Linnametsas kribujahil

Kiviktaimlatest ja alpitaimedest ei tea ma üleüldse mitte midagi ja olin üsnagi veendunud, et kivitaimlat ma aeda kunagi ei tee. Kui päris aus olla, siis mulle on elus meeldinud ainult kaks kiviktaimlat ja mõlema rajamisel on päris kindlasti kraana abi vaja läinud. Hiigelkive on mul muidugi lademes, aga kraanat ma siia siiski ei taha ja nii ma polegi asja vastu vähimatki huvi ilmutanud. Kuni see mitteliigutatav kokkuvajunud killustikuhunnik ette jäi ja kaktusteplatoo sündis.
Mägisibulad mulle tegelikult meeldivad, aga meie tänkja sinisavimulla, kontrollimatult levivate kõrreliste ja muude roomajate tõttu sain neid seni kasvatada ainult kergkruusa uputatud aiavaasides ja sinnagi suutis võilill end sisse külvata.

Kaktustele oli seltsi vaja, pool platood tühi. Mõtlesin Haide aeda minna, aga muud asjad tulid vahele ja vahepeal jõudis Tii hõigata, et astugu ma enne kuskile mujale minema hakkan, astugu tema juurest läbi. Mina vaatasin oma täiskuhjatud kalendrit ja leidsin, et kuskil 16.juulil on mul Tallinnas tund-poolteist vaba aega. Mitte et mu aeg nii hullult planeeritud oleks, aga linnas käin ma nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, seega katsun kõik käimised ühte päeva planeerida. Kuidagi aga olime teineteisest valesti aru saanud, igatahes hakkas mu eilne tööpäev linnas just lõppema, kui Tii helistas ja ütles, et ta hakkab nüüd koju jõudma. Odott, ma pidin ju kahe nädala pärast tulema...aga siis mõtlesin, et Füüsik on kodus ja koerad hoolitsetud, külmkapi leiab poiss ise üles ja näljasurma suremiseks on ta liiga iseseisev, nii ma autonina Laagrist hoopis linna poole pöörasingi.
Tee joodud, läksime väljakaevamistele, mina kleidis ja roosades sätendavates kontsakingades. Kribude maailm osutus ootamatult põnevaks. Kivirikud, kukeharjad, mägisibulad, liivateed. Tii aina kaevas ja kaevas, midagi silmnähtavalt kuskilt vähemaks ei jäänud, aga tulemus sai selline:

Hiiglaslik pagasiruumikast on üks tänapäeva taluperenaise hädavajalikumaid aksessuaare, ma isegi ei mäleta, kust ma selle kunagi ostsin, aga suvel on ta mul tihtilugu kaasas, kui just koeri pole vedada vaja. Eelmisel päeval sai sellega vanu värvipurke jäätmejaama veetud, hommikul sõitsid selles klientide pojengid ja nõiapuud ja näe, õhtul läks jälle asja ette.
Oleks tahtnud kauemgi olla, aga roosades kingakestes varbad hakkasid külmetama ja südametunnistus piinama, et kodusele tee-ehitajale peaks ikka mingi lihaportsu ahju pistma, kust ta muidu selle kivideveeretamise jõu võtab, pooleli on ühe mudase jalgraja muutmine teeks. "Kivikesed", mis pilla-palla on, ongi meie kodune muld ja vahel ma imestan isegi, et midagi meil ka kasvab või et kuskile üldse mingi istutusaugu sisse saab...poleks mul üht suurepärast naabrimeest, kes igal aastal mulle ühe soodsa mullakoorma sokutab, poleks mul vist ainsatki püsikut, sest mulda meil lihtsalt ei ole.

Õhtusöök sai valmis kell kolmveerand kümme, aga Füüsiku peamiselt öist eluviisi arvestades polnud see ilmselt midagi iseäralikku. Mina ärkasin aga hommikul miskipärast kohutava peavaluga, ilmselt möödunud päevade stressi tagajärg, pea valutas juba õhtul kergelt, kusjuures minu puhul on peavalu ikka väga harva esinev nähtus. Õnneks läks see tegutsedes tablettideta üle, saabus kaks autotäit kliente Raplamaalt, siis tuli päästa, mis päästa annab Scheteligi poolsurnud lavendlite kassetist, vahepeal jälle süüa teha ja kooki küpsetada (puhas haltuura Juubeli tordipulbrist ja kodusest rabarberist, aga läks alla küll), platool paistab kogu pärastlõunase aja täispäike ja istutada poleks nagunii saanud ja kribunduseni jõudsin alles kell kaheksa õhtul. Otse loomulikult siis, kui ma olin voolikud üle tee pikendanud, oli naabrimehel vaja koju sõita ;) ja ma pidin nad jälle kokku tõmbama... Lõpetasin pool kümme, olles vahepeal korduvalt kahetsenud, et kodus korralikke suuri pintsette pole. Huvitav, kus neid müüakse, neid oleks ka kaktuste rohimisel hädasti vaja, aga kodus on ainult need, millega kulmukarvu nokkida, need rohimiseks ei kõlba.Mõned taimenimed jäid meelde, aga enamuse suhtes hakkan ilmselt varsti Tii poole appikarjeid saatma, et kes see ja too on. Õnneks on Tii üks ütlemata abivalmis inime :)