Juuli, mu arm

Eluaeg on mulle juuli kõikidest kuudest kõige rohkem meeldinud ja meeldib ka nüüd, aiaomanikuna. Roosid õitsevad,  ebajasmiin õitseb ja kõik on seda pöörast lõhna täis. Muru ei kasva enam kiirusega kümme sentimeetrit päevas, umbrohi ja naadid on tempo maha võtnud või on need lämmatanud suureks sirgunud püsikud ja mis peamine, pool suve on alles ees. Kui lõunaosariiklased postitavad oma liiliate ja päevaliiliate pilte, siis meil õitsevad isegi alles mõned pojengid ja isegi osa roose pole täit õieilu veel näidanud.
Kuigi rohida oleks alati midagi, on õnnestunud saada isegi kaks puhaste küünealustega päeva järjest. Eilne sisaldas küll pikka kontoriskäimist ja juuksurit, aga täna käisime Lepatriinuga hoopis võõraid roose imetlemas.

Selliseid uhkeid roosiväravaid, -pinke ja -puid meie aias, kus ka õitseb praegu tuhandeid roosiõisi, pole, sest ma ausalt öeldes ei viitsi nende ronirooside talvitumisega jantida. Kõik see jupikaupa painutamine ja muu tsirkus, liiga palju jama. Ongi tore neid võõras aias imetlemas käia.
Napsasin perenaise loal paar oksa ja tegin õhtul mõned pistikud. Homme teen oma aia pargikatest ka. Kui ei proovi midagi uut ja põnevat, polegi enam huvitav.
Ainuke nuhtlus on sääsed, kes väljas õhtuti enam üldse elada ei lase. See põrgu, mis tavaliselt on juuni algul, on see aasta juuli teises pooles ja oma õrna nahaga olen ma nii sääsemuhke täis, et midagi koledat.
Muidu aga on kõik enam-vähem hästi ja ma ei saa üldse aru nendest oigajatest, kes kurdavad, et suve sel aastal pole olnud. Ma ei tunne sellest küpsetavast kuumusest vähimatki puudust ja et hommikul ja õhtul terrassil istudes tuleb pleed peale visata, on kõigiti meie suvele kohane. Homme katsun krundi läbi jalutada, enamustesse kohtadesse pole ma juba kuu aega jõudnud...

Kümme aastat hiljem

Pühendan selle postituse Tiiale, Kaarnale ja kõigile teistele, kellel parasjagu käsil mission impossible ehk eimillestki kodu tegemine. Ja mina ei ole kokkuleppele, et maja ei näidata, alla kirjutanud. Ma ei saakski aias midagi pildistada, kui ma maja kogu aeg vältida püüaksin.
Sattusime Füüsikuga eile õhtul vanu pilte vaatama, täna panin siis kümne aasta tagused ja tänased pildid kokku. Rakurss ei ole alati sama, kohad küll.

Päevakajalistest teemadest nii palju, et vapiloom avas korraga kolm õit, millest mahtus pildile kaks korraga

Lepatriinu maadles Rote Flammega ja see näeb nüüd väga äge välja

Aga nüüd peab lõpetama, sest äike tuleb järjest lähemale ja minu suureks rõõmuks sajab juba pool tundi paduvihma. 

Õhtused plõksud

Istusin 11.juuli õhtul terrassil, terrassisoojendaja sees ja seljas sama jope, millega sai talvel puid tassitud. Karvane nurrloom ka veel soojenduseks teise käe peal.  Eestimaa suvi :), aga ega Inglismaal suurt soojem ei olnud.
T'õeline külmkapisuvi, ebajasmiin esmaspäeval ei näidanud veel ühtki õit, täna nagu lumemägi. Sordist ei tea midagi, vanavanaema istutatud. Mina ainult lasksin ta kunagi traktorikopa abiga teisele poole maja istutada, viiekümne- või rohkemagiealine põõsas kannatas kolimise välja küll. Sel hetkel oli küll meetrikõrguseks pügatud, nüüd nii 3x4 meetrit...Saabumisõhtul õues ei pannud ma seda lõhna nii väga tähelegi, sest roosiaed lõhnab nagunii, aga õhtul avatud aknaga magamistuppa astudes tekkis küll küsimus, kas ma olen mingi lõhnaõlipudeli puruks pillanud.

Rote Flamme ulatuks ka kolme meetrini, kui keegi viitsiks ülemise jupi veel üles toestada. Arutame strateegiat,sest sel elukal on habemenoasuurused ja sama teravad okkad.

