõrgusest mul aimugi ei olnud. Krundile tekkis mõnesse kohta õhtupäikest, mida meil varem iialgi ei olnud. Üldine valgusrežiim väga palju ei muutunud, sest kõik suured lehtpuud jäid alles, aga talvel peaks valgust küll rohkem olema. Ja mis imeilus roheline pinnakattetaim, naat, ikka naat.

 Sellel pildil on hästi näha, kuhumaani me enne niita saime ja kust võpsik algas, helerohelise ala piir. Võsa on maha võetud krundi piirini, naaber tahtis teiselt poolt vastu tulla, aga vahepeal oli kahjuks liiga pehme. Siiski hakkas valgus läbi paistma.

Küsimusele, mida ma vabastatud alaga teen, mul paraku vastust ei ole, tuleks juurida ja tasandada, et seal üldse midagi teha saaks, paraku on meie hooldusvõime ammendatud ja ilmselt on kümne-viieteistkümne aasta pärast võsalõikajatel jälle siiakanti asja...aga vähemalt praegu on valgust ja õhku ja ma olen tulemuse üle väga rõõmus.