Kalendritalve viimane päev

Homme, kell 6.31 algab kevad ja suure tõenäosusega ma pühapäeva hommikul sellisel kellaajal magan :D, seega tuleb talvega täna hüvasti jätta. Ilmateade lubas mingit kohutavat külmalainet, tegelikkus oli ilus sinine taevas, päike ja temperatuur varjus

Loomulikult kiskus õue. Viimased nädalad olen liiga palju arvuti taga istunud ja liigutamisvajadus muutub järjest tugevamaks. Viskasin laiali ühe lumevalli, mis takistas liikumist ja mis sadas kuuri katuselt alla otse loomulikult siis, kui ma märga lund kühveldada ei jaksanud. Malati ja Mihkel mürgeldasid end oimetuks ja väga naljakas oli vaadata, kuidas emme õpetas poissi lund sööma. Kõigepealt käpaga lumi natuke lahti ja siis lõugadega krauhh-krauhh-krauhh. Tublid koerad, aitavad lund koristada.
Needsamad tublid koerad olid maja taha sellegipoolest tekitanud kärutäie sedasamust, mis koerapidajal ikka kevadel lume alt välja sulab. Seesamune sai ka enamuses ära koristatud. Peale seda andsid talvel lödiks läinud lihased juba tunda.
Sellegipoolest tõin neli kotti saunapuid ja pühkisin majataguse aiatee puhtaks, panin voodipesu õue kuivama (mmm, kevadtuule lõhna vastu ei saa miski) ja tegin mõned pildid. Mõni koht on vägagi kevadine, mõni täiesti talvine.

Suuri oksi on meeletus koguses maha langenud, osa kõlbab ka korralikeks küttepuudeks, nendega üksi jändama ei hakanud. Pealegi on lõkkeplats alles lumega ümbritsetud.
Esimesed õied on avanud lumekupp, pilt jäi natuke udune.

Siilikübarate uhked seemnetutid on säilinud ületalve ja kevadel võib leida ehk põnevaid seemikuid, kui ma neid kogemata välja ei rohi.

Nõiapuud on sel aastal väga uimased. Kui eelmisel aastal avas Arnold´s Promise õied 3.veebruaril, siis tänane seis on selline ja hiljem avanevast sordist Aphrodite võis värvi ainult aimata.

Aiavaasides talvitunud mägisibulad näevad ka päris rahuldavad välja. Vulkaaniplatool aga on endiselt paks lumi, vaid mõned kaktused on välja sulanud.

Suurt maadjat viigikaktust pildistasin mõned päevad tagasi, ka tema on kahjustusteta talve üle elanud.

Taimede külmakindluse teema hakkab mind järjest rohkem huvitama. Kui walteri küüvitsad ja kalmiad elavad rohkem kui 20-kraadise külma üle maapealsetes pottides ja praktiliselt ilma lumekatteta, siis on see minu jaoks põnev. Lisaks olen paljudelt Euroopa taimekasvatajatelt külmakindluse kohta küsides saanud vastuse, et ei tea, keegi pole põhjas proovinud, proovi ära. Näiteks kämmalvahtraid peavad eestlased külmaõrnadeks, aga soomlased ostavad neid isukalt. Ja ma olen Eestis näinud nüüdseks juba kahte jaapani kirsi `Accolade´kümneaastast alleed, neist üks siinsamas lähedal Keilas.
Tellimusi on sentimeetrine pakk, aga haruldased püsikud ei huvita eriti kedagi, rohkem kisubki asi puude ja põõsaste kanti. Ja taimed peavad olema suured ja korralikud, mitte mingid libled ja paljasjuurset odavat kraami ei taha ükski klient. Sõbranna käis laupäevasel päeval Hansaplandis ja kommenteeris, et peiedel pidi ka rohkem elu olema kui seal. Pole siis ime, kui suured aiakeskused järjest rohkem nõusid, veini ja koeratoitu müüvateks kaubamajadeks on muutunud.
Lõpuks kupatasin püsikud saunaruumist eesruumi ja tegin üle kolme nädala korraliku sauna. Oh kui mõnus :). Ma võin iga päev duši all käia, aga saunajärgse puhtusetunde vastu ei saa mitte miski.