Inglise roosid, sel soojal talvel praktiliselt külmakahjustusteta, käituvad nagu inglise roosid. Allameetrimehi ei ole. Mitte nii nagu tavaliselt, et inglise roosid oleksid kuskile põhjamaale küüditatud ja külmakartuses tagasihoidliku kasvuga. Maailma vanim nimega roos Rosa Mundi istus ühele noorimale sordile William and Catherine niimoodi pähe, et ma pidin viimase uude kohta istutama.

Teistest ma ei räägigi. Lootusetu anglofiil nagu ma olen, on mu lemmikud ikkagi Austini roosid. Austini väljapanek võitis ka Hampton Court Palace Show 2014 kuldmedali
Winchester Cathedral oli üks esimesi, kes kunagi majapidamisse kolis, nüüdseks vist kaheksaastane ja ulatub mulle lõuani.

Golden Celebration

Teasing Georgia

Arvestades seda, et möödunud aasta kevadest saadik ei ole ma aias mitte piiskagi keemiat kasutanud, on roosid üllatavalt terved ja suurepärases seisundis. Mõningad täpilised lehed ja üksikud lehetäid, aga ei midagi sellist, et peaks pritsi järele tormama. Asi polegi põhimõttes, muidu ma olen paar korda aastas ikka pritsinud, aga sel kevadel kas polnud aega, oli liiga tugev tuul, liiga külm (alla 10 kraadi pole mõtet) või sadas vihma, nii see keemia peale panemata jäi. Nüüd juba jälgin huviga, mis toimub, sest tavaliselt ilmnevad kevadise pritsimatajätmise tagajärjed suve teises pooles.
Chippendale

Alissair, Princess of Phoinicia, lihtõieline iludus

Pean häbiga tunnistama, et tundub, et tänu eelmise aasta peataolekule on ka rooside andmebaasiga mingi puder ja ma ausalt öeldes ei tea, palju mul neid sorte on. Kusagil 250 ja 300 vahel. Välja läks talvega kaks, Orange Muttertag, mida mul nimesegaduse tõttu oli nagunii kaks, ja pikka aega põdenud Morden Amourette. Juhani poogitud kanadalased ei kannata ausalt öeldes mingit kriitikat ja uued kanadalased püüan hankida Soomest.
Vahepealne püsikuhankimise hullus on vist ikka täiega üle läinud ja ma olen tagasi rooside juures, sest ma armastan neid nii väga. Pojenge ja hortensiaid muidugi ka, aga kõik muu võib olla ja võib mitte olla. Inglismaal Bill LeGrice stendi juures kippus ikka mingi nire suunurgast nõrguma, kuigi roose kohvris lennukiga vedada pole just kõige parem mõte. Õnneks on ajad muutunud ja suhtumist, et mingisse Strolbooniasse me midagi ei saada, ma praktiliselt Hamptonis ei kohanud. Leidsin kaks väga head tarnijat alpitaimedele, millega talvel tegeleda ja üht-teist veel.. Parimad ostud olid küll aiandusega seotud, aga täiesti mittetaimsed. Kui teil on mingi unistuste taim ja see on olemas selles 70-tuhandelises andmebaasis, siis nüüd ma teile suudan selle ka hankida (iseküsimus on muidugi hind)

Ja neid kokkupandavaid ostukärusid nägin tegelikult juba kaks aastat tagasi Hamptonis, tookord jätsin ostmata, sest valikus olid ainult sinised ja mustad. Nüüdseks oli asja kõvasti arendatud, oli neid mitmes suuruses ning värvis ja parimatele sai kaaned ka eraldi juurde valida. See oli tõesti reisi parim ost, sest nagu varsti selgus, sai neid asjandusi suurepäraselt ka toolidena tarvitada (vabad istumiskohad on suurüritustel raske defitsiit) , lisaks olid kaane all kogu kolu, taimed, käekotid, fotokad, ja tipuks käisime õhtul ka samade kärudega supermarketist läbi, midagi ei pidanud käe otsas tassima. Kokkupandult mahtusid kenasti ka kohvrisse ja mul on kavatsus need ka Aavikuemanda tootevalikusse leida. Ühe kavatsen aias kasutusse võtta kühvlite, kääride ja muu aiapudi kaasavedamiseks ja hoiustamiseks ja teine läheb autosse kaasassõitmiseks.

