Esimene tõeline kevadpäev

Juba neljapäeval aimus õhus kevadet. Õhtune töökoosoleku toimus Kernu mõisas, ilus koht oli. Ühtki mõistilikku pilditegemise riistapuud kaasas ei olnud, tuleb leppida tahvelarvuti kvaliteediga.

Kaks järgmist päeva olid tuulised ja vihmased, välja ei kippunud. Rahvatarkuste järgi poleks koristada tohtinud, aga just nimelt seda sai tehtud, sest tööinimese jaoks pole eriti valida midagi. Väga kiireks ja tihedaks kipub viimasel ajal minema ja kodutööde jaoks on pühad ja puhkepäevad.
Laupäeva õhtul sai Lepatriinud külla meelitatud, tegime sauna, toidulaual Maksimarketist pärit täidetud munad ja singirullid, kuna meil pole eriti kombeks õhtuti süüa. oli sellest rohkem kui küll.
Täna hommikul silmi avades oli selge, et pühapäevaks lubatud päikesepaiste on kohal ja nüüdseks on okstekoristusest ja püsikupealsete koristamisest kondid kergelt haiged. Näis, mis homme saab, see talvel lödiks istutud kere on ju kevadel nii jõuetu :)
Lumi sulas silmnähtavalt ja ninasid ja ninakesi muudkui kerkis ja õisigi tuli päeva jooksul üha juurde. Gargari krookused, mitu aastat vindusid, nüüd on vaikselt paljunema hakanud

 Tulpide ninad tulevad sellise hooga, et seda on peaaegu kuulda.

 Kõik variegata pukspuud on talve üle elanud ja harmoneeruvad lumikellukestega kenasti

 Puškiiniad ärkavad

 krookused nimetust segupakist

 Potis talvitumine, ilma soojustamata, walteri küüvitsad. Mitte ükski pole kannatada saanud. Kui paar salapärasel põhjusel pikali kukkunud potti välja arvata, aga neiski on taimed elus ja korras.

 Kaktused on välja sulanud ja kivila enam vähem okei. Kivirikke peab harvendama hakkama.

 Cruenta päras olin päris mures, buldooser oli sellele korraliku jäise lumevalli pähe lükanud. Täna selgus, et kuuseke on terve, murdunud oli ainult toestuskepp. Puhh.

 Kaktused on kah enam-vähem õnnelikud, mõningaid kannatanuid on.

 Pojengiala on aga alles paksus lumes.

 Esimesed kuldtähed, vaevalt 2-3 sentimeetrit kõrged, aga siiski õitsemas.

Lepatriinu maadles üheksapealise lohega ehk pügas metsviinapuud, mis oli suutnud end teise korruse räästasse kinnitada, Nüüd on terrass harjumatult lage, aga küll kasvab tagasi, kiiremini kui tahaks. Natuke sai puukuuri jäänuseid lammutatud ja püsikupealseid põletatud. Lepatriinuisand ajas vulkaani kurjaks, tuul oli tugev ja suurt lõket teha ei saanud. 

Päeva lõpuks näitas äsja soetatud nutividin, mis lisaks sammude lugemisele mõõdab ka iga tunni aja tagant vererõhku, pulssi, hingamissagedust ja tontteabmidaveel, et olen koduõuel maha tammunud viis ja pool kilomeetrit. Põlv pidas vastu. Näis, kuidas homme on :)

