Udune nädalavahetus

Ilm oli hallimast hallim, paar soojakraadi. Lumi endiselt üle saabaste, käisin tuhaämbrit kaugematele roosipõõsastele tühjendamas. Võiks juba ometi ära sulada. Täna hommikul üle kohvitassi ühe silmaga Prillitoosi vaadates näidati kõbusat pensionäride seltskonda, kes veedab kõik talved Tenerifel ja kui sealt üks proua mainis, et on kohe üheksakümmend saamas, pidin diivanilt maha kukkuma, sest ta nägi vähemalt paarkümmend aastat noorem välja. Luban endale juba tükk aega, et kui elu ja tervist on, saab minust kunagi samasugunne pensionär, kes kõik talved kusagil soojal maal ja siinsetest talvedest sekundikski puudust ei tunne :)
Eelmine nädal raputas talveunest ikka korralikult üles ja seetõttu jõudsin ka nädalavahetusel rohkem kui tavaliselt viimasel ajal. Süüa tegin mõnusat kooreklopsi, mida sai ka karpidega sügavkülma, maitsev oli küll, aga üle nelja korra ma sama toitu süüa ei suuda. Isegi riidekapid said koristatud ja sellega seonduvalt sündis vist ka selle talve ainuke käsitööprojekt.
Küllap on kõik aiapidajad hädas olnud sellega, et eriti suure aia puhul on seda kola, mida vaja kaasas vedada, vastikult palju. Telefon, kindad, käärid. Suitsetajal veel ka suitsupakk ja tulemasin. Olen proovinud kõikvõimalikke variante. Paljud kasutavad vöökotte, mulle need eriti ei istu. Mulle ei sobi ükski asi, mis soonib või hõõrub, mul lihtsalt on titest saadik selline printsessinahk, mis läheb kohe katki. Seetõttu ei sobi ka peene rihmaga õlakotid.
Eelmisel aastal leidsin Laulasmaa laadalt mõnusa riidest kotikese, mis parajalt laia rihmaga põiki üle rinna käis ja ei seganud, See oli parim, aga kahjuks helehall ja määrdus ruttu. Kuskil ajusopis aga tiksus idee midagi analoogilist teha, aga midagi ei jäänud näppu, millest teha. Kangas peab olema tugev, aga samas pehme.
Kuni täna kapist suureks jäänud teksaseid võttes ja annetuskotti voltides see kotimaterjal mulle teksatagumikult vastu vaataski. Õmblusmasinat, milleks siin majas on peaaegu sajandivanune jalaga Pfaff, ma tülitama ei hakanud, selle õlitamine ja muud hooldustööd oleksid vist nii palju aega võtnud, et õmblemistuju oleks selleks ajaks üle läinud.
Natuke niisama nokitsemist niidi ja nõelaga, reguleeritav rihm vana fotokoti küljest, paar lillekest kolikarbist lihtsalt niisama, et igav ei oleks, ja valmis see kott oligi. Kui tekib vajadus vööle panna, saab läbi vööaasade ka vöö panna.

Lilled muidugi jäävad õues kuskile kinni ja tulevad ära või kestavad esimese masinpesuni, aga natuke pidi ju lusti ka olema. Nüüd võib aiahooaeg tulla.