Abilised polnud ka maganud. Füüsiku abil sai üks savine ja vihmaga väga libe jalgrada uue näo ja mulle väga meeldib, kuidas see langusel istutusalasid eristab, enam ei märka isegi seda, et peenrad on rohimata :)

Eelmise aasta traagiliste juhtumiste tõttu pooleli jäänud maja lõunakülg on saanud kolmekordse uue pinoteksikatte ja näeb päris viisakas välja, aga seda eraldi pildistama ma ei hakanud.
Ja kuigi meile lubatakse järjekordset pikka põuda ja niigi pole nädal aega tilkagi sadamud, on suurim rõõm see, et enamus suvest on alles ees.

Lost in London ja Primarki kaksikud

Seekordne saabumine jääb kauaks meelde. Esiteks olin ma miskipärast enne väga närvis, olid ju eelmiselgi aastal piletid ostetud ja hotell broneeritud, aga juhtus mis juhtus...maha rahunesin siis, kui Airbus 320 Helsingist Londoni suunas õhku tõusis. Siis läks tuju kohe oluliselt paremaks. Enne maandumist tehti meile veel tutvumisringe Suur-Londoni kohal. Heathrow lennujaam on nii üle koormatud, et kuigi rajad võtavad minutis vastu kümme lennukit, on ikka maandumisjärjekorrad. Polegi vist nii madalalt ja selge ilmaga Londoni kohal tiirutanud, päris põnev oli tuttavaid kohti ülaltvaates üles leida.
Loobudes turismiinfo lahkest pakkumisest võtta takso (it is about 69 pounds, madam, sorry, mul on saja euroga muud plaanid kui natuke aega autos istuda), leidsime viitade järgi hõlpsasti üles bussijaama, aga siis alles tõeline seiklus algas, Olin endale Google Mapsist küll vajalikud instruktsioonid välja trükkinud, aga mida unustas meile ka bussijaama info esialgu öelda, et just päev varem, 6.juulil oli kogu  Londoni ühistranspordi süsteem muutunud sularahavabaks. Nii et kui ma saabunud ekspressbussi juhile naelu pakkusin, raputas too pead ja saatis mu kontaktivaba kaarti ostma. Kobisime infopunkti tagasi, ja ma lippasin korrus allapoole metroojaama Oyster kaarti lunastama. Pühas lihtsameelsuses arvasin,et ühest kaardist kahe peale on küll, saab ju kaks korda maksta...poole tunni pärast saabunud järgmises bussis selgus,et ega ikka ei saa küll, nüüd lippas kaarti ostma Lepatriinu ja me saime veel pool tundi järgmist bussi oodata. Kogu selle traalivaali tõttu saabusime Kingston upon Thamesi kottpimedas, kohaliku aja järgi kell üksteist ja koduse aja järgi kell üks öösel koos üsna ähmase ettekujutusega sellest, kus me hotell võiks olla...Küsisime paari kohaliku käest nõu, saime teada, et arvatud suund on õige ja hakkasime astuma. Oleks tee sirge olnud, poleks midagi, aga nüüdseks Londoniga ammu kokku kasvanud Kingstoni vanalinn on täis käänulisi kitsaid tänavaid ja kiviparkettidel põrisesid kohvrirattad kaunis lärmakalt. Minna oli üle kilomeetri ja korra jäime ikka päris nii jänni,et helistasin hotelli, õnneks olime üsna lähedal ja keskööl koeri jalutav kohalik paar oli ka abiks.
Nii et maandusime pärast südaööd kaunis kutudena, uni seiklustest muidugi läinud ja hommik oli päris vaevaline. Tulla aga nii kaugele ja lihtsalt hotellis pool päeva maha magada tundus mõttetu ja kuidagi ajasime end jalule. Veetsime Kingstoni ostutänavatel vajalikke ja veidi vähem vajalikke sisseoste tehes mõnusa päeva, uurisime välja vajalike busside väljumiskohti ja kellaaegu ja kui täna nüüd õnnestuks ka õigel kellaajal magama jääda, oleks homne vorm ehk juba parem.
Kaksikuteks aga muutusime Lepatriinuga seetõttu, et parasjagu Primarki poes olles kukkus väljas vihma kallama (kes ei tea, siis Primark on inglise valmisriietekett, kus riided maksavad ainult natuke rohkem kui eimidagi), ja ma torkasin parasjagu kassasabas olevale Lepatriinule kähku kaks kollaste ja punaste roosidega vihmajopet pihku. Nüüd oleme siis vihma ajal sunnitud ühesugused välja nägema,sest värvivalikut ei olnud, aga need keebid on päris kenad...
 Homme tuleb aga veel põnevam päev, eriti silmadega nautlemiseks, sest taimede hankimise isu puudub mul endiselt täielikult ja ma isegi ei oska arvata, mis selle uuesti äratada võiks.
Pilte kahjuks panna ei saa, sest tahvelarvutil puudub auk, kuhu saaks fotoka mälukaarti sisestada.

Viimaks ometi suvi

Suvi ei tähenda mitte ainult temperatuuri, millega saab esimese kohvitassiga terrassile maigutama tulla, aias paljajalu ringi käia ja roose nuusutada. Suvi tähendab ka seda, et selle esimese kohvitassi allaneelamisega ei ole kiire ja tegemata tööde nimekiri ei ulatu kahele A4 leheküljele. Tegemata töid on aias ja kodus nagunii kogu aeg, aga õnneks ei põle neist ükski suure leegiga ja saab endale lubada pühapäeva hommikul hommikumantlis ringi loivamist.
Tegelikult võtsin aja maha juba neljapäeva õhtul, kui tundsin, et meel on ilma igasuguse põhjuseta mustemast mustem, midagi teha ei taha ja kõik pisiasjad ajavad närvi. Sellise seisundi diagnoos on üleväsimus. Otsustasin, et reedel loivan. Veetsin päeva terrassil ajakirjahunniku ja arvutiga, midagi kasulikku oli selles ka, uued taimed said veebipoodi üles. Olles otsustanud molutada ja lesida nii kaua kui jaksan, pidasin kangelaslikult vastu kella seitsmeni õhtul. Siis läksin ja istutasin ära roosid ja kaevasin pojengidele augud valmis. Viimaste istutamiseks oleks aga tulnud kompostmulda vedada ja ma ei viitsinud ilusat õhtut traktori lärinaga rikkuda. Täna õhtul teen ära, siis on selleks hetkeks istutamishooaja lõpp ja õnneks olen ma tõesti praegu taimede suhtes üsna ükskõikne, mitte midagi ei tundu vaja olevat ja isegi nende mõnede põõsaste suhtes, mis veel istutusjärge ootavad, puudub igasugune idee, kuhu neid toppida. Sinna, kus ma neid aastate pärast näha tahan, ei saa, jäävad trimmerdamisel ette ja need nublud niidetakse kogemata maha. Peenardes pole ettekasvatamiseks kohta ja maasse kaevata ei saa meil kivide tõttu eriti midagi. Aga küll mingil hetkel selgus saabub.
Pojengid ei õitse mul suuremalt jaolt endiselt ja ega ma eriti ei imesta selle üle, sest eelmise aasta põud ennustas seda ette, et pojengidel suurem asi aasta ei tule. Õnneks on kõik elus ja vähemalt kasvatavad puhma. Lollipop õitseb potis kolme õiega, viimane müügieksemplar.

Pargiroosid õitsevad juba nädalajagu, alustavad ka teised. Erlisematest Modern Art

Ja minu üks absoluutseid lemmikuid, David Austini Munstead Wood, peaaegu sain õige värvi kätte.

Kui nüüd mõne päeva sooja hoiab, peaks nädala lõpuks roosiaed tuhandetes õites olema ja see ajastus mulle väga sobib :).
Väiksema taldriku suuruste õitega alustab sel aastal talvekahjustusi praktiliselt mitte saanud must leeder Black Lace" ja on ikka hullult ilus küll. Ainuke häda, et põõsas ei hoia kuju ja kasvatab igas suunas mingeid kolmemeetriseid makarone,ilmselt läheb pärast õitsemist kääride alla.

Kuna naabrid kutsusid sauna, siis tegin enne seda ära veel kiire kasvuhoone koristuse ja tänane ilm paistab lubavat selle ka survepesuriga üle lasta, ja viimased potid puhtaks pesta. Ilmateade lubab paari sooja, aga mitte liiga palavat päeva, mis on mu kontidele igati meele järgi. Pistikuid hakkan tegema järgmise nädala lõpul.
Ning õhtul tuleb pakkida kohver - olen kogenumate käest ära õppinud, et peale tormilist kevadhooaega tuleb aeg maha võtta, inimestes on siiani juurdunud veendumus, et juulis ei istutata ja taimekaubanduses on vaikne aeg. Füüsik jääb kodu ja koeri hoidma.

Linnametsas kribujahil

Kiviktaimlatest ja alpitaimedest ei tea ma üleüldse mitte midagi ja olin üsnagi veendunud, et kivitaimlat ma aeda kunagi ei tee. Kui päris aus olla, siis mulle on elus meeldinud ainult kaks kiviktaimlat ja mõlema rajamisel on päris kindlasti kraana abi vaja läinud. Hiigelkive on mul muidugi lademes, aga kraanat ma siia siiski ei taha ja nii ma polegi asja vastu vähimatki huvi ilmutanud. Kuni see mitteliigutatav kokkuvajunud killustikuhunnik ette jäi ja kaktusteplatoo sündis.
Mägisibulad mulle tegelikult meeldivad, aga meie tänkja sinisavimulla, kontrollimatult levivate kõrreliste ja muude roomajate tõttu sain neid seni kasvatada ainult kergkruusa uputatud aiavaasides ja sinnagi suutis võilill end sisse külvata.

Kaktustele oli seltsi vaja, pool platood tühi. Mõtlesin Haide aeda minna, aga muud asjad tulid vahele ja vahepeal jõudis Tii hõigata, et astugu ma enne kuskile mujale minema hakkan, astugu tema juurest läbi. Mina vaatasin oma täiskuhjatud kalendrit ja leidsin, et kuskil 16.juulil on mul Tallinnas tund-poolteist vaba aega. Mitte et mu aeg nii hullult planeeritud oleks, aga linnas käin ma nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, seega katsun kõik käimised ühte päeva planeerida. Kuidagi aga olime teineteisest valesti aru saanud, igatahes hakkas mu eilne tööpäev linnas just lõppema, kui Tii helistas ja ütles, et ta hakkab nüüd koju jõudma. Odott, ma pidin ju kahe nädala pärast tulema...aga siis mõtlesin, et Füüsik on kodus ja koerad hoolitsetud, külmkapi leiab poiss ise üles ja näljasurma suremiseks on ta liiga iseseisev, nii ma autonina Laagrist hoopis linna poole pöörasingi.
Tee joodud, läksime väljakaevamistele, mina kleidis ja roosades sätendavates kontsakingades. Kribude maailm osutus ootamatult põnevaks. Kivirikud, kukeharjad, mägisibulad, liivateed. Tii aina kaevas ja kaevas, midagi silmnähtavalt kuskilt vähemaks ei jäänud, aga tulemus sai selline:

Hiiglaslik pagasiruumikast on üks tänapäeva taluperenaise hädavajalikumaid aksessuaare, ma isegi ei mäleta, kust ma selle kunagi ostsin, aga suvel on ta mul tihtilugu kaasas, kui just koeri pole vedada vaja. Eelmisel päeval sai sellega vanu värvipurke jäätmejaama veetud, hommikul sõitsid selles klientide pojengid ja nõiapuud ja näe, õhtul läks jälle asja ette.
Oleks tahtnud kauemgi olla, aga roosades kingakestes varbad hakkasid külmetama ja südametunnistus piinama, et kodusele tee-ehitajale peaks ikka mingi lihaportsu ahju pistma, kust ta muidu selle kivideveeretamise jõu võtab, pooleli on ühe mudase jalgraja muutmine teeks. "Kivikesed", mis pilla-palla on, ongi meie kodune muld ja vahel ma imestan isegi, et midagi meil ka kasvab või et kuskile üldse mingi istutusaugu sisse saab...poleks mul üht suurepärast naabrimeest, kes igal aastal mulle ühe soodsa mullakoorma sokutab, poleks mul vist ainsatki püsikut, sest mulda meil lihtsalt ei ole.

Õhtusöök sai valmis kell kolmveerand kümme, aga Füüsiku peamiselt öist eluviisi arvestades polnud see ilmselt midagi iseäralikku. Mina ärkasin aga hommikul miskipärast kohutava peavaluga, ilmselt möödunud päevade stressi tagajärg, pea valutas juba õhtul kergelt, kusjuures minu puhul on peavalu ikka väga harva esinev nähtus. Õnneks läks see tegutsedes tablettideta üle, saabus kaks autotäit kliente Raplamaalt, siis tuli päästa, mis päästa annab Scheteligi poolsurnud lavendlite kassetist, vahepeal jälle süüa teha ja kooki küpsetada (puhas haltuura Juubeli tordipulbrist ja kodusest rabarberist, aga läks alla küll), platool paistab kogu pärastlõunase aja täispäike ja istutada poleks nagunii saanud ja kribunduseni jõudsin alles kell kaheksa õhtul. Otse loomulikult siis, kui ma olin voolikud üle tee pikendanud, oli naabrimehel vaja koju sõita ;) ja ma pidin nad jälle kokku tõmbama... Lõpetasin pool kümme, olles vahepeal korduvalt kahetsenud, et kodus korralikke suuri pintsette pole. Huvitav, kus neid müüakse, neid oleks ka kaktuste rohimisel hädasti vaja, aga kodus on ainult need, millega kulmukarvu nokkida, need rohimiseks ei kõlba.Mõned taimenimed jäid meelde, aga enamuse suhtes hakkan ilmselt varsti Tii poole appikarjeid saatma, et kes see ja too on. Õnneks on Tii üks ütlemata abivalmis inime :)

Viimane juunipäev

Üka loll oli Schetelgist tellinud veel viissada noortaime ja selle ära unustanud. Potistan ainult osa, aga seegi võtab palju aega. 2/3 läheb peenrasse, sest niikuinii müüb neid asju 2-3 tükki aastas ja siiski on ostjad soomlased. Potis aga enamik talvituda ei taha. Kõreliiliad on parim näide, peenrasse istutatud tunnevad end suurepäraselt, müügiplatsil talvitunud potid viskasin täna viimseni tühjaks, mitte ühtegi ei jäänud ellu.
Sellest rääkimata, et möödunud aastal sisse ostetud vesiroosist Burgundy Princess hinnaga üle 20 euro taim ei osutunud mitte ükski sordiehtsaks ja tagasi ei võta nad iial mitte midagi. Kogu kahjum jääb väiketegija kraesse. Ja see ei kehti aiinult nende kohta, mitte ükski Euroopa hulgimüüja ei võta enam endale sordiehtsuse vastutust. Tekib küsimus, mille eest nad üldse raha küsivad. Endale jääb hunnik mõttetut ja vähetasuvat tööd, potistad, sildistad, kasvatad...järgmisel aastal viskad välja, kraabid sildid maha ja pesed potid puhtaks, need vähemalt ei lähe kaotsi.
Noortaimedega on lihtsam, saad vähemalt aru, kas oled õige asja saanud, vähemalt kirjuleheliste puhul...aga kui sajases kassetis on kolmandik noortaimi surnud, saadad tarnijale pildi ja sulle isegi ei vastata, ajab karva turri küll. Lisatud järgmisel päeval...vastasid, pakkusid 7% allahindlust, naerukoht vist.
Pole ainult minu probleem, sama kurdavad teisedki...
Pole siis ime, kui lõpuks tunned,et ei taha ühtki kuradima püsikut enam isegi mitte eemalt näha.
Meeleolu parandamiseks istutasin seinaäärset lagedamaks, jäänud on veel roosid ja pojengid. Enne lõpetan potistamise ära ja siis tuleb sellele tööle minna, mille eest elamisraha saab ja siis millalgi ehk on aega...
Uni ja puhkamine aitavad. Aias ringi vaadata täna aega polnud, potistamine ja olmeprobleemid, otsalõppenud gaas ja trimmerite-niidukite bensiin koostöös tühja külmkapiga.

Sajab...

Ma olen vist ainuke eestlane, kellel vihmast veel kõrini ei ole. Meiekandis on ta suhteliselt mõistlikult siiani end ülal pidanud ja pärast maikuist neljanädalast põuda, mis vist hävitas aias rohkem kui suhteliselt pehme talv (siin jäigi miinimumiks -17,8 kraadi jaanuaris) oli vett hädasti vaja. Seda enam, et kuigi ma enda arust pole midagi ostnud ega kusagil käinud, on seinaäärne juba jälle potsikuid täis. Rahmeldaja saadetu, mõni enda hulgiostudest ja paari põõsa kohta teatas Jasmiiniõis, et nende asukoht tema territooriumil ei meeldi talle, seal peenras sooviks ta hoopis auke kaevata ja püherdada. Kõikide põõsaste sildid ja punaselehise sarapuu tite sõi ta selle tegevuse käigus lihtsalt ära.
Istutamisruumi mul õnneks on, eelmisel nädalal sai poolvarjupeenar, saab valgust ainult pärastlõunal teatud tunnid, endale paarikümneruutmeetrise pikenduse.

Mitte et mul seda istutusruumi väga vaja oleks, aga kui seda peenart nüüd veel viis meetrit kaamera poole venitada, saaks ühe loogilise piirjoone aiaruumi ja allpool asuva ürgmetsa vahele.
Lepatriinu rohis vahepeal, nii et must maa järgi, tahtsin sinna täna siltidest ilma jäänud martagone istutada, aga enne jõudis uus vihm peale tulla.

R ja Füüsik on trimmeritele tõhusalt valu andnud ja nii puhas ja korras pole meie metsaalune aastaid olnud. Kui ma reedel saabunud Lepatriinu hiigelsuuri kotte nähes suured silmad tegin, teatas ta rõõmsalt, et perekond Shrekil oli pesupäev. Nojah, kui ikka päev läbi vööniulatuvat padrikut trimmerdada, näeb õhtuks paras sookoll välja küll :). Teisel pildil veel niitmata pool, mille kallale äsja puhkust alustanud Füüsik ilmselt veel asuda kavatseb, esimesel pildil  juba korras pool.

Üks renessansiaja skulptoritest, kui ma ei eksi, siis Michelangelo olla öelnud, et ta ei loo kujusid, ta võtab lihtsalt üleliigse kivi ümbert ära...minu meelest on meie talukohaga sama lugu, kui see üleliigne naat, nõges ja vaarikavõsa ära võtta, ongi juba imeilus, polegi rohkem vaja sekkuda...

Trimmerdamislainel Füüsik on leidnud üles isegi talupiiri tähistava vana kiviaia, millesse on kasvanud igasuguseid puid ja põõsaid. Minu lapsepõlves oli selle taga küla lehmade karjamaa. Nüüd on padrik, siinkandis pole ammu enam ainsatki lehma.

Trimmerdatud ala lõpus algab ürgmets, kus elavad suured kivid, haldjad ja päkapikud

Aias endas on alustanud õiemäed

Ülemise pildi Diabolo on nelja aastaga kasvanud kaks meetrit kõrgeks ja neli meetrit laiusse ja lausa nõuab kääre. Ritausma aga olgu täpselt nii kõrge kui tahab, praegu tundub, et üle kahe meetri kindlasti, mulle kaugelt üle pea.
Pildistanud olen palju, lõpuks on alustanud pojengid ja möllavad siberlased, aga kõik ju ei mahu blogisse. Olgu siis vähemalt Kopper Kettle esimene õis.

Sonoma Kaleidoskope ostsin just Soomest, on veel istutamata ja õitseb potis

P.albiflora ja p.lobata hübriidi Moonrise saatsid soomlased koos kaubaga kingituseks, samuti veel istutamata, las õitseb ära.

Õnneks leidsin pojenginimekirja kaotsisolnud poole ka üles ja nüüd üritan innukalt kaardistada ja metallsildistada vastavalt õitsemisele. Mõni jääb sellegipoolsest anonüümseks, sest sellist erkroosat mul kuskil kirjas ei ole ja maailmas on neid oi kui palju...

nimesildi puudumine aga ei takista teda õitsemast nagu pojeng ja lõhnamast nagu pojeng, nii et las ta siis olla.
Lõpetasin täna viimase kevadtöö, ehk võtsin lahti, sorteerisin ära ja lõikasin tagasi eelmisel aastal järele jäänud müügiroosid ja esimest (loodan ka viimast) korda tundsin rõõmu sellest,et nii palju on välja läinud. Rahaliselt valus, kuid emotsionaalselt veel valusam on nende M tehtud asjadega tegeleda.

Kaktusteplatoo väikese vulkaaniga

Mõni asi saab alguse peaaegu mitte millestki, Pildifaile vaadates selgus, et see oli 10.märtsil, kui meil oli hädasti vaja oksi ja muud aiasodi põletada, väljas aga oli nii tugev tuul, et tahtis kõrvadki peast sikutada ja lõkke tegemine ei tulnud kõne allagi. Tuli meelde, et vanast ajast vedelevad võsa all mingid kunagi vihmaveekogumiseks tarvitusel olnud katkised metalltünnid. R veeretas ühe võsast välja ja pani püsti.

Tünnist paremale jäi üks äärmiselt kole killustiku- ja paehunnik, mis mingil mõistmatul põhjusel oli vist juba kümme aastat tagasi vedelema jäänud ja nüüdseks kenasti nõgese, naadi- ja põdrakanepijuurikatega läbi kasvanud. R kangutas hunnikust paar kivi ja pani tünnile toeks, sest tuul tahtis tünni koos tulega endiselt heinamaasse veeretada.
Käis R ümber tünni ja põletas oksi, ning idee tema peas muudkui arenes. Et kive oleks vaja veel juurde panna ja midagi ilusamat teha. Ikkagi otse sissesõidutee ääres.
6.aprillil nägi koht sissesõiduteelt vaadates välja selline, keskel on täha, et tünni ümber on miskine müür tekkinud.

Nokkis R ja rassis, kive tassis, lammutas vana varisemisohtlikku kartulikeldrit, sättis ja askeldas. Vahepeal tõi Läänemaalt uue tünni, sest vana oli uue ja suure idee jaoks liiga õhtul.
Mina omakorda jõllitasin muudkui seda koledat killustikuhunnikut ja lõpuks ikkagi otsustasin mürgi peale tõmmata, sest kuigi ma muidu mürgitamist eriti ei poolda, oli selge, et seekord sealt kokkuvajunud kivikraami seest ma muidu naati ja nõgest kätte ei saa.
No ja siis tuli see Kakteengarteni ühistellimus ja ega ma ennastki ilma saanud jätta, aiast vajasid ka neli kaktust parema drenaaziga kasvukohta.
Nende pikkade pühade ajal otsustasin kaktused viimaks ometi kasvuhoonekuurordistt välja kolida ja neile tegelikku elu tutvustada. R sattus ka õhinasse ja ladus kahe päevaga valmis kõik veel seni puuduolnud müürid. Lepatriinu loopis kivivalliks kõik laialivedelenud paetükid ja 23,juuni õhtuks oli pilt selline.
Vaade sissesõidutee poolt:

Eestvaade vulkaaniga vasakul. Vulkaani nime sai see tünn kohe, kui müür ümber sai, sest meenutab suitsedes tõesti miniatuurset vulkaani ja kuna asub veel künkal, on ka kaugele näha. Esimene müür saab katteks veel lihvitud paekivid, kui R vana rehetoa põranda 30 cm mulla alt üles leiab, ots on tal igatahes juba käes.

Lähivaade äsjaistutatud elanikkonnale

Siin mul need kasutamata ruutmeetrid ongi, kuhu võiks igasuguseid kributaimi hamsterdada, kahjuks ei tea ma nendest kribudest eriti midagi ja isegi ei oska midagi tahta. Mägisibulate jaoks on kallakut vist siiski vähevõitu, mingi 5-10 kraadi. Kordasaanud ala suurus on umbes 4x6 meetrit, sellest üle poole on veel täiesti taimevaba. 

 Tagaküljel on kallakut  enam kui küll, aga see on kahjuks põhja poole, ilmselt kasvab sinna sammal, esimesed tutid on juba näha. Liivahunnik leiab ühel päeval oma loomuliku lõpu, seda kuskile ümber tassida küll ei viitsi.

 Ahjaa, kui keegi suudaks ära määrata pildil oleva kuuse, oleksin väga tänulik, leidsin selle M poolt krundinurka maasse kaevatud pottide hulgast nagu elupuudki ja päästsin ära, aga ühtki silti küljes ei ole.

Panemata on muidugi veel kiviklibu jms, aga see et kaktusteplatood saabus avama vallavanem hommikul Valgas presidendi poolt süüdatud võidutulega, oli küll juhuste tipp. Pidulikust sündmusest on pildid perearhiivi jaoks, blogilugejad saavad vaadata ainult võidutulest süttinud suitsevat vulkaani, mille juures me suusaülikondades eile jaanituld valvasime.

Pühadeks sai lõpuks puhtaks rohitud ka vapiloom, silikooniga kaetud grilltangidest oli kõvasti abi. Naadijuurikaid nendega muidugi kätte ei saa, aga ega millegi muuga sealt alt ka mitte. Ehk pidev katkumine ikka pikapeale aitab.

Platoo ja vulkaani eest aga palun kauakestvad kiiduavaldused esitada Lepatriinuisanda ehk R aadressil, tema algne müüriidee, millele mina midagi alpiaialailaadset otsa aretasin, ja tema teostus, me Lepatriinuga natuke aitasime.