Pojengide kasvatamisest pottides

Teema kerkis üles juba vist esimesel tegutsemisaastal, kui üks klient küsis, kas pojengi saab potis kasvatada ja ma ei osanud talle midagi tarka kosta. Igatahes taimed ta ostis ja lendas nendeha Küprosele elama, kahjuks ei osanud kontakti küsida, et uuriks, kuidas läinud.
Sellest ajast saadik olen küsimust, kas pojengi saab potis kasvatada, esitanud Räpina õppejõududele, kogenud pojengikasvatajatele ja teistele aednikele, ja vastuseks on alati olnud ei. Kui aga olen küsinud, miks mitte, pole sellele tavaliselt midagi tarka järgnenud. Mind aga pole kunagi rahuldanud põhjendamata vastused. Seda enam, et ma ise talvitan ju samamoodi müügipotte maa peal, sama teevad teised taimemüüjad, keegi ei kaeva midagi maasse. Ja kui maa läbi külmub, külmuvad ühtviisi läbi nii pott kui muidu 5 cm maas elav pojeng.
Eriti huvitavaks muutus teema eelmisel aastal, kui paari tarnija pakkumistesse ilmus kategooria patio peonies, ehk pojengid kasvatamiseks terrassil. No pagan, kellel ikka terrassil mulda on.
Kuni tänase koolituse jaoks aastaarve netist üle kordasin ja poolkogemata sattusin kanada botaaniku Dr,J,G,N,Davidsoni pikale artiklile pojengidest ja tsiteerin;
Pot‐grown peonies were widely used in China and Japan as ornaments in the house.   They were easily moved, donated or passed down.  They can be placed under conditions that force them into flower out‐of‐season.  Both herbaceous and tree peonies can be grown this way.

Ehk üllatus-üllatus, pojengi mitte pole võimalik kasvatada ainult potis, vaid teda on kasvatatud lausa toataimena ja ajatatud. Nüüd tuleb veel uurida, millised on vajalikud potid jms. Hiina- ja jaapanikeelsest aiaajakirjandusest arusaamisega on mul vähe raskusi. 

Kes 24-leheküljelist originaalartiklit lugeda tahab, leiab selle siit. 
Eesti kliimas tuleks suurtes pottides pojengid ilmselt kuidagi soojustada või keldrisse vedada, aga see ei tähenda, et potis pojengi kasvatada ei saa.

Kalendritalve viimane päev

Homme, kell 6.31 algab kevad ja suure tõenäosusega ma pühapäeva hommikul sellisel kellaajal magan :D, seega tuleb talvega täna hüvasti jätta. Ilmateade lubas mingit kohutavat külmalainet, tegelikkus oli ilus sinine taevas, päike ja temperatuur varjus

Loomulikult kiskus õue. Viimased nädalad olen liiga palju arvuti taga istunud ja liigutamisvajadus muutub järjest tugevamaks. Viskasin laiali ühe lumevalli, mis takistas liikumist ja mis sadas kuuri katuselt alla otse loomulikult siis, kui ma märga lund kühveldada ei jaksanud. Malati ja Mihkel mürgeldasid end oimetuks ja väga naljakas oli vaadata, kuidas emme õpetas poissi lund sööma. Kõigepealt käpaga lumi natuke lahti ja siis lõugadega krauhh-krauhh-krauhh. Tublid koerad, aitavad lund koristada.
Needsamad tublid koerad olid maja taha sellegipoolest tekitanud kärutäie sedasamust, mis koerapidajal ikka kevadel lume alt välja sulab. Seesamune sai ka enamuses ära koristatud. Peale seda andsid talvel lödiks läinud lihased juba tunda.
Sellegipoolest tõin neli kotti saunapuid ja pühkisin majataguse aiatee puhtaks, panin voodipesu õue kuivama (mmm, kevadtuule lõhna vastu ei saa miski) ja tegin mõned pildid. Mõni koht on vägagi kevadine, mõni täiesti talvine.

Suuri oksi on meeletus koguses maha langenud, osa kõlbab ka korralikeks küttepuudeks, nendega üksi jändama ei hakanud. Pealegi on lõkkeplats alles lumega ümbritsetud.
Esimesed õied on avanud lumekupp, pilt jäi natuke udune.

Siilikübarate uhked seemnetutid on säilinud ületalve ja kevadel võib leida ehk põnevaid seemikuid, kui ma neid kogemata välja ei rohi.

Nõiapuud on sel aastal väga uimased. Kui eelmisel aastal avas Arnold´s Promise õied 3.veebruaril, siis tänane seis on selline ja hiljem avanevast sordist Aphrodite võis värvi ainult aimata.

Aiavaasides talvitunud mägisibulad näevad ka päris rahuldavad välja. Vulkaaniplatool aga on endiselt paks lumi, vaid mõned kaktused on välja sulanud.

