Leitsakuline laupäev, vesine ja külm pühapäev

Laupäeval oli isegi mereäärses jaheruumis tõeline suvi. 28 kraadi varjus, kuna õhk liikus, siis sai täitsa mõnuga aias tegutseda, kuigi vahepeal tuli varjulisel terrassil lõõtsutamas ja higi pühkimas käia. Päris mitu peenart sai umbrohuvabaks, mina möllasin pikas püsikupeenras ja Lepatriinu fokäänis roosipõõsaid. Lepatriinuisand müttas murutraktoriga ja hiljem võttis ette tõelise Heraklese vägitöö ehk naadimere trimmerdamise, mis sellise leitsakuga oli kindlasti päris raske.
Rohimisest siiber (rohitud ei saa meil ilmselt kunagi), läksin omaenda müügiplatsile ostlema, sest õhtuks ja pühapäevaks lubas vihma, seega oli parim aeg istutamiseks. Pikas peenras oli suuri auke ja mitmesuguseid täitetaimi sai kokku istutatud kaks kärutäit. Mitte midagi väga erilist, nende eriliste püsikute peale, mis meil pidama ei jää, olen ma varasematel aastatel terve varanduse kulutanud ja aitab. Pole vaja taimi, kelle nimigi mulle meelde ei jää, näiteks kes see olla võiks...

 Harvendada jõuab alati, aga suuri tühje mullalaike ei kannata ma silma otsaski. Seda pikka kogupikkusega umbes 20 meetrit ja laiusega üle kahe meetri olen vaikselt teha nokkinud juba paar aastat ja siin on ka taimi, mis ilmselt mujale kolivad.

Mõned lähivaated ka. Kenasti talvitunud kämmalvaher, veel talvitumata trompetipuu ja padjand tiibeti priimulaid, kes ilmselt kohalikega pattu tegema kipuvad, sest algselt olid kõik kollased, nüüd lööb mõnes õies oranži sisse.

 Baptiisiad on mu suured lemmikud, aga väga aeglased kohanejad, istutasin ringi kolm aastat tagasi ja alles nüüd hakaks uuesti õitsema. Paar sordititte on ka, aga nende õitsemist annab veel oodata.

 Varemerohu värvilised sordid on mul peaaegu üle pea.

 Viivi Lepiku käest saadud lühterpriimulad, ma pole eriline priimulafänn, aga need on lahedad ja paljunevad ka hästi, paari aasta pärast saab juba korraliku laigu.

 Tagaplaanil õitseb Deialt saadud amorfa, sai ümber istutatud kunagi juulikuus 30-kraadise temperatuuriga ja algul andis pool põõsast otsad, nüüd kenasti taastunud. Ees on isegi üks delfiinium suutnud ellu jääda, tavaliselt panevad teod need juba kevadel pintslisse.

 Selle äiatari värv paneb kõiki miskipärast ahhetama , minu jaoks on ta lihtsalt imelikku värvi umbrohi, lamandub pealekauba. Aga las esialgu olla.

Järjest suuremat tähtsust hakkavad minu jaoks omandama vorm ja lehtede värv. Mulle pole vaja tuhandet erinevat liblet, vaid seda, et pilk puhkaks peal ka kaugelt vaadates. Sellised arengud siis.
Tänane päev oli meil lihtsalt vesine, külm ja niiske ja oligi hea, ka majas sees on vaja vahel toimetada. Lõuna-Eestit olla räsinud tõsine torm, mis murdis puid ja ujutas üle tänavaid ja kaubanduskeskusi. Loodan, et sealsete sõpradega on kõik hästi.
Ja taimekollektsionäärid on ikka kõigis riikides ühtviisi hullud :). Mul on eestikeelne veebipood, eks...ja jube eelmisest aastast olen ma pakke, peamiselt pojenge, saatnud Lätti, Leetu, Ungarisse, Hollandisse, Soome, Tšehhi ja paar tundi tagasi laekus tellimus Hispaaniast, Madridist. Vahva tegelikult.