31. juuli 2016

Nipet ja näpet

Terve nädala ei liigutanud aias sõna otseses mõttes mitte lillegi. Veel vähem umbrohtu. Kuigi ajakiri Maakodu käis reedel aiast lugu tegemas ja pildistamas, ei lasknud ma ennast sellestki segada. Minu aiafilosoofia lihtsalt ongi selline, et aed on mõnusate elamuste saamise koht ja seal ei pea vahetpidamata tööd lõhkuma või millegagi võitlema. Teeme siis, kui selleks on aega, tahtmist ja meeleolu ja kui midagi jääbki tegemata, siis lihtsalt jääb. Kui see kedagi segab, siis on see tema probleem, mitte minu oma.
Ropp väsimus oli ka muidugi peal, alles täna hommikul peale eilset kolm korda saunalaval higistamist ja ligi kümmet tundi unenägudeta und oli lõpuks ometi tunne, et olen välja puhanud. Ilm aga käskis edasi logeleda, sest kuni pärastlõunani sadas vihma ja paukus äikest.
Ahjahh, eile õhtul enne saunakütmist käisime veel Leetse rannas Rohenäpu perega piknikku pidamas, kohvikann ja toodud kook kaasa ja lainete laksumise saatel üks mõnus minipiknik. Minu fotokas jäi koju, aga Rohenäpul kindlasti mõni pilt on.
Kui täna vihm järele jäi, jõudsid Rohenäpud ka meie aeda, tore oli.
Midagi on ikka ka valmis saanud, kuigi mitte täielikult. Esimene asi sai kasutuskõlblikuks juba tegelikult enne Avatud Talude päeva. Koristasime seda triibulist maja seestpoolt juba pikemat aega, aga lõpuspurt toimus eelmisel nädalal. Algul arvasin, et ei hakka uksi lahti tegema, seinad alles värvimata, kardinad puudu ja pooled eksponaadid ka kuskil, aga Lepatriinu leidis, et teeme ikka korda ja esimest korda avas uksed möödunud pühapäeval
Kuigi jah, kaugeltki mitte veel valmis. Aga selle masinaga pidas mu vanavanaema kahe sõja vahelisel ajal talviti üleval talu ja kasvatas üles viis last ja see masin vajab küll vähe häälestamist ja õlitamist, aga on täiesti töökorras, tagaplaanil on pisut näha ka vanaisa mannekeeni
Selline nukumööbel oli meie lapsepõlves
ja küllap paljud mäletavad sellist raadiot
Mõni asi aga kukub iseenesest õigele kohale. Oli üks selline jala peal kuivanud saar, igavesti pikk ja mitte eriti jäme nagu siinkandi puud tavaliselt, palusin selle kopajuhil välja tõmmata ja esialgu sinnapaika jätte, sest mahavõtmine on alati suurim probleem, tükeldamisega ja ahjutoimetamisega saab veel hakkama. Vedeles see puu siis nädalakest paar ja õhtuti aias ringi jalutades avastasin, et selle peal on väga mõnus istuda, lisaks paistab sinna õhtupäike. Täna panidki Lepatriinud oma uue peene mootorsae käima, eemaldasid üleliigsed oksad ja sikutasid ka puu teise otsa ühe kivi otsa (kännuots juba oli teise kivi peal) ja valmis ongi istumiskoht kasvõi kümnele inimesele. Oksad veel koristamata, sest neid saab küttepuid tükeldada, aga täna polnud selleks tuju.
Pingi ühe otsa all on kääbikuurg
Puud sahisevad tuules, rohutirtsud siristavad ja puhkema hakkavad esimesed puishortensiad. Annabelle on alles rohekas
Hayes Stardust on istutatud alles eelmisel aastal, aga juba hakkab oma täidisõielist ilu näitama. Pink Percussioni roosad õisikud ümberringi on hoopis väiksemad.
Invincibelle Spirit ehk Pink Annabelle aga moodustab sel aastal pea inimpeasuuruseid õisikuid, kuigi väetist pole saanud grammigi ja ega mulda ka selle koha peal väga palju ei ole.
Pikemat puhkust kui paar päeva sel aastal pole olnud ega ole ka tulemas, seetõttu tulebki iga puhkusepäeva erilise mõnuga nautida. Aalu näitab ette, kuidas
Homme algab august ja ilmateade näitab lähinädalaks pea igal päeval hoovihma. Mis on hea, sest platsikastmise asemel saab ehk igal õhtul midagi maha istutada. Palju neid asju pole, mis järge ootavad, mõned puud ja pojengid. Aga pojengidele on vaja hiigelsuuri auke, sest nad on praegu 12l pottides ja puud tuleks ka õigele kohale istutada, sest kipuvad juba suureks kasvama...selleks oleks jälle tugesid vaja, milleks tuleks Ristile sõita - no eks näis.

6 kommentaari:

  1. Lahe muuseum :) Oleks endal kasside olemise oskust vaid rohkem :D Aga hortensiad tunduvad sel aastal eriti ilusad olema, isegi minu vähesed :)

    VastaKustuta
  2. Lahe muuseum jah! Minu vanaema pere sõjaaegne toitja, jalaga Singer, on ka siiani täiesti elus ja töökorras. Neil oli veel sõja ajal Rakvere keldrikorteris tulekahju ja see oli esimene ja ainus asi, mis vanaema oma õblukestel õlgadel põlevast toast välja tassis.

    VastaKustuta
  3. Tänud Sulle Leetse ranna soovituse eest! Minipiknik oli küll tõepoolest mini, kuid siiski armas.
    Su aed on ikka väga kõvasti kasvanud ja arenenud kui võrrelda ajaga, mil seal Aalujate kokkutulek oli. Väga hubane aed. Nüüd, kui kaugemates aiapiirkondades on ka võsa raadatud, on hea ülevaade kogu alale. Müstiline ja hea energiaga paik. Su esivanemad on oma kodu valikul taibukad olnud.
    Muuseumi esimesed sammudki on juba kõnekad. Edasi saab veel ainult paremaks minna! Jõudu ja jaksu teile!
    Ja tänud veelkord heade juhatuste ning mõnusate kohtumise eest!

    VastaKustuta
  4. Meie teeme ka täna nii nagu Aalu :) päev otsa

    VastaKustuta
  5. Väga tore, et saite sellise muuseumi teha, ju neid eksponaate ka ajaga lisandub.
    Tulebki vist päevad läbi magada, vihm veel otsa ei saa :(

    VastaKustuta
  6. Täpselt nii mõtlen mina ka, et kui tuleb tahtmine siis teen aias tööd ja kui ei ole ikka seda tahtmist, siis teised mind selleks küll aeda ei aja, et nende jaoks seal kitkuda.

    VastaKustuta