Suurt maadjat viigikaktust pildistasin mõned päevad tagasi, ka tema on kahjustusteta talve üle elanud.

Taimede külmakindluse teema hakkab mind järjest rohkem huvitama. Kui walteri küüvitsad ja kalmiad elavad rohkem kui 20-kraadise külma üle maapealsetes pottides ja praktiliselt ilma lumekatteta, siis on see minu jaoks põnev. Lisaks olen paljudelt Euroopa taimekasvatajatelt külmakindluse kohta küsides saanud vastuse, et ei tea, keegi pole põhjas proovinud, proovi ära. Näiteks kämmalvahtraid peavad eestlased külmaõrnadeks, aga soomlased ostavad neid isukalt. Ja ma olen Eestis näinud nüüdseks juba kahte jaapani kirsi `Accolade´kümneaastast alleed, neist üks siinsamas lähedal Keilas.
Tellimusi on sentimeetrine pakk, aga haruldased püsikud ei huvita eriti kedagi, rohkem kisubki asi puude ja põõsaste kanti. Ja taimed peavad olema suured ja korralikud, mitte mingid libled ja paljasjuurset odavat kraami ei taha ükski klient. Sõbranna käis laupäevasel päeval Hansaplandis ja kommenteeris, et peiedel pidi ka rohkem elu olema kui seal. Pole siis ime, kui suured aiakeskused järjest rohkem nõusid, veini ja koeratoitu müüvateks kaubamajadeks on muutunud.
Lõpuks kupatasin püsikud saunaruumist eesruumi ja tegin üle kolme nädala korraliku sauna. Oh kui mõnus :). Ma võin iga päev duši all käia, aga saunajärgse puhtusetunde vastu ei saa mitte miski.

Esimesed sinililled

Viimased kaks päeva on olnud üsna päikeseline ja viie soojakraadi ringis. Lumehanged on arvestatavalt kahanenud ning lumevabad alad suurenevad iga päevaga. Leidsin metsa alt ka esimesed sinililled, mis pildil miskipärast roosakaks muutusid. Ei saa need kompaktkaamerad sinise värviga läbi...

Ja igasugused ninad ja ninad lausa trügivad maast välja.

Adoonistest olen ilmselt peenra ümbertegemise käigus suutnud lahti saada, neid ma tahan küll uuesti, kõik sellised varakevadised õied on kulla hinnaga.
Linnast koju jõudes oli tunne, et mine või rehaga õue. Kuna aga tuli kuller loomatoidupakkidega, tuli naabrinaisele tema papagoide kotid ära viia, ladusin ka kaks koera autosse ja lasime neljal koeral end hingetuks mürada. Kahjuks unustasin fotoka koju ja telefon on nende lendavate sabade, kõrvade ja käppade pildistamiseks liiga uimane.

Õuetiirud

Nädal oli jälle väga tõine ja kadus märkamatult käest. Esmaspäeval sai tsutt Tartus käidud, õnneks ei pidanud ise sõitma, ilm oli lörtsine ja udune. Paaril päeval küll näitas päikest, aga selle paistel peesitada polnud aega. Ning täna on jälle hall ja röske 0,6 kraadiga üle nulli.
Eile oli selle eest ilus ja sai lausa mitu tiiru õuel tehtud. Lund on meil endiselt rohkesti, selline ebameeldiv koorik, mille puhul iial ei tea, kas jalg jääb kandma või vajub läbi. Valgus aga juba täiesti kevadine.

Esimese tiiru tegin fotokaga. Teise Mihkliga, kes käitus rihma otsas nagu kevadine vasikas ja oskas mu lumme käpuli tõmmata. Kolmanda linnast värsket mereõhku hingama saabunud sõpradega, kes tahtsid osooni kotiga koju viia. Lubasin neile lahkelt terve autotäie, meil sellest puudust pole.
Lumikellukesi on nüüd juba igal pool ja kuna sai neid eelmisel aastal metsa alt ka roosipeenardesse asustatud, siis on ka seal kenasti kodunenud ja õitsemas. Sinililledest on meil endiselt ainult lehed.

Talvised tormid on päris palju suuri oksi murdnud, kui lumi ühekorra ära sulab, saab koristamist ja põletamist olema. Tiigid on endiselt jääs.

