Kassid, kes kõnnivad omapead

Inimesed on erinevad. Hiljuti tuli just jutuks, et meie külas on pea kõik paarid hõbepulmi kas juba tähistanud või tähistamas. Minusugune patukott muidugi välja arvatud, kelle ainuke seaduslik abielu jäi väga kaugesse noorusesse. Äsja hõbepulmi pidanud naabrinaine kurtis, et ei saa midagi aias tehtud, kui meest kodus pole, nii harjunud kõike koos tegema. Individualistil minu isikus on risti vastupidi, kuigi üldiselt ei ole mul M vastu midagi, istub mulle endiselt kõige paremini üksitegutsemine ja üksinda kodus olles tekib vahel mingi tõsine energialaks. Igatahes kui ma vaatan märkmikku ja näen seal sel nädalavahetusel ära tehtud asjade loetelu, tekitab see minus eneseski hämmingut.
Eilne ilm oli nagu tellitud: pilvine, väga tuuline, kuid mitte väga külm. Ideaalne varjupeenra tegemiseks, kus muidu ootavad tuhanded verejanulised tiivulised. Niigi naersime M-ga, et tiigi ümbruse peame ilmselt kujundama mingite massiivtaimedega ja siis seda eemalt imetlema, sest lähemale minna pole võimalik, teatavasti jumaldavad sääsed niiskeid ja varjulisi kohti. Eilse tuulega aga polnud õuel ainsatki sääske. Sain pea terve päeva tiigiveerel askeldada. Kaevasin valmis esimese jupi uuest istutusalast. Istutasin ära kõik N+1 totsikut ja pütsikut, mis eri kohtadest kokku hamsterdatud. Vedasin kärutäite kaupa mulda, turvast ja hobusesõnnikut (sest traktori vajalik jubin on endiselt Stokkerisse saabumata ja traka ei tööta). Kui enam midagi istutada ei olnud, hakkasin ümber istutama. Kiskusin välja hosta Patriot ja kes on täiskasvanud suurt hostat välja sikutanud, teab, mida see tähendab. Oleksin pidanud seda varem tegema, kui ta väiksem oli, koht oli vale ja täispäike kõrvetab selle hosta lehed - ainult et alati on neid asju, mida varem peab tegema, kole palju ja kevadist aega kole vähe. Igatahes nüüd on pool hostat tiigi varjupeenras, teine pool maja ees varjus ja mõned tükid ka naabrite aedades. Tiigi taha üleujutuskohale korjasin kokku kõik aiast leitud angervaksad ja prooviks panin ka mõned jõgi-ristirohud. Lisaks Juhanist ostetud veelembelised kõrrelised. Tiigis on vesi nii palju alanenud, et pseudacorus variegatat ja hundinuie istutasin peaaegu pea alaspidi rippudes. Potti ja tiiki said ka uued vesiroosid.
Üritasin telefoniga ka pilti teha, sest fotokas viibib endiselt tööl:

Telefoniga pildistamine on muidugi eraldi teema, lauk Globemaster ei ole kohe kindlasti roosa nagu sellel pildil:

Igatahes laupäeva õhtuks oli tunne, et mu jalatallad on ringitammumisest täiesti ümmargused. Sõnnikuhunnikust kuni tiigini on üle saja meetri, ja ma ei oska isegi öelda, mitu korda ma seda läbisin, käru sabas. Vahepeal jõudsin veel neli masinatäit pesu pesta ja kuivama viia, nüüd peaks vist ära korjama...no ja süüa tegema ja sööma pidi ka vahepeal, mis oli muidugi puhas ajaraisk, aga kõhukorin hakkas juba linnulaulu summutama.
Õhtuks taipasin õnneks valutavatele kontidele sauna kütta, see oli hea mõte, hommikul polnud enam üldse hull.
Nüüd siis on kõik istutatud, peale osade rooside, mille uue peenra kaevamise usaldan lahkelt M-le. Teatavasti tuleb tavaliselt enne millegi tegemist midagi muud ära teha ja tulevase roosipeenra koha peal laiutas mitu kuud oksahunnik, mis õnneks neljapäeval tuleroaks sai. Ehk saab järgmisel nädalal ka roosipeenra. Siis hakkan jõudumööda uut istutusala teiste poole venitama ja siis on ju jälle ruumi hamsterdamiseks :D.

Aga pealkirjas mainitud kassiteema juurde tagasi, Kuna kutsikat ma endale sel aastal ajapuudusel lubada ei saa, siis tekkis mul vahepeal idee, et võtaks majja veel ühe kassi. Kes teab, kauaks mu punanahka enam on, tohtrid ütlesid, et varsti enam ei saa opereerida. Algul tahtsin kassi võtta kassiabist, aga nende lepingut nähes loobusin - näiteks sisaldas leping punkti, et kass ei tohi aasta jooksul ära kaduda või ära surra, no ma ei ta, ma pole endagi peale kindel, mis siis veel leidkassist rääkida...igatahes jäi asi katki ja ma otsustasin, et kui mulle on kass ette nähtud, küll ta siis ühel päeval tuleb.
Eile ta tuligi. Läksin pealelõunal vaatama, mis kanades kaagutamispaanikat tekitab ja leidsin puuriida otsast haledalt näuguva süsihalli olendi. Kes kutsumise peale kohe alla vupsas, pakutud toidukausi tühjaks sõi ja siis kõvasti nurrudes vastu jalgu hõõrutama hakkas. Järgmiseks maanduti mulle juba sülle, kui terrassile puhkama istusin ja löödi veel kõvemini nurru.

Helistasin naabrid läbi, kas kellelgi kass kadunud pole, kuid kõigil olid omad kodus. Igaks juhuks peab muidugi kuulutustel silma peal hoidma, äkki keegi otsib seda elukat, sest ilmselgelt on tegemist kodukassi, mitte tänavakraadega. Käitub tegelane nii, nagu oleks sünnist saadik siin elanud. Ülejäänud karvane kollektiiv esialgu tulnukasse eriti soosivalt ei suhtu, Käpik kähiseb konkurendi peale, kolli näitab väheseid allesolevaid esihambaid ja kauka meelest on võõra kassi õige koht puu otsas. Selle arvamuse eest teenis ta äsja verise nina ja kass istub solvunud näoga puukuuri katusel. Aga eks neil tuleb kohaneda, kui ma kassi õiget omanikku ei leia.