Aedniku helge hetk

Selliste õhtute nimel, nagu täna, tasub elada. Ausõna. Niivõrd hea on olla.
Sel ajal, kui ma ise mööda Eestit ringi tormasin või tööasju ajasin, rohisid peenrad end ise ära. M väga tubli ja tööka õetütre abiga. Oksahunnikud põletas M, kui eile õhtul kella kaheksa paiku Viljandimaalt koju jõudsin, oli vaid suits järel.  Muru niitis täna õhtul töölt koju jõudes minapäkapikk ise, kaks tundi ühtejutti, aga nüüd on kõigist strateegilistest kohtadest perfektne. Strateegilised kohad on need, mida ma terrassilt näen ja kaugemale ei pea ju minema, eks. Lähedal on kõik perfektne, suisa ideaalne aed.
Nii et sel nädalavahetusel ei rohi, ei niida. Teen asju, mis tõeliselt meeldivad, istutan ja kujundan. Eriti viimast. No ja need taimed, need ju lihtsalt tulevad, iga kord, kui koju jõudes Hõbetähe pagasiluugi lahti teen, on seal mingid taimed. Tänagi sõitsin Juhani Pääsküla aiaärist mööda, no käsi lihtsalt jõnksatas paremale ja kui ma seal parklas olin, siis mõtlesin vesise koha taimi vaadata, lõpuks oli vaatamiseks ikka käru vaja...eile liimusid Nõrga talust mingid asjad näppude külge, nii see aiahooliku elu käib.
Täna aga vedeleb aiahoolik terrassil, kuulab linnulaulu, toksib läptoppi, sügab varbaga lesivaid penisid ja mõtleb, et kuidas tal elus on vedanud, et saab nii imelises kohas elada: Õhk on paks sirelite ja niidetud muru lõhnast, linnud jutustavad igas ilmakaares omas keeles. Õhtust jahedust aitab peletada terrassisoojendi ja katusega terrassil on sääskede vastu Thermacell ikka tõeliselt tõhus, muidu ei saaks juunis vist üldse väljas olla.
Ning kõige mõnusam on see, et on reede õhtu ja terve nädalavahetus aiaga on alles ees.
Pilte paraku ei ole, sest fotokas on tööle jäänud.