Avatud talude päev

Ei oskagi kuskilt otsast alustada. Väsimus ja pingelangus nii suured, et täna poleks tahtnud kätt ega jalga liigutada. Paraku tuli hommikul kella kümneks kolmekümne kilomeetri kaugusele koosolekule jõuda. Koosolek õnnelikult üle elatud ja kolleegidega lõunal käidud, rohkem ma täna umbses kontoris istuda ei tahtnud ja teised said sellest suurepäraselt ka aru. Nüüd vedelen kodus varjulisel terrassil ja väga mõnus on.
Inimestel on tekkinud veider arusaam, et riik maksab avatud taludele selle päeva eest. Ei maksa sentigi, aga teeb rohkelt ja korralikku reklaami, talu saab sildid, õhupallid, rinnamärgid ja sel aastal ka piiramislindi. Mille ma sel aastal kuskile kapitaalselt ära panin ja pole siiani üles leidnud. Õnneks oli endal varuks punavalgetriibulist hoiatuslinti, sest igale poole siiski külalisi lubada ei saa, näiteks on vana kelder varisemisohtlik.
Valmistunud olime paremini kui eelmisel aastal. Naabrimehed olid puhtaks niitnud maanteeäärse riigimaa, kus eelmisel aastal seisid teeremondimasinad ja ilma selleta poleks autod ka kuidagi mahtunud,

Lääne-Harju Koostöökogu aitas suure Loode-Eesti telgiga, mis loengute pidamiseks

ja meie enda 3x3 telk läks papagoide ja kakaduude näituse varjualuseks pojengiala läheduses, linde tuli uudistama nii väikeseid kui suuri. Ei, me ise pole toalinde pidama hakanud :), sellega tegeleb üks meie küla proua.

Naabrimehed panid üles ka uhke vanatehnikanäituse, mis olevat samuti väga rahvarohke olnud, aga kuhu ma ise paraku uudistama-pildistama ei jõudnudki, sest muud tegemist oli liiga palju. Pilte tegi peamiselt Ahti, kes uue fotoka õnneliku omanikuna suutis kahe päevaga pildistada 950 pilti, mida ma kõiki veel läbigi pole jõudnud vaadata.
R sai mitmel korral käima tõmmata kohaliku omaalgatuse programmi abiga soetatud uhke oksapurustaja ja kaigastest hulga sodi toota.
Mõlemad aiaekskursioonid, nii hommikune kui pealelõunane, olid väga rahvarohked, pildil vaid murdosa rahvast

Kuigi ametlikult oli Maaeluministeeriumi poolt nähtud päeva lõpuks kell 17.00, alustasime meie kell viis alles Padise Rahva Teatri etendusega "Pärijad", mis hoolimata pea saja aasta vanusest Oskar Lutsu tekstist rahva nii mõnelgi korral mõnusalt muhelema ajas .

Ilm oli ilus ja meeleolu mõnus. Registreerimislehtede järgi käis meil 562 inimest, tegelikkuses ilmselt rohkem, sest kõik registreerimislauda kahtlemata ei märganud. Taimemüüki oli ka pisut rohkem kui eelmisel aastal, kohvik söödi tühjaks ja kõigil tundus tore olevat. Ainsaks tõrvatilgaks meepotis jäi, et seekord sai siis proovitud, et kui kaugele siis meie inimene arenenud on - Lääne-Euroopas toetatakse selliseid aedu palju vabatahtlike annetustega (ainuüksi meie aia niitmisel kulub bensiinile hooaja jooksul mitusada eurot ja seetõttu saigi mittetulundusühing moodustatud) ja panime seekord meiegi kolm karpi üles, rohkem küll huvi pärast. Päeva lõpuks oli ühes karbis kaks eurot, teine oli tühi ja kolmas varastati lihtsalt ära. Küll võis sel vargal alles pikk nägu pähe tulla, kui ta sellelt natuke katkiselt plekk-karbilt kinnitusteipi maha koorides avastas, et karbis ei kõlise mitte eurod, vaid minu enda poolt hommikul sinna pandud kümne aasta tagusest Ukraina töölähetusest jäänud kopinokid, mitte väärtus nüüdseks arvatavasti allla nulli...aga vastik maitse jäi sellest vargusest ikka suhu ja teadmine, et kõik uksed-aknad tuleKb sel päeval korralikult kinni hoida, kinnistus veelgi.
Kui kõik külalised läinud ja Lepatriinudki linna lennanud, hakkasime meie, kui Kaarnalille tsiteerida, jooma ja laaberdama :) ja kui naabrid kuulsid, et meil on lõbus, tulid nemad ka appi. Tegelikkuses mängisid Kaaren ja värske magister pilli ja laulsid, mina jorisesin niisama kaasa, naabrimees aitas ka muusikaga ja noh, natuke lahjat õlut ja siidrit kuulus ka asja juurde. Lõpetasime normaalsel kellaajal, sest kõik olid surmväsinud ja esmaspäeval oli enamusel vaja tööle minna.
Lõpetuseks - meie teist korda toimunud Avatud Talude päev on hea näide sellest, kuidas peaaegu ilma rahata on võimalik korraldada suur ja mõnus üritus ja mitte viriseda, et küll teeks, saaks ja oleks, kui vaid seda raha oleks...päris kuludeta küll ei saanud, oma raha eest sai trükitud aeda tutvustavad voldikud ja maanteeäärne kahe ruutmeetri suurune plakat, aga kuna voldikuid ja plakateid kujundan ma ise ja trükitöö tegid sõbrad soodushinnaga, polnud kulu kuigi suur ja plakat, millele Lepatriinu kiirelt uhke aluse ehitas, on korduvkasutatav.  Ja muidugi poleks mitte midagi ära teinud ilma appi tulnud vabatahtlike, oma pereliikmete, sõprade ja naabriteta.