Vihmane päev

...olevat selleks välja mõeldud, et aednik saaks oma kodused toimetused ära tehtud. Terve hommikupooliku kallas nagu oavarrest ja kuigi praegu on sadu järele jäänud ja isegi päikest näha, on tuul selline, et puud kõiguvad päris korralikult.
Päris koristamise ja küpsetamisega täna tegelenud ei ole, aga see-eest on mõningane osa paberimajandusest võtnud arusaadava vormi.
See-eest olid kaks eelmist päeva toredad. Taimejahti ja tööasju on võimalik täiesti edukalt ühendada, kui logistika on tugev. Nii saigi reede hommikul suund algul Tartu peale võetud, aja säästmise huvides püüdsin sirutuspause peaaegu mitte teha ja esimene peatus oligi alles 12 kilomeetrit enne Tartut, Aiasõbras. Aega kahjuks palju ei olnud, tagumisse põõsasteossa kahjuks või õnneks ei jõudnudki, aga näppu jäid kollaste lehtedega angervaks "Aurea", hübriidkellukas "Elisabeth" (hr.Kaarna soovitas seda tiigikaldal proovida, muidu ma eriline kellukahuviline pole), madal kullerkupp, kamtshatka kevadvõhk (mul on praegu Kihnu Jõnni sündroom, mulle annab kõik maha parseldada, mis väidetavasti vett peab), lisaks veel rootsutu norulill. Lõpuks eriti ägedate punaste lehtedega eriline lobeelia "Russian Princess", mille talvekindlus pidi meil küll nii ja naa olema, lubasin hr. Kaarnale, et panen selle temalt viis aastat tagasi ostetud tulbipuu kõrvale, mida ta mulle samal põhjusel tookord müüa ei tahtnud. Aga kui ei katseta, ei saagi teada.
Siis Tartu, mitu tundi tööasjade ajamist ja vaimu lõõgastamiseks otsustasin ära käia Juhani Lohkva aiaäris. No lisaks vaimule lõõgastas see ka rahakotti päris korralikult, aga peab ütlema, et oste ei kahetse, nende Tartu poe valik on Tallinna omast ikka oluliselt kobedam. Kaasa kargasid mõned roosid (Greenland, Travemünde, Blue Parfum), mustad leedrid "Pulverulenta" ja "Aureovariegata", mulle leedrid väga meeldivad ja õnneks neile minu juures ka. Siis kollaseleheline ebajasmiin "Aureus", ängelhein "Black Stockings", tiarell "Mystic Mist", prestoni sirel "Miss Canada", siilkübar "Mama mia", kanada kukits ja verev kontpuu "Compressa". Punaseõielist hobukastanit kahjuks neil polnud.
Edasi läks suund Lõuna-Eesti ühte parimasse paika ehk Muhedike juurde. Imetlesime iiriseid (sest fotod annavad vaid tillukese osa nende tegelikust ilust), kohe õitsma hakkavaid kaktuseid

ja juttu nagu tavaliselt jatkus kauemaks. Igatahes Võrus broneeritud ööbimiskohta jõudsin alles kella  kümneks õhtul. Siis sõitsin ka kolm korda ümber kvartali, sest sellise välimusega hoovist poleks osanud küll hotelli otsida. Kui toa aknast avaneb selline vaade, siis seda ööbimispaika väliskülalistele just ei soovitaks:

Lisaks käis pea kella üheni öösel hoovis räige lärm, nii et magamajäämisega oli tõsiseid raskusi. Tagasi sellesse külalistemajja igatahes ei kipu.
Hommik oli päikeseline ja suund sai võetud Vastseliina peale, kuhu M kaubikuga juba öösel oli kohale läinud. Rahvast oli laadal palju ja ka kaubavalik pisut põnevam kui nii mõnelgi põhjapoolsel laadal. Pealegi pean häbiga tunnistama, et polnud elus vist kordagi Vastseliinas käinud. Taimevaru sai küll tagasihoidlikult täiendatud, sest autos polnud lihtsalt enam kuigipalju ruumi, aga sain juurde eesti roosisorte, kirjulehelise veigela, punaselehelise alõtša ning kauaigatsetud hiina sidrunväändiku ja iseviljuva aktiniidia.
Pärastlõunal tuli hakata taas kodu poole loovima, kuigi poleks vaat et tahtnudki, lõunamaal oli soe ja mõnus ja ma peaaegu oleksin olnud nõus isegi telgis ööbima. Paraku ootas kodune loomaaed kantseldajat ja nii valisingi küll pisut pikema kodutee läbi Rõuge, Antsla ja Abja-Paluoja algul lääne ja siis juba põhja poole. Mõnes kohas polnud ma aastakümneid viibinud. Selles kirikus käisin ma 25-aastaselt leeris, kodunt võimalikult kaugel, et töö juures teada ei saadaks, sügaval nõukaajal oleks sellest paks pahandus tulnud.

Kirikust edasi sõites avastasin põneva poekese, kust kohalike kunstkäsitööliste toodetut osta sai ja mu ehetevaru täienes nii mõnegi paari kõrvarõngastega

Tsooru kandist leidsin terve kaubamaja, kust sai imehäid küpsiseid

Enne Riia maanteele jõudmist tegin sirutus- ja söögipeatuse teeäärses Lodja trahteris, soovitan teistelegi, kena teenindus ja hea toit.

Koju jõudsin õhtul kell pool kümme koos esimeste vihmapiiskadega. Suutsin kangete kontidega veel taimed hoiunurka kärutada, mõned neist olid juba ju poolteist ööpäeva palavas pagasiruumis veetnud, õnneks öine vihm leotas neid korralikult. Hinges aga oli teadmine, et Eestimaa on imeilus ja kohtumised armsate inimestega teevad päevad täiuslikuks.

Kõige hullem on aga hoopis see, et sellistel pikkadel sõitudel tulevad ideed ja veel millised...hakkavad teised lausa kõrvadest välja pressima. Ükskõik kuhu ma ka vaataks, hakkab seal midagi visualiseeruma. Jama, sest tegelikkuses pole näiteks viimase nädala jooksul oma aias peale umbrohu juurdekasvu suurt midagi toimunud. Nii et kui keegi teab, kust saaks osta paar kuud vaba aega ja mõnisada ruutmeetrit läbikaevatud, kanga ja multšiga kaetud istutusala, andke mulle palun teada, eks...