Kui elektrit ei ole,

on alati võimalus seda võtta mitte kui hädaolukorda, vaid võimalust teha midagi muud, kui pühapäevasel päeval arvutis kõõlumine. Õnneks läks vool ära mitte pimedal ajal, vaid hommikul kell üksteist ja päikesevalgust oli piisavalt. Õues eriti olla ei tahtnud, tuul ähvardas kõrvad peast rebida. Seega võtsin kruvikarbi ja akutrelli ning parandasin kõigepealt ära kõik logisevad kummutisahtlid, see töö oli ripakil juba kuid. Oma aja perenaiseks olemine on tegemata kodutööde nimekirja juba üpris lühikeseks kulutanud ja nii võib juhtuda, et talve jooksul leiab aega lõpuks ka nende asjade jaoks, mida teha tahaks. Mitte ainult nende jaoks, mida peab tegema.
Kapid korras, võtsin käsile raamatud. Lugemiseks oli ka valgust piisavalt.

Merilen Mentaali "Aia kujundamine mõtetes ja praktikas" lugesin tegelikult läbi juba paar nädalat tagasi ja tegemist on raamatuga, mida mul oleks seitse aastat tagasi hädasti vaja läinud. Tõeliselt julgustav ja inspireeriv raamat igale algajale. Suur "Iluaianduse käsiraamat" on muidugi oluline iga aiapidaja raamatukogus, aga kui ma aus olen, on mul väga hea meel, et ma seda kohe aiandushuvi tekkides ei ostnud, sest algajale ajab see raamat hirmu peale. Ja kui see algaja veel kõigi loetletud tööde maksumuse ja ajamahukuse kokku arvutab, jääb aed tõenäoliselt rajamata. Merileni raamat aga kirjeldab aia rajamist just nii, nagu algaja mõtleb ja teeb ja nii need esimesed hingeaiad teoks saavadki.

Sakslaste Andreas Barlage ja Frank M.von Bergeri "Suur püsikuraamat" võiks ka iga aiapidaja koduses raamatukogus olemas olla. Korralikud taimekirjeldused, info iga taime kasvutingimuste, hoolduse ja paljundamise kohta - kuidas ja millal. Plussiks see, et Eha Kõrge on raamatu toimetanud ja kohandanud Eesti oludele vastavaks. Roosad märkmepaberid näitavad, et läbi sai töötatud korralikult ja märgistatud taimed äratasid erilist huvi, mis vajab interneedusest lisainfo otsimist.

Piet Oudolfi "Landscapes in Landscapes" nüüd igaühe raamatukokku kuuluma ei peaks. Kuid 23 aeda suurmeistri loomingust suurusega 350m2 kuni 25 000 m2 on tõeliselt inspireerivad ja väärivad vaatamist vähemalt korra. Nauditav on see, kuidas on mõeldud taimekoosluste väljanägemisele igal aastaajal, ka sügisel ja talvel. Tõsimeelsele aiakujundajale on boonuseks üksikasjalikud istutusplaanid. Mõtteid äratas kõvasti, kui ainult poleks kahte probleemi, kesse teeb ja mille eest teeb...

Viimasel ajal olen märganud, et vahin rohkem sillutatud alasid, kui taimi, sest kuigi rajades väga ilusad ja taimi veel rohkem esile tõstvad, on nende korrashoid minu jaoks muutunud tõsiseks peavaluks. Ohakad, võililled, põldrõigas ja veel üks tegelane, kelle nime ma pole leidnud, edenevad ühtviisi hästi ilma mullata nii kivide vahel, kergkruusas kui killustikus. Mis tähendab, et peenarde rohimisele lisaks tuleb rohida ka killustikualasid. Siiani pole ma eriti mürgitamise poolt olnud, aga vist muud üle ei jää, sest lihtsalt ei jõua.

Aga talv on veel ees ja päris paras pakk raamatuid ootab veel lugemist ja süvenemist. Täna hommikul olid katused valged ja maa ka.

Elekter tuli tagasi just parajal ajal, kella nelja paiku, kui hämarus maad võtma hakkas. Malati, kes parasjagu mu kaenla all minuga videvikku pidas, ehmatas end ootamatust tuledesüttimisest haukuma. Pärast oli mul arvuti juures kaks assistenti. Sel suuremal ei ole tegelikult lubatud diivanil olla, aga ta vahel ikka üritab.