Linnavurlede maaelu

Selle mõttekäigu torkas mulle pähe üks eriti totakate valikvastustega FB test, mille järgi nii mina kui mitu tuttavat aalujat osutusime hingelt hoopis linnavurledeks.Parandamatuks linnatüdrukuks noris mind ka kadunud M, kuigi ega ta ise ka õige maapoiss olnud, pigem alevipoiss. Miskipärast olen viimasel ajal sellele mõelnud ja jõudnud järeldusele, et paraku jah, linnatüdruk minus on ikka tõesti domineeriv. Ma ei tea mitte midagi rasketest talutöödest nagu põllumajandus ja loomapidamine. Kui aus olla, olid isegi kanad ja küülikud minu jaoks liig mis liig, kuigi siis ma sellest rääkida ei tahtnud, sest M oli oma haisuelukatega nii õnnelik. Mina hoidsin lauta minnes hinge kinni ja paar korda käisin ka nurga taga öökimas. Kaks koera ja kass on minu jaoks täiesti paras mõõt koduloomi, sest päris üksinda oleks maamajas natuke liiga üksildane olla.
Lähiümbruses ringi vaadates näen sama. Üheksakümnendate algul elas siin külas seitse inimest, neist enamus pensionärid. Nüüdseks pole enam neist kedagi elavate kirjas. Uued tulijad on kas vanade taluperede järeltulijad või suisa uued. Kõik on tulnud linnast ja jäänud pealinna või lähimasse väikelinna tööl käima.
Lähim haritud põld, mida ma olen siinkandis näinud, on 18 kilomeetrit lõunas Padise kandis. Lähim loomalaut paarikümne kilomeetri kaugusel teisel pool Keilat.
Sellele kõigele mõtlesin siis, kui Muhedik millalgi küsis, et kas mõnda adraga meest poleks olnud...ega ei oleks küll. Kui siinkandis traktorit vaja on, siis saab selle tellida 15 kilomeetri kauguselt. See, et mul korraks üks sahaga tüüp suvel õuele sattus, oli kord kümne aasta jooksul ette tulev juhus.
Käisin jõululaupäeva hommikul kunagisel kogukonna karjamaal kuuseoksi toomas. Minu lapsepõlves lage kadakane karjamaa on muutunud läbitungimatuks padrikuks, mille eest keegi ei hoolitse.
Kunagiste kuivenduskraavide eest ei hoolitse samuti keegi ja need on täis vajunud ning võsastunud, seepärast läigib kevadel ja sügisel ükskõik kumbale poole sõites puude vahel vesi. Kilomeetrite kaupa. Täna bussiga Keilast koju sõites oli hea vaadata, mis toimub, autoroolis pole ju aega ringi vahtida. Võpsik, võsa, tormimurrud. Vahel harva mõni maja vilksatamas. Pole midagi imestada, et meil pidevalt mustav sääsepõrgu on, neile on ju paljunemiseks ideaalsed tingimused.
Bussi pealt koju jalutades tuli meelde ema jutt sellest, kuidas kunagi isegi pangapealne, kus midagi kasvatada ei saanud, vähemalt loomadele söögiks niideti. Nüüd ei niida seal keegi ja nii see võsa kasvabki.
Õiget aednikku minust vist ka ei saa. Kui teised väidavad, et kisub rohima ja aias tegutsema, siis mina pole paar nädalat isegi seal pool maja käinud, kus aed on. Viie soojakraadi ja pidevalt ulguva tuule käes niiskes poris sonkida, prr. Kodus kamina ees, kass ja raamat kaenlas on palju mõnusam.
Aga ju on siis praegu selline aeg.
Möödunud aastale tagasi vaadata ei taha: Oli üksikuid ilusaid hetki, mida mäletada. Suurele enamusele sellest aastast aga tahaks suure musta juti peale tõmmata, selle ära unustada ja eluga edasi minna. Õnneks pole ma kunagi eriline minevikus urgitseja olnud, olevik ja tulevik on tähtsamad.
Auto veedab aastavahetuse remonditöökoja hoovil. Niigi oli naabrimehe arvates jõuluime, et ma mittetöötava generaatoriga Märjamaalt Kersallu jõudsin, üle 70 kilomeetri. Täna siis remonti ja tagasi toidukotiga ühistranspordiga.
Uued köögikapid sain eile valmis ja kodumasinad installitud, põranda perimeetri ka soojustatud.
Nüüd lähen sauna vana aasta muresid, valu ja vaeva maha pesema. Tulgu uus parem.