Sajab...

Ma olen vist ainuke eestlane, kellel vihmast veel kõrini ei ole. Meiekandis on ta suhteliselt mõistlikult siiani end ülal pidanud ja pärast maikuist neljanädalast põuda, mis vist hävitas aias rohkem kui suhteliselt pehme talv (siin jäigi miinimumiks -17,8 kraadi jaanuaris) oli vett hädasti vaja. Seda enam, et kuigi ma enda arust pole midagi ostnud ega kusagil käinud, on seinaäärne juba jälle potsikuid täis. Rahmeldaja saadetu, mõni enda hulgiostudest ja paari põõsa kohta teatas Jasmiiniõis, et nende asukoht tema territooriumil ei meeldi talle, seal peenras sooviks ta hoopis auke kaevata ja püherdada. Kõikide põõsaste sildid ja punaselehise sarapuu tite sõi ta selle tegevuse käigus lihtsalt ära.
Istutamisruumi mul õnneks on, eelmisel nädalal sai poolvarjupeenar, saab valgust ainult pärastlõunal teatud tunnid, endale paarikümneruutmeetrise pikenduse.

Mitte et mul seda istutusruumi väga vaja oleks, aga kui seda peenart nüüd veel viis meetrit kaamera poole venitada, saaks ühe loogilise piirjoone aiaruumi ja allpool asuva ürgmetsa vahele.
Lepatriinu rohis vahepeal, nii et must maa järgi, tahtsin sinna täna siltidest ilma jäänud martagone istutada, aga enne jõudis uus vihm peale tulla.

R ja Füüsik on trimmeritele tõhusalt valu andnud ja nii puhas ja korras pole meie metsaalune aastaid olnud. Kui ma reedel saabunud Lepatriinu hiigelsuuri kotte nähes suured silmad tegin, teatas ta rõõmsalt, et perekond Shrekil oli pesupäev. Nojah, kui ikka päev läbi vööniulatuvat padrikut trimmerdada, näeb õhtuks paras sookoll välja küll :). Teisel pildil veel niitmata pool, mille kallale äsja puhkust alustanud Füüsik ilmselt veel asuda kavatseb, esimesel pildil  juba korras pool.

Üks renessansiaja skulptoritest, kui ma ei eksi, siis Michelangelo olla öelnud, et ta ei loo kujusid, ta võtab lihtsalt üleliigse kivi ümbert ära...minu meelest on meie talukohaga sama lugu, kui see üleliigne naat, nõges ja vaarikavõsa ära võtta, ongi juba imeilus, polegi rohkem vaja sekkuda...

Trimmerdamislainel Füüsik on leidnud üles isegi talupiiri tähistava vana kiviaia, millesse on kasvanud igasuguseid puid ja põõsaid. Minu lapsepõlves oli selle taga küla lehmade karjamaa. Nüüd on padrik, siinkandis pole ammu enam ainsatki lehma.

Trimmerdatud ala lõpus algab ürgmets, kus elavad suured kivid, haldjad ja päkapikud

Aias endas on alustanud õiemäed

Ülemise pildi Diabolo on nelja aastaga kasvanud kaks meetrit kõrgeks ja neli meetrit laiusse ja lausa nõuab kääre. Ritausma aga olgu täpselt nii kõrge kui tahab, praegu tundub, et üle kahe meetri kindlasti, mulle kaugelt üle pea.
Pildistanud olen palju, lõpuks on alustanud pojengid ja möllavad siberlased, aga kõik ju ei mahu blogisse. Olgu siis vähemalt Kopper Kettle esimene õis.

Sonoma Kaleidoskope ostsin just Soomest, on veel istutamata ja õitseb potis

P.albiflora ja p.lobata hübriidi Moonrise saatsid soomlased koos kaubaga kingituseks, samuti veel istutamata, las õitseb ära.

Õnneks leidsin pojenginimekirja kaotsisolnud poole ka üles ja nüüd üritan innukalt kaardistada ja metallsildistada vastavalt õitsemisele. Mõni jääb sellegipoolsest anonüümseks, sest sellist erkroosat mul kuskil kirjas ei ole ja maailmas on neid oi kui palju...

nimesildi puudumine aga ei takista teda õitsemast nagu pojeng ja lõhnamast nagu pojeng, nii et las ta siis olla.
Lõpetasin täna viimase kevadtöö, ehk võtsin lahti, sorteerisin ära ja lõikasin tagasi eelmisel aastal järele jäänud müügiroosid ja esimest (loodan ka viimast) korda tundsin rõõmu sellest,et nii palju on välja läinud. Rahaliselt valus, kuid emotsionaalselt veel valusam on nende M tehtud asjadega tegeleda.