Lavalkäimise vahelugemised

Hommik algas actioniga. Olin just karvased õue ajanud ja kohvitassiga diivanile Kodusaadet vaatama lösutanud, kui telefon helises ja naabrimees teatas, et mu mõlenad koerad õlg-õla kõrval suundumas mere poole. Muidu poleks selle vastu ju midagi, kahjuks on meie ja mere vahel hullumeelse liiklusega Tallinn-Paldiski maantee. Riietusin vist 30 sekundiga ja sööstsin penisid koju tooma. Kätte sain tüübid kolmanda naabrimehe hoovist oma 500 meetri kauguselt. Homsest alates lähevad ühekaupa välja, siis püsivad õue peal, ei lähe kahekesi küla peale laiama.
Peale pealesunnitud kilomeetrist metsajooksu lõõtsutasin mina ja lõõtsutasid penid. Sulnis laisk hommik oli tuksis, seega jõin kohvi lõpuni ja läksin õue. Lõikasin mõningaid põõsaid ja tegin sedagi, mida ma eales varem teinud pole, lõikasin püsikuvarsi. No pole varasematel sügistel selliseks asjaks aega olnud. Ja tavaliselt on mul sügiseks ka aiasmässamisest nii kõrini olnud, et ma ei taha aeda minnagi. Sel sügisel oli ka, vist mingi nädalane periood, kui ma majast rohkem jalga välja ei tõstnud kui tööle ja poodi.
Täna viitsisin välja tõmmata isegi priskemad umbrohud, kuigi tuul oli vinge. Vihma on nüüd lõpuks piisavalt tulnud ja tiigid on tiikide moodi.

Mõningad tegelased aias punnitavad iga hinna eest õitseda

Õitsema on otsustanud hakata ka üks alles sellel sügisel Eurobulbi ühistellimusest maha pandud sügislill. Silt selle juures ütleb Harlequin, aga pigem on Alboplenum.

Natuke ka aalujakass Aalust. Arvasime ta leidmise ajal olevat kusagil kuu-pooleteise vanuse tillukese kiisupoja. See pilt on tehtud juba uues kodus 11.augustil

Kolm kuud hiljem on Aalust saanud endaga rahul olev ja läikiva karvaga noorkass

kelle üheks lemmiktegevuseks on perenaise kõhul lesimine ja kõrvulukustav nurrumine. Kui ta siis maha tõstetakse, on ahastav pilk silmis: saeiarmastamindenam!!! Uuesti maha istudes toimub kiire tagasiimbumine sülle, nurrmootori töölepanek, perenaise üksisilmi armunud näoga vahtimine ja aeg-ajalt miskipärast katsutakse käpaga õrnalt mu nina või nägu.
Hommikused rutiinid on ka muutunud. Magamistoast kolis Aalu ammu allakorrusele, minu ja tema nägemus hommikustest ärkamisaegadest ei klappinud. Pealegi, kui risti üle kaela magab poolekilone kassipoeg, on see mõnus. Kui risti üle kaela lamab kolmekilone kass, kaasneb sellega lämbumistunne. Seega magab Aalu nüüd koos koertega all. Kui aga hommikul oli enne esimene asi kohvimasin tööle panna, siis nüüd tuleb kõigepealt leida kassikonserv, sest seda haledat piiksumist nälgnälgnälg ei kannata küll keegi välja. Alles siis, kui kass oma portsu kätte saanud, saab endale kohvi tegema hakata. Söömisele järgnebki tavaliselt nurrumissessioon, kohvitass käes ja mörisev kõutsihakatis süles. Söögi suhtes õnneks noorsand eriti valiv ei ole, konservid on muidugi paremad kui krõbinad, aga suure hädaga käivad viimased kah.
Õhtuste lemmiktegevuste hulka kuulub ka Malatiga möllamine, õnneks saavad kaks hiidkoera ja kass omavahel kõik hästi läbi. Bella mängida ei viitsi, aga kahel noorloomal käib omavahel selline möll, et tihtilugu tuleb mööblit oma kohale tagasi lükata.

See ei tähenda, et ka Bellaga läbi ei saadaks, aga suhted pole siiski nii lähedased :)

ja kui muuga meelt lahutada pole ja kumbki koer ei viitsi, sobib ka tennisepalliga mööda tuba triblamine

Postituse pealkiri aga tuli sellest, et ma kütsin sauna. Igalaupäevane rituaal, mille käigus minu jaoks ei puhastu sügavalt mitte ainult keha, vaid ka hing ja vaim. Vahepeal oli küll tunne, et äkki ma ei viitsigi sauna minna,,,aga kuna leiliruum oli juba soe, oleks narr olnud seda kasutamata jätta. Ei kahetse.