2. juuli 2016

Moonivärk ja muu umbrohi

Suvikud pole minu teema, amplid kipuvad mul ununema ja läbi kuivama ja kuna pikeerimine on minu jaoks õuduste tipp, siis ette kasvatada ei taha ma ise suurt midagi. Sel kevadel kaste koristades küll leidsin mingid saialille, peiulille ja kressipakid, midagi tuli isegi välja, aga see pole praegu jutuks. Iseseisvat elu elavad aias rebasheinad, mis sai kunagi ise külvatud Inglismaalt toodud seemnest ja tontteabkustsaabunud moonid, mida ma ise küll ostnud ei ole. Aga eks ostutaimedega tuleb ka vahel mullas igasugust seemnenasvärki kaasa. Rebasheinad ja suvemoonid (ma ei tea isegi õiget liiginime) on ka ainukesed, kes suudavad meie kohati viiesentimeetrises mullakihis end külvata ja õitsema hakata, nii et neil ma kohati lasen olla.
Moone olen varasematel aastatel kohati välja kiskunud, sest tundus, et nad teevad siilikübaratele liiga, aga sel aastal pole eriti aega olnud ja paistab, et siilikad saavad hakkama. Ning palju moone on päris ilus.


ja kui palju erinevaid õisi neil veel on. Miinuseks muidugi lühike õitsemisaeg.



Müügiplatsi koristamisega jõudsin eile peaaegu lõpule. Õhtul üritasin veel pikka peenart rohida, ainuke koht, kuhu meil pisut õhtupäikest paistab, aga ka seal ei lasknud sääsed elada. Paar-kolm kannatab veel välja, aga kui korraga puretakse paarikümnest kohast, sealhulgas silmalaud, kõrvatagused ja muud õrnad kohad, kuhu nagunii sääsetõrjet panna ei tohi, siis minu kannatus ütles üles. Meil ikka ei saa nende vereimejate tõttu õhtuti üldse väljas olla mujal kui terrassil, kus töötab Thermacelli sääsepeletaja. Ja kui mõni mõtleb, et nää, jälle viriseb, siis meie külast on päris mitu peret minema kolinud just nimelt sääsepõrgu tõttu. Pakri paene poolsaar on seisva veega lompe täis, kus neil elajatel hea paljuneda ja õhtuti õhk ikka mustab nagu Siberi taigas.
Umbrohuteemadel veel, kirju naadi ostsin kunagi kogemata Siguldast. On püsinud kasvuhooneäärses kastis väga viisakalt paigal, laieneb minu jaoks liigagi aeglaselt, õitseda pole isegi mitte üritanud. Varjulises kohas imeilus.

Põhiliigi meri ehk minu "valge peenar", seda on seal ikka mitusada ruutmeetrit ja ma loodan, et R leiab trimmerdamiseks mahti enne, kui seemneid lendama hakkab


9 kommentaari:

  1. Vastused
    1. Algul hirmutati, et kui peenrasse panna, paneb putku. Minu meelest on ta aga väga aeglane laieneja, mulle meeldiks, et ta kiiremini edeneks, ma paneksin teda nii mõnessegi kohta veel. Aga seal kasvuhoone külje all peaaegu täisvarjus on imeilus.

      Kustuta
  2. Moonid on jah ilusad. Sul need moodidega piltidel on ka mõnus värvikombinatsioon. Sääsed on jah igavesed segajad. Meil ka, õhtul kui on jahedam, toimetaks aias, aga siis on sääsed ja kihulased kohal.

    VastaKustuta
  3. Moonid on võrratud, ikka mõtlen, et külvaks mingi miksipaki suvaliselt peenardesse aga ikka jääb külvamata. Sääski on sel aastal vist igal pool hullusti, igatahes mõnusaid õhtuid ei eksisteeri. Ja no miks ei võiks naat käituda viisaka taime kombel, sest ilus on see tõesti.

    VastaKustuta
  4. Näh, mina külvasin sel aastal mitu pakki moone, mõnel aga neid lihtsalt on, iseenesest. :) Mulle õudselt meeldib ka pilt arvukatest läbiõitsenud moonidest, kuprad püsti.

    VastaKustuta
  5. Olen näinud parki, kus umbes suur osa pinnast oli korralikult niidetud, kuid puude-põõsaste alused kirju naadiga asustatud. Päris kena suurel pinnal. Saiamoonide erksad õied on ka päris omal kohal enne kui roosid järje tõsiselt üle võtavad.

    VastaKustuta
  6. Nii toredad isekülvajad Sul. Oskasid end nii kenasti tee äärde rivvi seada.

    VastaKustuta
  7. Just.
    Kui koledaks lähevad, rohid ära, uuel aastal jälle uued.

    VastaKustuta