Abiks algajale samblakasvatajale

Sammal on ilus, sammal on mõnus. Klanitud ja mürgitatud euromurule eelmistan ma iga kell mõnusat samblavaipa, mida meil on sadu ruutmeetreid. Seal on nii mõnus paljajalu olla ja lisaks vajab samblamaastik palju vähem ja harvem niitmist. Niita tuleb muidugi ikka, sest naat, võilill ja muud visa hingega tegelased tulevad läbi. Ikkagi on ilus.
Aga kõik ilusad asjad võivad muutuda tülikaks, kui neid liiga palju saab. Mul tuleb alati pisut creepy tunne peale, kui ma jälle kuskilt loen õpetust, kuidas kivide peale sammalt kasvatada...meie metsaaias sammaldub kõik iseenesest, eriti tänavusel niiskel suvel, mitte ainult nähtavalt vaid ka  lausa kuuldavalt. Kivid

Puud

Maja vundament

Kõik oleks väga tore, kui see sammal nii pagana seltskondlik ei oleks. Alguseks on kõik hästi, mõnus armas samblakiht. Aga juba suve teisel poolel või hiljemalt järgmisel aastal on samblasse sisse kolinud kodanikud Võilill, Teeleht, Orashein ja muud tegelased, keda ma kõiki ei tunnegi. Viimaselt pildilt on hästi näha, kuidas sammaldunud praod kõikvõimalikku kräppi täis kasvavad ja oikuiraske on seda sealt kätte saada. Meil on maja ja kuuri vahel ca 50m2 plaaditud ala, mis ideaaltingimustes võiks välja näha selline või natuke veel parem,

Paraku hakkas ta selline välja nägema peale nelja kärutäie sambla allüürnike eemaldamist ja komposti vedamist ja kõike ma kätte ei saanudki. Ilm sobis selleks tööks ideaalselt, peale mitmepäevast vihma tulid umbrohud kenasti enamjaolt juurtega välja. Puhas käsitöö ja kiskumine, on küll olemas mingid kivivahe eemaldajad, aga minu meelest pole neist eriti abi, sest need lõhuvad võililled ja orasheina lihtsalt ära, mitte ei juuri välja. Õhtuks olid sõrmed ja randmed korralikult valusad. 

Mõnel kuival suvel jääbki see töö tegemata, sest kuivaga istub sammal koos oma sõpradega kivivahedes nii kõvasti kinni nagu kitt ja pealseid võib katkuma jäädagi. 

Samamoodi tuleb tagaaia suurtelt kividelt aegajalt sammal lihtsalt pealt ära koorida, sest muidu pole paari aasta pärast enam tegemist kivi, vaid künkaga, mille otsas kasvavad algul seemnetega külvajad ja varsti kolib ka naat sisse. Seda pole õnneks igal aastal vaja teha, teen siis, kui kivi juba näha ei ole. 

Tänasel imeilusal Taasiseseisvumispäeval on ka imekaunis ilm, juba kell üheks hommikul oli terrassil puuvillases kleidikeses kohvi juua palav ja pärast paari tellimuse kokkupanemist ootab ees aiapidaja lemmiktöö istutamine. Puud ja põõsad ning Milda käest saadud tarda tulbid, mille olemasolu olin ma vahepeal otse loomulikult ära unustanud :)

Ilusast ilmast tunnevad rõõmu ka karvased, hommikul oli eriti vahva vaatepilt, kuidas õues öö veetnud Aalu tuppa saabudes kahe hiidkoeraga tervitas, peaga vastu kahte suurt koonu puksis, kõva nurr ühelt poolt ja kahe saba lehvimine teiselt poolt...ütle veel, et kassid ja koerad ühist keelt ei leia. Pilti sellest kahjuks ei saanud, sest nagu tavaliselt, pole headel momentidel ühtki pildimasinat käepärast.