Üka loll oli Schetelgist tellinud veel viissada noortaime ja selle ära unustanud. Potistan ainult osa, aga seegi võtab palju aega. 2/3 läheb peenrasse, sest niikuinii müüb neid asju 2-3 tükki aastas ja siiski on ostjad soomlased. Potis aga enamik talvituda ei taha. Kõreliiliad on parim näide, peenrasse istutatud tunnevad end suurepäraselt, müügiplatsil talvitunud potid viskasin täna viimseni tühjaks, mitte ühtegi ei jäänud ellu.
Sellest rääkimata, et möödunud aastal sisse ostetud vesiroosist Burgundy Princess hinnaga üle 20 euro taim ei osutunud mitte ükski sordiehtsaks ja tagasi ei võta nad iial mitte midagi. Kogu kahjum jääb väiketegija kraesse. Ja see ei kehti aiinult nende kohta, mitte ükski Euroopa hulgimüüja ei võta enam endale sordiehtsuse vastutust. Tekib küsimus, mille eest nad üldse raha küsivad. Endale jääb hunnik mõttetut ja vähetasuvat tööd, potistad, sildistad, kasvatad...järgmisel aastal viskad välja, kraabid sildid maha ja pesed potid puhtaks, need vähemalt ei lähe kaotsi.
Noortaimedega on lihtsam, saad vähemalt aru, kas oled õige asja saanud, vähemalt kirjuleheliste puhul...aga kui sajases kassetis on kolmandik noortaimi surnud, saadad tarnijale pildi ja sulle isegi ei vastata, ajab karva turri küll. Lisatud järgmisel päeval...vastasid, pakkusid 7% allahindlust, naerukoht vist.
Pole ainult minu probleem, sama kurdavad teisedki...
Pole siis ime, kui lõpuks tunned,et ei taha ühtki kuradima püsikut enam isegi mitte eemalt näha.
Meeleolu parandamiseks istutasin seinaäärset lagedamaks, jäänud on veel roosid ja pojengid. Enne lõpetan potistamise ära ja siis tuleb sellele tööle minna, mille eest elamisraha saab ja siis millalgi ehk on aega...
Uni ja puhkamine aitavad. Aias ringi vaadata täna aega polnud, potistamine ja olmeprobleemid, otsalõppenud gaas ja trimmerite-niidukite bensiin koostöös tühja külmkapiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar