Otsekui inglise sügis

Kraadiklaas näitab sellise kangekaelsusega väljas +7,4 ktaadi, et ma arvasin peaaegu olevat ta rikki läinud. Toas siiski temperatuur vastavalt ahjukütmise tsüklile muutub, seega asi pole kraadiklaasis.
Pealelõunast lubati sadu, seega asutasin end varakult õue. Tubaste tegemata tööde nimekiri on küll pikem kui väliste, aga vahepeal tahaks värsket õhku ka saada.
Vedasin ja ladustasin ära teise lavatäie mulda. Osa kotte sai kasvuhoonesse pandud. Mäletan jubedusega, milline töö oli kevadel sauna eesruumi põrandaküttel kasvuturba ülessulatamine. Ja suur hunnik õues minu meelest sulas lõplikult pehmeks alles jaanipäevaks. Kasvuhoones ehk teeb kevadine päike osa tööst ära.
Aalu ja Malati olid vedamisel pidevalt abiks (loe: jalus). Tehtud siiski saime.
Vahepeal läks kõht tühjaks. Söögitegemine ja söömine on üksi elades üks suur nuhtlus ja ajaraiskamine. Seda enam, et isu pole nagunii mitte millegi järele. Kui saaks nii, et neelad mingi kapsli ja saad sellest kogu vajaliku kätte ja kõht ka enam ei korise...külmutatud pitsade ülessoojendamiseni ma õnneks veel jõudnud ei ole, katsun ikka tervislikumalt ja mahedamalt.
Jõudu ja sitkust on selle suvega meeletult juurde tulnud. Ükspäev keerasin ühe käega hajameelselt ümber 80-liitrilise veenõu. Hea, et mu arst seda blogi ei loe. Liiale siiski ei maksa minna. Olen enda jaoks välja töötanud terve liigutuste kompleksi, kuidas asju tõsta nii, et jõudu võimalikult vähe rakendama peaks.
Kasvuhoone lakke vahtides mõtlesin kevadeks välja kastmissüsteemi. Ikka sellised lahendused, kus oma vaeva ja aega vähem kuluks. Kasvuhoone töölaud tuleb madalamaks teha. Natuke on kahju, ülikorralikult tehtud nagu M tööd ikka. Aga kui tööpind on mul rinnakõrgusel ja lillepoti ülaserv ulatub lõua alla, siis ei ole see eriti ergonoomiline potistamisasend. Lihtsalt jalgade lühemakssaagimine ka ei toimi, sest laud on üks osa riiulitesüsteemist.
Sel ajal kui toit puupliidil podises, jalutasin Jasmiiniõiekese ja fotokaga aias ringi. Värvi ja lehti on veel küllaga.

Tiik hakkab lõpuks ometi meenutama veekogu, mitte kolmveerandkuivanud hiidauku.

Muru on kummalises konserveeritud seisundis. Kui oleks suvi, hakkaksin seda niitma. Praegu, novembris ei niidaks ka siis, kui murutraktor terve oleks. Paraku pole pea kuu aega tagasi remonti viidud traktorijubinast kippu ega kõppu. Saestuudio on muidu head tehnikat müüv koht, aga nende klienditeenindus longab mõlema vasaku jalaga ja on ahh ja möhh tasemel. Või näeb seal majas naisklienti nii harva, et nad ei oska sellega midagi pihta hakata.
Mahalangenud kõrgest rohust on välja ilmunud M vanarauahunnik, millele tuleb äravedaja leida. Ise ma neid vanu automootoreid liigutada ei jõua.
Okkalised on kevadisest rebaserüüst üllatavalt hästi välja tulnud, lõplikult on omadega läbi üksainuke looduslik kadakas eemal metsa ääres. Ma peaaegu kahetsen, et oma kolmemeetrise Blue Carpeti lõkkesse ajasin. Ka see tilluke oli kevadel täielik rebane, aga mul hakkas sellest kahju, nokkisin kõik rebasetükid ära, lasin fungitsiidiga üle ja nüüd tundub, et jääb ellu.

Eesõue aga on end õitsema asutanud isekülvanud tegelane, kelle õitsemist vahepealsed öökülmad ei seganud. Lehtede järgi otsustades võiks olla tegemist mingi karikakraga. Otsisin abi FB-st ja sain kohe ka vastuse, et tegemist on kollase karikakraga (anthemis tinctoria). Peab ära märgistama ja kevadel kuskile mujale panema, hilissügise õitsejad on teretulnud.

Õhtul hakkaski sadama. Vaatame, mida toob homne päev. Kui on ilus, tuleks noorendada ebaküdooniat ja lõigata tagasi vahepeal padrikus olnud ligustrid. Viimastele peab kevadel ka uue kasvukoha leidma, olid mõeldud kunagi kompostihunnikut varjama, aga nüüd on kompostihunnik juba mitu aastat hoopis teises kohas.

Ringi vaadates tekkis tunne, et kohati peaks ka rohima. Peaasi, et see pikk soe sügis endaga taas vastikult külma kevadet ei tooks.