Aina toimub

midagi ja kui nädal aega bloginud pole, on tunne, et viimasest postituses on vähemalt kuu aega möödas, sest vahepeal on nii palju juhtunud. Tegelikult üritan ma midagi kirjutada juba kolmandat päeva, Esimesel piirdus see postituse avamisega kell kaheksa hommikul ja tühjana sulgemisena kell kümme õhtul. Teisel päeval jõudsin valmis kribada Botaanikaaeda puudutava osa. Vaatame, kuidas täna läheb, kuigi vihma sajab mõnuga (jee, pesupesemine täitsa toimib sel aastal), pole rahulikku päeva kuskilt oodata.
Parim osa viimasest nädalast oli muidugi laupäev Tartu Botaanikaaias. Võtsime Lepatriinuga asja rahulikult, et eelmisel aastal oli selline kena ja vaikne üritus, pikk tee minna ka, ei peagi täpselt kella kümneks kohale jõudma. Käisime rahulikult Adavere Tuuliku rootsi lauas hommikusööki söömas, sest selle aja peale oli kella kuueste tõusjate jaoks juba kõht väga tühjaks saanud ja jõudsime Botaanikaaeda paarkümmend minutit peale kümmet. Üllatusena moodustus lausa auto taha järjekord ja tagaluugi kinni ja asjad korralikult maha pandud saime alles kuskilt tunni aja pärast.
Pärastpoole oli rahulikum, sai ka pisut ringi vaadatud, kohvi joodud. Kliendina olen ma väga viletsaks muutunud, Gobal minu nimekirjas olevaid asju kaasas polnud, ilmselt peab tellima, ostsin kaks rohthortensiat, hiina ja jaapani. Koju jõudes muidugi selgus, et Deinanthe caerulead on mul nüüd mitu, sest äraoleku ajal olid ka minu kadunuks peetud hiinlased nina peenrast välja pistnud. Aga las siis olla kahes erinevas kohas.
Magustoiduks tehti muidugi ringkäik Botaanikaias, aga ka seal õnnestus nii mõõdukaks jääda, et  küsiti kaks korda uskumatu häälega, et sa ainult neid ülekäte läinud kapsaid tahadki...kapsad olid amuuri kevadvõhk, lõhikhortensia ja mõõljas valdsteinia, viimast oleks mul hädasti ühele nõlvale pinnakatteks vaja, näis kas jääb ellu, seal kuivas täisvarjus on siiani ellu jäänud ainult akakapsas, isegi astilbed andsid otsad. Lisandusid veel armeenia kivikross ja puispojengi seemik, viimasena kaasnes lubadus, et kui õied tulevad triibulised või ruudulised, tuleb tagasi viia...
Kuna olin fotoka koti põhja ära kaotanud, pildistasin telefoniga

Edasi viis tee mitte kodu, vaid lõuna poole, kohta, kust ma selle aianduspisiku niimoodi hinge sain, et ta on kogu mu hinge endale võtnud. Ehk Muhedike aeda. Kuna endiselt pildistasin telefoniga, palju pilte ei teinud, aga varjuaia kännud ja uustulnukad olid ikka vägaväga lahedad. Turbaplokkidest peenrad ajasid ka isu peale, nii ilusad ja korrektsed, aga sel aastal ma sellistele asjadele isegi ei mõtle, muid tegemisi on nii palju plaanis.

Juttu ja soojust jätkus kauaks ja oleks kauemakski jätkunud, aga me olime mõistlikud ja lahkusime õhtul. Kui oleks aega olnud Lõunamaal ka järgmisel hommikul ringi vaadata, oleks ööseks jäänud, aga pühapäevaks broneeritud turismigrupi aeg surus kannaga kuklasse ja siis oli targem juba omas voodis magada. Sel aastal tõsist ehituspalavikku põdev Lepatriinu sai valmis uhke majakese müügiplatsi kõrvale, mis turistide poolt kohe ka sihtotstarbelist kasutamist leidis