Milleks maad mööda kõndida, kui ülevalt näeb kaugemale ja jalgealune on kuivem, arvab Aalu. Tema on selline kass, kes kaasas jalutamas käib.

Kõik külmaõrnad tegelased nagu hõlmikpuud, krüptomeeria, sooküpress, ebaküpressid jne. paistavad kenasi elus olevat. Samuti on pottides talve suurepäraselt üle elanud väidetavalt külmaõrnad walteri küüvitsad.

Eelmisel aastal samal ajal oli kõik juba ammu täiesti lumevaba, pilt tehtud möödunud aasta 12.märtsil. Praegu on see ala veel viieteissentimeetrise lumekihi all. 

Keegi kuskil mainis, et mis sellest kevadest ikka oodata, küll ta tuleb niikuinii. Muidugi tuleb, aga mulle see kevadeootusetunne meeldib. Hea on teada, et ilmad lähevad valgemaks ja soojemaks ja varsti ta ongi käes. 

Naistepäev

"Väljuge otsekohe oma kabinettidest", teatas ligi kahemeetrine meeskolleeg uksel hauataguse häälega. Teine lisas, et kui muidu välja ei saa, siis pannakse tuletõrjealarm tööle.
Vähe meil neid mehi naistekarjaga võrreldes on, aga laua nad katsid ja iga naishing sai imearmsa potiroosi. Nii et vahel on ikka tore kontoris inimeste hulgas käia.

Koju jõudes sumasin põlvekõrguste linnasaabastega metsa alla ja ennäe, seal nad olidki. Kui lagedal on lund veel üle 20 cm ja teepealses sulbis ei saa aru, kas juhid autot või laeva, on puude all lumi kadumas ja lumikellukesed kohe õitsele puhkemas.

Mihkel oli ka väga lustlik ja muudkui üritas mulle musi anda. Kärnad on kadunud ja poiss heas tujus, enam ei kratsi ennast. Malati aga keeldub üldse tuppa tulemast ja peab teiste külakoertega mingeid pikki haukumisläbirääkimisi.

Paksust lumest hoolimata on kevad kohal ja mul on selle üle ainult hea meel. Talv pole minu cup of tea, nagu inglased ütleksid.

Udune nädalavahetus

Ilm oli hallimast hallim, paar soojakraadi. Lumi endiselt üle saabaste, käisin tuhaämbrit kaugematele roosipõõsastele tühjendamas. Võiks juba ometi ära sulada. Täna hommikul üle kohvitassi ühe silmaga Prillitoosi vaadates näidati kõbusat pensionäride seltskonda, kes veedab kõik talved Tenerifel ja kui sealt üks proua mainis, et on kohe üheksakümmend saamas, pidin diivanilt maha kukkuma, sest ta nägi vähemalt paarkümmend aastat noorem välja. Luban endale juba tükk aega, et kui elu ja tervist on, saab minust kunagi samasugunne pensionär, kes kõik talved kusagil soojal maal ja siinsetest talvedest sekundikski puudust ei tunne :)
Eelmine nädal raputas talveunest ikka korralikult üles ja seetõttu jõudsin ka nädalavahetusel rohkem kui tavaliselt viimasel ajal. Süüa tegin mõnusat kooreklopsi, mida sai ka karpidega sügavkülma, maitsev oli küll, aga üle nelja korra ma sama toitu süüa ei suuda. Isegi riidekapid said koristatud ja sellega seonduvalt sündis vist ka selle talve ainuke käsitööprojekt.
Küllap on kõik aiapidajad hädas olnud sellega, et eriti suure aia puhul on seda kola, mida vaja kaasas vedada, vastikult palju. Telefon, kindad, käärid. Suitsetajal veel ka suitsupakk ja tulemasin. Olen proovinud kõikvõimalikke variante. Paljud kasutavad vöökotte, mulle need eriti ei istu. Mulle ei sobi ükski asi, mis soonib või hõõrub, mul lihtsalt on titest saadik selline printsessinahk, mis läheb kohe katki. Seetõttu ei sobi ka peene rihmaga õlakotid.
Eelmisel aastal leidsin Laulasmaa laadalt mõnusa riidest kotikese, mis parajalt laia rihmaga põiki üle rinna käis ja ei seganud, See oli parim, aga kahjuks helehall ja määrdus ruttu. Kuskil ajusopis aga tiksus idee midagi analoogilist teha, aga midagi ei jäänud näppu, millest teha. Kangas peab olema tugev, aga samas pehme.
Kuni täna kapist suureks jäänud teksaseid võttes ja annetuskotti voltides see kotimaterjal mulle teksatagumikult vastu vaataski. Õmblusmasinat, milleks siin majas on peaaegu sajandivanune jalaga Pfaff, ma tülitama ei hakanud, selle õlitamine ja muud hooldustööd oleksid vist nii palju aega võtnud, et õmblemistuju oleks selleks ajaks üle läinud.
Natuke niisama nokitsemist niidi ja nõelaga, reguleeritav rihm vana fotokoti küljest, paar lillekest kolikarbist lihtsalt niisama, et igav ei oleks, ja valmis see kott oligi. Kui tekib vajadus vööle panna, saab läbi vööaasade ka vöö panna.

