Vihmast päikesesse

Neljapäeval saime ka meie lõpuks oma vihmavalingud kätte ja kui juba, siis täie põhjalikkusega. Pigem ikka kosest kui oavarrest. Muidugi tuli kallur 15 tonni freesasfaldiga kõige suuremate valingute alguses, õnneks oli veel nii vähe sadanud, et suuremate aukude kohad olid veel näha. Pudistas oma koorma viisakalt laiali, aga kaks suuremat hunnikut jäi ikka tee peale. Juba pealtvaatamisega sai mu itaalia jope kirjadega "waterproof" ja "climaprotect" nii märjaks, et tilkus seest ja väljast. Oli selge, et üksi ma neid hunnikuid tormis ja äikeses laiali ei lükka. Helistasin naabrimehele, kes 10 km kaugusel asuvast naaberlinnast traktori saatis. Vahepeal käisin riideid vahetamas, väidetavalt veekindel jope ehtsa tormika vastu ja kalossid kummikute vastu. Ikka jõudsin liiga vara tee äärde, aina kallas ja kallas, rekkad paiskasid laiali viiemeetriseid veepilvi ja kui traka lõpuks kohale jõudis, kallasin tormijope kummastki taskust vähemalt liitri vett välja, vett hakkas valguma ka kummikutesse ja üleüldse oli ka aluspesu miskipärast niiske...traktor tegi oma töö õnneks kiiresti ja nii korralikult, kui see padusajus võimalik oli ja koju jõudes vahetasin tilkuvad riided kuivade vastu ja soojendasin end kaminatule ja kuuma kakaoga. Üks mure teeaukude näol siiski vähem.
Reedel  sadas edasi. Vaatasin liivaluiteid elutoa põrandal ja otsustasin koristada, sest väljas nagunii midagi teha ei saanud. Lõunani koristasin, siis ratastele, Kohilast venna juurest kaasa sinna Luige laadast saadik seisnud metallikolu, väikese nõksuga Kernu ühele kliendile kaup ära. Tubli Lepatriinu käis traktoriosade poest läbi ja nädalavahetus oligi käes.
Muu hulgas tõotasin, et Saestuudio uksest mina enam sisse ei astu. Kui mulle öeldakse teeninduse asemel öö ja möö, tooge oma traktor siia, siis vaatame...mul parasjagu polnudki midagi targemat teha, kui 200-kilone McCulloch üksinda järelkärule ajada ja selle rongiga mööda linna rallida, eks..., kliendiajalugu üles ei leita (kuigi ma olen sealt mitu päris kallist asja ostnud) ja lõpuks tuleb välja, et nad on mulle edukalt müünud muruniiduki lõiketeri, mis tegelikult sellele niidukile õiged ei olegi ja on õigetest teradest ka kaks korda kallimad (ja meie imestasime, miks see niiduk nii ebanormaalselt valjusti lõugab ja ilmlõpmata katki läheb), siis kaob ikka ära igasugune tahtmine sellesse kohta rohkem raha viia. Expomarketis kohtasime hoopis teisel tasemel teenindust, kõik asjad leiti silmpilkselt ja kui üks jubin siiski valeks osutus, vahetati see koheselt ka välja.
Nii et laupäeva lõuna paiku võttis suur traktor laulu üles ja sööstis Lepatriinuisanda võidukal juhtimisel tegudele. Ma nägin juba eile õhtul, et niitmise tulemus äraütlemata ilus oli...aga kui ma täna tahanõlvale koeraga jalutama läksin, siis vajus küll lausa suu lahti, sest nii ilusti ilma trimmerita, ainult traktoriga, pole küll varem mitte ükski inimene suutnud meie kiviloomade külgi nii puhtaks niita...ja ma ei kuulnud kordagi, et terad oleksid piki kive kolisenud, nagu see mul endal liigagi sageli juhtub...