Pilt on tehtud esmaspäeval, kui mulle seda nurka nähes (paha niita...) sähvas pähe sinna pisike põõsapeenar vormistada, olemas oli juba pihlakas Kirsten Pink ja juurde said tahanurka himaalaja hortensia, mis peaks päris korralikuks puukeseks kasvama (pilt Botaanikaaiast, taim Järvseljalt)

ja ette kaks pisemat aedhortensiat, Diamond Rouge ja Dart´s Little Dot. Lepatriinu suristas minutitega kasti valmis, põõsaste alla läheb veel kate ja männikooremultš, aga selleni pole veel jõudnud. Putka ise aga saab ehk suve jooksul ka ühtlasema värvkatte, isegi värv on olemas.
Üle pea kasvama kippuva heinamaa niitis vähemalt pooles ulatuses maha Füüsik ja ma olen talle südamest tänulik, sest kümme päeva tagasi üles pandud trimmerdajaotsimiskuulutuse peale pole vastanud keegi. Vaba tööjõudu siinkandis lihtsalt pole.
Ühe mõtte ja teise teona sai korrektse vormistuse ka elektrikapi ümbrus, mis mulle juba mitu aastat närvidele käis, maasseminevate juhtmete tõttu sai seal muru pügada ainult kääridega ja kus see aeg... Lepatriinul kulus kasti jaoks vist alla veerand tunni ja nüüd on minu töö see millegagi täita ja kujundada, ilmselt millegi ajutisega, sest püsikuid sinna panna ei saa. Suvelillepotid, müügipõõsad pottides. Kergkruusa on vaja. Kui täna teeparandajad ära käivad, teen ühe suurema ringi, viin ja toon igasuguseid asju. Seda tegevust vihm eriti ei segaks.

Tegelikult oli see ring planeeritud juba teisipäevaks, aga keskpäeval sadas sisse kauaoodatud Saksamaa tellimus. Esimene sellelt tarnijalt ja kvaliteet äärmiselt kõikuv. Kalmiad, viirpuud, kontpuud ja rabepuud imeilusad, täidisõielised Paul´s Scarletid üle kahe meetri kõrged. Osa põõsaid ent 9cm pottides, juured väljas, potid katki, nuuts...ei taha ma sellist osta ja veel vähem müüa. Nii et ringisõitmise asemel veetsin kogu teisipäeva pärastlõuna puukeste ja põõsaste elu päästes ja neid ümber potistades. Kombinatsioon riietumine kleiti + pesupesemine + mõningane istutamine (kui ma potistamisest väga ära tüdinesin, tegin vahepeal midagi meeldivamat).mõjus nii, et tööpäeva lõpetasin alles kell pool kümme ja öösel hakkas lõpuks sadama. Peale seda maratoni oli kolmapäevane kontoritöö päev vägagi teretulnud, kere sai natuke toolil puhata, pea selle eest topeltvatti.
Täna on siis hommikust saadik vihma kallanud, viimaks ometi piisavalt ja ehk saab ka lõpuks põõsad ja okkalised ära istutada, muld ometi kord märg. Enne lõunat ilmuda lubanud killustikukoormat pole keskpäevaks endiselt kusagil, aga ma olen end peaaegu läbi tellimuste kausta närinud ja esmaspäevase saatmisplaani kokku saanud, sest reedeti ei saada ma igaks juhuks ühtegi pakki. Arvuti taga istuvad ilmselt ka kliendid, sest tellimusi tuleb iga tunni aja tagant juurde ja pole lootagi, et töö otsa saaks. Mis iseenesest on ju tore, ilma tööta oleks palju hullem, on hea, kui kõike on mõistlikus koguses. Maikuu läks ikka väga hulluks kätte ära.
Söömisprobleemile leidsin ka lahenduse, Laulasmaa Comarket müüb kohaliku tootja Usin-Tr pakendatud valmisportsjoneid, maitsev ja kodune toit. Ma pole küll eriline mikrolaineahjude fänn, aga parem see, kui mittesöömine või supermarketi ärakõrvetatud kuumletitoit.