Lilled muidugi jäävad õues kuskile kinni ja tulevad ära või kestavad esimese masinpesuni, aga natuke pidi ju lusti ka olema. Nüüd võib aiahooaeg tulla.

Õhus on kevadet

kuigi teisipäevane hommikutemperatuur oli -9,1, kolmapäevane -6,2 ja täna ainult -2,1 , siis hommikutel on olnud taevas eresinine ja päike säranud. Päevased temperatuurid aga siiski ilmselt tõusnud plussi, sest lumekuhjad on madalamaks vajunud ja mõned kohad suisa paljaks sulanud. Öösel külmetab, päeval sulatab ja kogu maapind on kaetud tihke valge koorikuga, mis on kõva nagu betoon ja millesse isegi suurte raskete koerte käpad enam jälgi ei jäta.
Aga vähemalt on valge. Hommikud on valged ja isegi õhtuti saab juba valges koju. Mitte küll alati, esmaspäeval sõitsin pimedas ja udus, silme eest väsimusest hall. See juhtub, kui pikalt logelenud inimene hakkab äkki täie rauaga 14-tunniseid tööpäevi tegema. Nädala teises pooles õnnestus tempo õnneks juba rahulikumasse rütmi tõmmata.
Uus nädal tõi palju uut. Uue lisatöö. Uue arvuti - ma pole elus aru saanud, mis neis Macides erilist on ega saa nüüd ka. Kasutusmugavus? Ma ei kasuta läpakat peaaegu mitte kunagi selle ees küürutades, vaid kodus ühendan sellele alati taha klaviatuuri ja suure ekraan, õppetund töötervishoiuarstidelt. Meil ei tööta mitte keegi ainult läpakaga, kui arvuti juures on vaja veeta üle paari tunni päevas. Läpakas on kaasavõtmiseks nõupidamistele ja reisidele. Kuna Macile oleks vaja osta nendeks ühendusteks paar lisajubinat, mis hinna järgi otsustades tunduvad puhtast kullast ja teemantitest olevat ja firma nende eest ei maksa, vedeleb Macbook laual ja töötan endiselt oma vana Delliga.
Tulid ka esimesed selle aasta paljasjuursed ja kuna ainuke õige temperatuuri ja hämarusega koht nende hoidmiseks on hetkel saunaruum, siis näeb see välja selline

Ostjate huvi odavate paljasjuursete vastu on senini aga väga leige, aga pole midagi, kui kaela jäävad, tuleb lihtsalt ära potistada ja kõrgema hinnaga müüa.
Palju mul sel aastal aianduse jaoks aega on, on üldse kahtlane. Praegu tundub, et ega eriti vist ei ole. Teeb nii palju kui jõuab.
Häid uudiseid on ka, eelmisel nädalal antud onkoloogiliste analüüside vastused olid puhtad, ei mingeid sõrgu. Edasi järgmise kontrollini juunis :).
Mõningad esitlevad juba õitsvaid lumikellukesi. Eks nädalavahetusel peab vaatama, aga ma kahtlen. Meil on küll soojem kui sisemaal, aga puude vahel liiga pime.

