Kaktusteplatoo väikese vulkaaniga

Mõni asi saab alguse peaaegu mitte millestki, Pildifaile vaadates selgus, et see oli 10.märtsil, kui meil oli hädasti vaja oksi ja muud aiasodi põletada, väljas aga oli nii tugev tuul, et tahtis kõrvadki peast sikutada ja lõkke tegemine ei tulnud kõne allagi. Tuli meelde, et vanast ajast vedelevad võsa all mingid kunagi vihmaveekogumiseks tarvitusel olnud katkised metalltünnid. R veeretas ühe võsast välja ja pani püsti.

Tünnist paremale jäi üks äärmiselt kole killustiku- ja paehunnik, mis mingil mõistmatul põhjusel oli vist juba kümme aastat tagasi vedelema jäänud ja nüüdseks kenasti nõgese, naadi- ja põdrakanepijuurikatega läbi kasvanud. R kangutas hunnikust paar kivi ja pani tünnile toeks, sest tuul tahtis tünni koos tulega endiselt heinamaasse veeretada.
Käis R ümber tünni ja põletas oksi, ning idee tema peas muudkui arenes. Et kive oleks vaja veel juurde panna ja midagi ilusamat teha. Ikkagi otse sissesõidutee ääres.
6.aprillil nägi koht sissesõiduteelt vaadates välja selline, keskel on täha, et tünni ümber on miskine müür tekkinud.

Nokkis R ja rassis, kive tassis, lammutas vana varisemisohtlikku kartulikeldrit, sättis ja askeldas. Vahepeal tõi Läänemaalt uue tünni, sest vana oli uue ja suure idee jaoks liiga õhtul.
Mina omakorda jõllitasin muudkui seda koledat killustikuhunnikut ja lõpuks ikkagi otsustasin mürgi peale tõmmata, sest kuigi ma muidu mürgitamist eriti ei poolda, oli selge, et seekord sealt kokkuvajunud kivikraami seest ma muidu naati ja nõgest kätte ei saa.
No ja siis tuli see Kakteengarteni ühistellimus ja ega ma ennastki ilma saanud jätta, aiast vajasid ka neli kaktust parema drenaaziga kasvukohta.
Nende pikkade pühade ajal otsustasin kaktused viimaks ometi kasvuhoonekuurordistt välja kolida ja neile tegelikku elu tutvustada. R sattus ka õhinasse ja ladus kahe päevaga valmis kõik veel seni puuduolnud müürid. Lepatriinu loopis kivivalliks kõik laialivedelenud paetükid ja 23,juuni õhtuks oli pilt selline.
Vaade sissesõidutee poolt:

Eestvaade vulkaaniga vasakul. Vulkaani nime sai see tünn kohe, kui müür ümber sai, sest meenutab suitsedes tõesti miniatuurset vulkaani ja kuna asub veel künkal, on ka kaugele näha. Esimene müür saab katteks veel lihvitud paekivid, kui R vana rehetoa põranda 30 cm mulla alt üles leiab, ots on tal igatahes juba käes.

Lähivaade äsjaistutatud elanikkonnale

Siin mul need kasutamata ruutmeetrid ongi, kuhu võiks igasuguseid kributaimi hamsterdada, kahjuks ei tea ma nendest kribudest eriti midagi ja isegi ei oska midagi tahta. Mägisibulate jaoks on kallakut vist siiski vähevõitu, mingi 5-10 kraadi. Kordasaanud ala suurus on umbes 4x6 meetrit, sellest üle poole on veel täiesti taimevaba. 

 Tagaküljel on kallakut  enam kui küll, aga see on kahjuks põhja poole, ilmselt kasvab sinna sammal, esimesed tutid on juba näha. Liivahunnik leiab ühel päeval oma loomuliku lõpu, seda kuskile ümber tassida küll ei viitsi.

 Ahjaa, kui keegi suudaks ära määrata pildil oleva kuuse, oleksin väga tänulik, leidsin selle M poolt krundinurka maasse kaevatud pottide hulgast nagu elupuudki ja päästsin ära, aga ühtki silti küljes ei ole.

Panemata on muidugi veel kiviklibu jms, aga see et kaktusteplatood saabus avama vallavanem hommikul Valgas presidendi poolt süüdatud võidutulega, oli küll juhuste tipp. Pidulikust sündmusest on pildid perearhiivi jaoks, blogilugejad saavad vaadata ainult võidutulest süttinud suitsevat vulkaani, mille juures me suusaülikondades eile jaanituld valvasime.

Pühadeks sai lõpuks puhtaks rohitud ka vapiloom, silikooniga kaetud grilltangidest oli kõvasti abi. Naadijuurikaid nendega muidugi kätte ei saa, aga ega millegi muuga sealt alt ka mitte. Ehk pidev katkumine ikka pikapeale aitab.

Platoo ja vulkaani eest aga palun kauakestvad kiiduavaldused esitada Lepatriinuisanda ehk R aadressil, tema algne müüriidee, millele mina midagi alpiaialailaadset otsa aretasin, ja tema teostus, me Lepatriinuga natuke aitasime.