Õuetiirud

Nädal oli jälle väga tõine ja kadus märkamatult käest. Esmaspäeval sai tsutt Tartus käidud, õnneks ei pidanud ise sõitma, ilm oli lörtsine ja udune. Paaril päeval küll näitas päikest, aga selle paistel peesitada polnud aega. Ning täna on jälle hall ja röske 0,6 kraadiga üle nulli.
Eile oli selle eest ilus ja sai lausa mitu tiiru õuel tehtud. Lund on meil endiselt rohkesti, selline ebameeldiv koorik, mille puhul iial ei tea, kas jalg jääb kandma või vajub läbi. Valgus aga juba täiesti kevadine.

Esimese tiiru tegin fotokaga. Teise Mihkliga, kes käitus rihma otsas nagu kevadine vasikas ja oskas mu lumme käpuli tõmmata. Kolmanda linnast värsket mereõhku hingama saabunud sõpradega, kes tahtsid osooni kotiga koju viia. Lubasin neile lahkelt terve autotäie, meil sellest puudust pole.
Lumikellukesi on nüüd juba igal pool ja kuna sai neid eelmisel aastal metsa alt ka roosipeenardesse asustatud, siis on ka seal kenasti kodunenud ja õitsemas. Sinililledest on meil endiselt ainult lehed.

Talvised tormid on päris palju suuri oksi murdnud, kui lumi ühekorra ära sulab, saab koristamist ja põletamist olema. Tiigid on endiselt jääs.

Milleks maad mööda kõndida, kui ülevalt näeb kaugemale ja jalgealune on kuivem, arvab Aalu. Tema on selline kass, kes kaasas jalutamas käib.

Kõik külmaõrnad tegelased nagu hõlmikpuud, krüptomeeria, sooküpress, ebaküpressid jne. paistavad kenasi elus olevat. Samuti on pottides talve suurepäraselt üle elanud väidetavalt külmaõrnad walteri küüvitsad.

Eelmisel aastal samal ajal oli kõik juba ammu täiesti lumevaba, pilt tehtud möödunud aasta 12.märtsil. Praegu on see ala veel viieteissentimeetrise lumekihi all. 

Keegi kuskil mainis, et mis sellest kevadest ikka oodata, küll ta tuleb niikuinii. Muidugi tuleb, aga mulle see kevadeootusetunne meeldib. Hea on teada, et ilmad lähevad valgemaks ja soojemaks ja varsti ta ongi käes.