Viimase talvekuu lõpul

on meil endiselt hoolimata pigem pluss- kui miinuskraadidest järjest lumisem. Ilmselt tuleb juurde rohkem kui ära sulada jõuab ja eilehommikune vaatepilt oli selline

Okstel püsiv lumi on sellel tuulisel poolsaarel harvaesinev nähtus ja väärt jäävustamist. Lõunaks oligi kõik maha varistanud ja härra Aalu tegi terrassil postitantsu.

Lükkasin hädavajalikud rajad puhtaks, tõin saunapuud ja koristasin toad. Õhtul saabunud Lepatriinud aitasid ka lund lükata, olulisemad kohad said lagedamaks, aga kuuri kõrvale katuselt alla sadanud lumi on nii kivikõra, et seda ei jära ka puhurikruvi ja tuleb ilmselt lihtsalt oodata, kuni ära sulab. Igaks juhuks ei riskinud end ära katkestada, algava nädala plaan on tihe ja energiat on vaja säästa. Õhtul tegime sauna ja lobisesime mõnusalt, seda oli ka väga vaja.
Koertel on kevad südames ja mitu maadlusmatši käib päevas, kui kahtlane vaikus tekib, tuleb vaadata, milline pahandus parasjagu käsil on...eile leidsin rõõmsa näoga Miku magamistoast segipööratud voodist, pooleldi ärasöödud sokk õnneliku koonu vahel tilpnemas...vaatepilt oli nii naljakas, et katsu sa selle molkuse peale vihane olla :).
Malati kasvataja jagas näoraamatus nii head pilti mastifite iseloomust, et see tasub blogisse jäädvustamist, sellised natuke äraspidise loomuga koerad on nad tõesti, omamoodi mõtete ja mängudega.

Ei ütleks, et nad nüüd just nii sõnakuulmatud on, aga suhteliselt keerulise loomuga isemõtlejad küll. Armsad ja kallid sellegipoolest.
Kuna talvised tegemised sel aastal ei ole kohe üldse edenenud, on väike rahulolematus hinges. Selline, mis mitte mossitama, vaid pigem tegutsema ässitab. Nii et see lumi võiks kiiremini ära sulada, tahaks juba õue. Praegu pole seal küll mitte kui midagi teha. Naabrid tegid lumememme, aga mind märja lumega lökerdamine ei meelita. Seega loen ja mõnulen.

Madisepäev

ja isamaa sünnipäev. Lugema sattusin liiga hilja, et oleks pidanud tuhaämbrid peenardesse kummutama. Aga eks jõuab ka homme.
Eelmisel nädalal linnas käies suutsin terve komplekti viiruseid kaasa korjata. Esimesed kolm päeva neelupõletik koos palavikuga, siis tõsised kõhuhädad, mille vastu lõpuks aitas ainult paar pitsi kodus igaks juhuks varuks olevat pipraviina. Ma ei armasta kanget alkoholi, eriti mitte viina, aga kui enam ükski muu asi ei aita, pigistan nina kinni ja saan hakkama.
Täna on lihtsalt sült olla olnud ja pool päeva sai lihtsalt teleka ees maha tukutud. Kuivõrd aga õues tuli päike välja, tundsin, et ma pean vähemalt natukeseks värskesse õhku saama. Lumeolud on müstilised, kuigi pea nädal on olnud üle nulli, on õuel paks lumekiht. mis on otse loomulikult ränkraske. Kuurikatuse serva alla kogunenud hangest ei saanud jagu isegi lumepuhur ja labidaga millegi tegemiseks polnud lootustki. Jääb üle oodata, kuni ise ära sulab. Oleks ehk terava aialabidaga kallale läinud, oleks ehk kuidagi saanud, aga pooltõbisena ei jagunud selleks lihtsalt võhma.
Garaažitaguse lasin ikka puhuriga üle, miskipärast kipub sinna kõige rohkem lund kogunema. Esmaspäevane poeskäik näitas, et ma olen oma autot alahinnanud, läks ikka päris paksust hangest läbi, aga kindlam on, homme on kellaaja peale arsti juurde minek. Järjekordseid rakuproove andma, vähe kõhe on, aga vähemalt saab jätkuvalt sandi enesetunde kohta küsida, kas see peabki nii olema või peaks midagi ette võtma.
Vähemalt on hakanud mingisugunegi söögiisu tekkima, seegi on edasiminek. Loen raamatuid ja vaatan kontserti ja pingviinide paraadi. Ja teen ühe kalamarjavõileiva.