Ühesõnaga kohe näha, et meistril on kogemus palju suuremate ja võimsamate niidumasinate juhtimisest mööda kive ja kände ja Lepatriinuisand on auga välja teeninud kauakestvad kiiduavaldused,
Enda tuju polnud eile suurem asi, kael oli kange, puruväsimus kallal ja võib-olla polnud õige niimoodi istutama hakata, aga ma käisin täna parema meeleoluga istutatutega rääkimas ja ehk see aitab. Pessa said torkav kuusk "Bialobok" ja korea nulg "Silver Show", mõlemad päritolult lätlased

Aiasõbra süüria hibiskused ja kõik senihulkunud püsikud. Istutamata on veel kolm suurt pargiroosi Järvseljalt, kaks aedhortensiat sealtsamast ja kõik see, mida omaenda müügiplatsilt endale hamsterdada plaanin, sest sellega pole kiiret kuhugi ja osadele suurelehistele hortensiatele pean alles koha välja mõtlema. Kui ma neid müüa tahan, on lausa kohustuslik, et mul peavad nad ka aias näha olema. Eelmisel aastal istutatud on kõik kenasti võrseid sirutamas, kaasa arvatud You&Me Together, mille Malati sügisel pooleldi välja kraapis ja mis pooleldi paljaste juurtega ka talvitus, sest märkasin seda ma muidugi alles kevadel...
Pätiplikat ennast jalutasin õhtul mööda värskeltniidetud muru ja sundisin kuningosmunda taustal poseerima, talle meeldis see vähem kui sõnajalale

ja nüüd ma tean, kust tuleb legend sõnajalaõitest, mis jaaniööl õitsema pidid

ja ülüldse oleks aeg hakata korralikult taimede pildistamist õppima ja sellepärast ma Katrin Pressi täiesti egoistlikel eesmärkidel aiapäeval koolitust tegema kutsusingi, sest vähemalt minu puhul tuleb alati kuskil mingi tase, et kui ma siiamaani oskasin, siis nüüd ma olen loll nagu lauajalg ja hoolimata sellest, et ajakirjad aeg-ajalt mulle pildihonorare üle kannavad (mille eest saab jälle uusi taimi osta), ei oska ma endiselt ikka üldse pildistada.
Imelik varasuvi on, see hullumeelne mai oma temperatuuridega miinus kolmest pluss kolmekümneni on osa taimi ikka täiesti omadega sassi ajanud ja kui tavaliselt siinkandis ikka pojengid lõpetavad ja roosid alustavad, siis sel aastal pojengid peale pidevalt uusi õienuppe tekitava anomaalse pojengi (sellepärast ta vist anomaalne ongi) ei kõssagi, aga pargiroosid juba õitsevad

 Lac Majeau

 Üks mu absoluutseid lemmikuid, mille nimi on kirja panemata jäänud, tundub olevat rosa pimpinellifolia hübriid või sort, kui täies õies on, on tumeroheliste tillukeste lehtedega põõsas üle puistatud roosade pöidlasuuruste täidisõitega nagu pärlitega...

Wasagaming, ei midagi erilist, aga lõhn...
Viimaks näitavad oma esimesi õisi ka sordisirelid, Sensationi esimene ja seni ainuke õis

Ega Lepatriinu ka vahepeal maganud, tema viimane ehitusprojekt hommikul ja õhtul...leia kõik erinevused :)

ja ma olen ise värviaurudest vist väheke uimas, sest kui ma selle iselippava muruniiduki järel mööda majaümbruse kitsaskohti jooksmisest ära väsisin, värvisin selle putka sisemuse üle esimest korda, teist korda on kindlasti veel vaja. Mis sellest tuleb...vot ei ütle veel.
Ahjaa, see elukas, kes meil igal suvel musti toidunõusid toodab, tegutseb ka jälle...ladusin kõik nõud nõudepesumasinasse, mis sai parrasteni täis, siis tegin tiiru toas, terrassil ja köögis ja mõlemad köögi kraanikausid said jälle musti nõusid täis...keegi pole seda tüüpi kunagi näinud, aga tootlikkus on tal vägev :), aga kuna ma arvan, et tal on ka seos niitmise, ehitamise, remontimise ja kõige muu positiivsega, siis saab ta andeks...