Ilm on fuihhh

Sellist inimest, kellele juba mitu päeva kestnud ilm meeldiks, ma ilmselt ei tunne. Tuiskab midagi, mis pole ei vihm ega lumi. Kraadiklaas püsib napilt üle nulli, aga sellest hoolimata on hoovile kogunenud mingi viisentimeetrine valge kiht. Selle kühveldamisest ma isegi mitte ei mõtle, sest kui vahepeal hakkas tunduma, et põlv on korralikult ära paranenud, siis turismimess tegi selgeks, et ega ikka ei ole küll, koormusest tuleb endiselt hoiduda. Ega midagi muud teha ei annagi, lihtsalt puhkust anda, sest kevadhooaja alguseks tahaks senisest rohkem vormis olla.
Lisaks suutsin kolmapäeval kontoris ja poes käies mingi viiruse hankida. Algul ehmatasin end kaameks, et angiin, kui paistes kõri neelata ei lasknud. Vist aga oli tegemist siiski viirusega, aitas meekompress väliselt ja sibulatükkide hoidmine suus. Puusepa talu sibulad on nii head, et nende toorelt näsimisega mingeid probleeme pole. Viinaga kuristamiseni ei jõudnud, tegin pudeli küll lahti, aga lõhn ajas niimoodi iiveldama, et tormasin tualeti poole.
Eilseks olin niipalju toibunud, et keetsin multikeetjatäie vürtsist kanasuppi rohke tšilliga ja pistsin seda paar kausitäit nahka. Peale selle olin suuteline isegi maja tolmuimejaga üle tõmbama. Maasvedelevad koerakarvad mõjuvad mu enesetundele alati halvasti ja kuigi Mihkli nahahädad on paranemise teel, ajab ta endiselt kohutavalt karva.
Terve see talv on läinudki mingi vegeteerimise tähe all. Midagi ei viitsi ja millekski pole tahtmist. Imetlen teiste imelisi käsitöid, aga ise peale korvitäie seepide pole mitte kui midagi teinud. Kui tuju ei ole, pole mõtet punnitada. Tööasjad on järje peal ja maja korras, need on peamised asjad minu jaoks. Kogu aeg ei peagi mingeid uusi asju algatama. Kevadeks on niigi igasuguseid mõtteid ja laadimise aeg on hädavajalik. Olen hakanud aru saama, et just seda laadimise aega olen ma endale elus liiga vähe võimaldanud, aga hea, et see arusaam lõpuks kohale jõudis :)
Sellise ilmaga ei taha isegi koerad väljas olla, aga pidevalt toas olles kipub noortel koertel igavaks minema. Kuivõrd mastifiverd elukad mänguasju eriti ei tunnista, on põhilisteks mängudeks maadlus või siis üksteiselt kontide ülelöömine.

Vähemalt on neist seltsi ja sõprust, päris üksinda oleks ikka natuke liiga üksildane olla. Kui suvel ikka inimesi käib, siis talvel on sageli nii, et ma ei näe päevade kaupa ühtegi inimest ega räägiks ainsatki sõna, kui koeri poleks. Õnneks on olemas näguderaamat, mida ka saab sõpradega lobisemiseks kasutada.
Aalu on uuesti alustanud oma õhtuste nurrseanssidega, mul pole varem sellist kassi olnudki, kes lihtsalt ronib sülle nurruma ja sõtkuma. Ju loom tunneb, mida perenaisel vaja.
Täna on õnneks enesetunne juba parem ja kui see vastik jäävihm järele jääks, tooks paar kotti puid ja teeks ühe kerge sauna, et viimane haigusvimm välja higistada. Näis, kas viitsib.